Baby Jane. Sofi Oksanen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õhu kätte saamine peaaegu võimatu. Teadsin, et mälu võis jukerdada, isegi mitmeks kuuks kaduda, kuigi inimene näis täiesti teovõimeline.

      Minu depressioon oli selline, et ma ei suutnud kellegagi kokku saada, sest ei jaksanud riideid selga panna, duši alla minna ega voodist tõusta, enne kui päev juba läbi – kui siiski. Aga sellegipoolest sain ma vahel inimestega kokku, käisin väljas, suutsin aeg-ajalt isegi külla minna. Pigi ei oleks iial midagi sellist teinud. Minu depressioon paistis postist, mis täitis esikupõranda, lehtedest ja ümbrikest, mida ma ei jaksanud avada ega isegi esikust ära tuua. Ja see paistis hallitusega kaetud kohvitassidest ja köögist tulvavate äädikakärbeste rohkusest ja pininast, mis nende parvest kostis. Aga minu depressioon oligi lihtsalt… depressioon.

      Nendel aegadel, mil mu seisund polnud akuutne, ei vähenenud äädikakärbeste hulk köögis, posti avamine ei läinud põrmugi huvitavamaks ning mu sotsiaalne suhtlemine ei elavnenud, kuigi muutus kergemaks. Kuid enam ei jätnud ma kokkulepitud kohtumisele või loengusse minemata sellepärast, et ei suutnud otsustada, kas panna seelik või püksid, või sellepärast, et piim oli otsas ja ma ei saanud hommikukohvi juua. Või sellepärast, et vatitikud olid otsas ja ma ei saanud ennast harjunud kombel meikida. See-eest jätsin minemata siis, kui ei jaksanud juba algusest peale voodist tõusta. Ma ei teinud enam viimase hetke muudatusi, ei otsustanud ümber välisuksel, mantel seljas, kui kingapael katki läks ja see mind nutma ajas. Vahe oli minu jaoks suhteliselt suur, kuigi kõrvaltvaatajale ei pruukinud see suurena tunduda. Nemad märkasid ju ainult äädikakärbseid ja halli kirmet aknaklaasidel.

      Võib-olla minu masendus oli lihtsalt iseloomujoon või iseloomu raskemeelsusele kalduv eripära. Mina lõppude lõpuks ju ei taibanudki, et mul on depressio mentis gravis, enne kui arst seda ütles.

      Aga Pigi depressioon… Igaühe depressioon on isemoodi, aga… Õige küll, isegi neil, kes seda põevad, on raske teise olukorda mõista, kuigi haigus on sama. Aga midagi siin ei klappinud. Miski oli teisiti.

      Pigi kodu oli alati krudisevalt puhas. Kraanikausi ümbrus ja klaasid kriuksusid puhtusest. Musti nõusid polnud kunagi näha. Riidekapis olid sokid reas, vannitoas dušigeelid täis pudelist tühjemani järjekorras. Pigi vahetas telefonivastaja teadet korrapäraste vaheaegade järel ja pudelid pandi kohe ära kappi, kui need tühjaks said.

      Depressioonis inimene võib küll püüda korda säilitada, järgida igapäevaelus üht rituaali teise järel, aga mingis staadiumis lööb kontroll alati vankuma, rebeneb. Pigil oli see ühtviisi jätkunud kümme aastat ja korrahoidmine ei paistnud talle mingeid raskusi valmistavat. Seda, mida ta tegi, tegi ta vaevata. Ta tõusis hõlpsasti kohe pärast ärkamist voodist. Perioodid, mil liikumatult hommikust õhtuni televiisorist loodusfilme vahitakse, olid talle täiesti tundmatud. Üks mu depressioonis sõber tegi nii, sest kõik ülejäänu tundus kordussaadetena. Multikad oli teine erand.

      Pigi lõhnas alati hästi, suvetuules kuivatatud pesu ja Nivea kreemi järele, ja tema juuksed olid alati korralikult värvitud, kukal alati trimmeriga puhastatud.

      Ja kui tema voodis magasin, hakkas puhta pesu lõhn mullegi külge.

