Baby Jane. Sofi Oksanen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja lihtne töö. Paari minuti eest paar sotti. Ei ole ahvatlev või?”

      „Sa liialdad.”

      „Ei.”

      „Ma ei usu siiski, et see nii lihtne on.”

      „Heia-heia, ma tean, kui suur nõudlus sellel alal on. Arvad, et minu häälega ei saa kliente ligi meelitada? Mina sain seksiliinil kõige rohkem kõneminuteid ja püsikliente.”

      Selle üle ma ei imestanud. Kes iganes Pigiga telefonis rääkis, oli kadunud.

      „Aga minu huuled ja sinu hääl ei ole ju ühe pea otsas, vaid kahe.”

      „Nii see on. Aga mis siis? Mina meelitan kliendid telefonis ligi ja valmistan nad ette ja siis, kui nad sinuga kohtuvad, näevad nad ainult sinu huuli ega mõtle enam millestki muust. Usu mind.”

      Pigi oli mitu aastat tagasi Widowmakeri seksiliinil tööl olnud ja see oli paljude maalt Kallio homolandi tulnute meelest tõeliselt cool. Pigi viskas sõprade seas nalja, et tegutses vabakutselisena meelelahutusäris. Mõnikord näis, et Pigi liialdas sellega, nautis pisilesbide ilmeid. Pigi oli olnud hea, Pigi oli teeninud kõige paremini kogu liinil. Ta kallas minut minuti järel oma hääle mett, pannes helistaja iga kord kikkiskõrvu kuulama ja ta kõrvatagused spermapiiskadega täidetud roose higistama. Igaüks, kes Pigiga korra rääkis, helistas üha uuesti. Ehkki Pigi oli tüdinud ja haigutas, jäi tukkuma või unustas, mida just väitnud oli, polnud sel tähtsust. See hääl mõnitas väga pikalt, väga kallilt ja väga mitme kõne jagu, enne kui meeskodanik toru teises otsas taipama hakkas, et sel võrratul mürri jooksval häälel vahest polnudki päris tõsi taga, võibolla veeti teda lausa ninapidi. Kas polnud see köhatus mitte summutatud naer?

      Seksiliinil veedetud aastad lõppesid bossi kirjaga. Klientidega ei tohi nalja pärast kohtamist kokku leppida, neid ei tohi sõimata ega pilgata – ja Pigil tuleb sellest aru saada.

      Pigi sai aru, aga ei suutnud sellest praktikas juhinduda ja tuli Widowmakerist ära.

      Suhtlusliinil oli Pigilt tihti proovitud eraseanssi saada. Talle tehti ettepanek, et raha kantakse Pigi kontole ja Pigi helistab kokkulepitud ajal kokkulepitud pikkusega kõne või helistab maksja kokkuleppe kohaselt ise Pigile. Aga üksi ei suutnud Pigi sellega pihta hakata. Ta pea auras niigi tööpäeva lõpuks. Mitte rohkem, enam mitte. Pigi lõpetas sellepärast, et tema peas käis kiiks ja krõks ning see kiiks ja krõks ei olnud sugugi nii tore, kui Pigi mõista andis, visates nalja kadunud aegade üle suhtlusliinil.

      Aga nüüd… üheskoos… kas see võiks õnnestuda? On meil valikut?

      Pigi sai oma ravimid järelmaksuga, minule seda soodustust ei tehtud. Ma ei rääkinud Pigile, kui rohud otsa said, et ta ei muretseks. Mul ei olnud raha, et uusi osta. Pigil oli õnnestunud panna kiriku diakooniatöötaja oma telefoniarveid kinni maksma, aga minu olukord oli teadagi teistsugune, nii et suskasin arved otse prügikorvi. Pigi peitis minu eest teisi maksmata arveid, ma nägin küll, aga ei öelnud midagi, sest mis ma oleksin teha saanud. Tõsi küll, Pigile põhjustasid maksmata arved suuremat peavalu kui mulle. Mina tõin kirikust endale kotitäie võileibu ja sain niimoodi hakkama.