      KELLELGI POLNUD laenata. Võlgu olime pea kõikidele tuttavatele. Pank ei oleks kahele töötule ja varatule tegelasele midagi laenanud. Pigi kodust tuli vana hea käsk: „Mine tööle! Teised inimesed saavad ka niimoodi raha”

      Meil see teadagi ei õnnestunud.

      Oli vaja midagi välja nuputada.

      Mis oleks realistlik?

      Kord naljatamisest võrsunud plaan tuli meile uuesti meelde.

      Mis läheb alati kaubaks, millest on alati puudus?

      Seks ja narkootikumid.

      Narkootikumidega kaubelda Pigi enam ei tahtnud.

      Üle jäi seks.

      „Ja mul on parem plaan kui see esialgne suhuvõtmine.”

      Ja parem see Pigi plaan tõepoolest oli.

      Tema hääl, minu jalad.

      Tema nurrumine, minu lõhn.

      Tema naer, minu rind.

      Mitte mingeid nägusid, mitte mingit live-esinemist.

      Ei kodust aadressi, ei oma nime.

      Ei õiget vanust.

      Isegi mitte tähtkuju.

      „Siin Susa, tsau.”

      Häälgi pole minu, vaid mu sõbranna oma.

      Mu sõbranna pole aga isegi hetero.

      Pole kunagi mehega maganudki.

      Aga tal on jumalik hääl. Ja minul jumalik keha. Ja üheskoos olemegi see jumalik Susanna Päiväperho, kelle nimi tuleb Buñueli filmist ja püksikud Seppäläst.

      Mees. 25-aastane kirglik naine tegi endast fotosid, ainult stringid jalas. Kui huvitab, võta ühendust.

      Nii hakkas Pigi hääl meile raha helisema. Elasime nõnda mitu aastat hästi, oleksime veelgi elanud, kui niisugune elukorraldus ei oleks meid näilisest lihtsusest hoolimata liialt ära kurnanud. Kui meie elukorraldus poleks olnud selliste inimeste väljamõeldis, kellel pole valikut.

      Esialgne plaan tekkis naljatamise käigus – Pigi oli mind algusest peale õrnalt väikeseks mokamooriks kutsunud. Ühtlasi hakkas ta ajaviiteks minu ja mu huulte kohta lugusid välja mõtlema. Lood lõppesid mingil hetkel alati sellega, et võtsin kellelgi suhu. Meestest Pigi ei hoolinud, aga ilmselt oli mõte minust riista imemas tema jaoks erutav.

      Ütlesin talle küll, et ma ei ole millegi sellisega tegelenud, aga ta ei uskunud. Et talle meele järele olla, ei vaielnud ma enam vastu, vaid nõustusin. Hea küll, just nii see oli. Just. Kõik kodukandi poisid käisin niimoodi läbi. Jah, garaažis, poe tagahoovis, kooli vetsus, garderoobis, raamatukogu prügikastide taga ja metsas. Silla all ja mängumajas.

      Pigi tahtis, et näitaksin, kuidas ma seda tegin. Ta ulatas oma sõrme ja eks ma siis näitasin.

      See nägi tema meelest hea välja.

      Kui paljudel, tahtis ta teada.

      Mina ütlesin, et ei lugenud.

      Tema ütles, et ma pidin siis küla peal päris kuulus olema.

      Küllap vist, vastasin mina.

      Ta tahtis, et räägiksin suhuvõtmisest üksikasjalikult, aga mina olin vait. Ja kuna mina olin vakka, tahtis ta uuesti, et näitaksin, kuidas ma seda teinud olin, ja ulatas mulle dildo. Ja eks ma siis näitasingi.

      „Minu kullake pidi olema tõeline kuldsuu. Kuulus.”

      Pigi jäi mu suud vahtima.

      „Kuule, selle eest võiks päris head raha saada.”

      Vaatasime teineteisele otsa ja samal hetkel hakkas mõlema mõte ühes suunas tööle.

      „Muidugi mitte iial ilma kondoomita. Aga oleks ju rumal lasta sellisel andel tühja minna. Kuule, mehed on valmis suhuvõtmise eest hästi maksma. Seda suud poleks vaja isegi reklaamida.”

      „Ma ei oska…”

      „Ära СКАЧАТЬ