      ALGUSES ÜTLES PIGI, et hea küll, ta hangib endale telefoniseksi kliente ja teenib sel viisil nii palju raha, et me saame hakkama. Veerandtund ja sajaline. Ja võtab kliente ainult omal valikul ja nii palju, kui välja kannatada suudab. Otsustab ise. Ta teadis, mismoodi toimida, kus reklaamida, mida telefonis rääkida. Ta tundis kõiki nõkse – kui klient tahab, et mängitaks dildoga, lülitatakse elektriline hambahari sisse, ja kui klient tahab kuulda tupe lirtsumist, pannakse sõrm suhu ja hõõrutakse igemeid, millest minu imestuseks sündis tõesti häirivalt tõepärane heli.

      Esimene klient küsis kohe püksikuid.

      Panime jalamaid perefirma püsti. Nõudlus oli nii suur, et Pigi lõpetas telefoniseksi ja keskendus Susanna Päiväperho asjade ajamisele. Läks pööraselt kiireks, sest me polnud Susanna Päiväperho tegevuseks õigupoolest kuidagi valmistunud, ehkki tellimusi oli juba kümneid ootamas, enne kui jõudsin meie ettevõtte Susannaks nimetada. Tuli mõtelda toodetele ja hindadele, avada uus liin, hankida töötelefon, uurida postimaksu ja reklaamikanalite kohta.

      Olime oma ala pioneerid. Nüüd saab samu kaupu igalt teiselt võrguleheküljelt ja sinna vupsab pidevalt uusi kuulutustekülgi juurde. Aga meie olime esimesed ja sattusime otse spermasoonele, mis oli oodanud meie teenust ja Pigi hääle koorepisaraid. Telefonid läksid kohe pärast Susanna Päiväperho esimese reklaami avaldamist umbe. Saatsime selle kuulutuse Teksti-TV-sse. „Hei, mees, 25-aastane tudengineiu ootab märgades püksikutes, et võiks need just sinule saata.”

      Susanna esimene kuulutus oli ekraanil ainult viis minutit, aga lisaks maakuulamisele ja muule tühjale lobisemisele jõudis ka paar tõelist tellimust tulla. Sama juhtus ka järgmise ja kolmanda kuulutusega. Varieerisime kuulutust ja saatsime selle iga paari tunni järel uuesti Teksti-TV-sse. „Mees, kas tahaksid osta kantud alukaid? Olen 25-aastane kauni kehaga tudengineiu.”

      Lisasime oma kuulutuse kõikvõimalikesse tutvumisveergudesse, kõikjale, kus oldi nõus seda avaldama ja kus kuulutamine oli tasuta või vähemasti vastuvõetavalt odav. Teksti-TV- s tasus avaldada, sest televisioon jõudis ka nendeni, kelleni ajalehed ja nett ei jõudnud. Ja see oli midagi uut. Kahjuks hakkasid moderaatorid meie tekste tsenseerima ja muutsid kuulutamise vähehaaval üha võimatumaks, kuigi avaldasid samal ajal teateid, milles maksujõulised härrasmehed otsisid noori tüdrukuid.

      Muidugi oli helistajate seas neid, kes arvasid, et pildid on tasuta. Et seal on tõesti keegi kaunis Susanna, kes paneb igale poole kuulutusi, et puhtalt kiima pärast oma alastifotosid üle Soome laiali laotada. Suurem osa jagas meie teenuse kaubandusliku külje siiski ära.

      Siis oli veel neid, kes ei olnud kunagi Susanna-sugustest teenusepakkujatest kuulnud.

      On see mingi nali? Kes tahaks kantud aluspükse? Mis siis, kui ma sulle oma vanad sokid saadaksin?

      Vastik!

      Haiglane!

      Hullud olete või! Saad sa aru ka, naine, et sa vajad abi?

      Jaapanlastele vist meeldivad niisugused asjad?

      Kuid ahhetajate hulk kadus, kui leidsime õiged kohad kuulutuste avaldamiseks.

      Püksikusõprade järel ilmusid ka muust aluspesust huvitatud inimesed, kes soovisid sukkpükse ja rinnahoidjaid.

      Pigi teadis, et on olemas tampooniturg, aga üllatusin siiski, kui neid küsima hakati.

      Kui esimesed transseksuaalid ühendust võtsid, korjasin nad oma hoole alla, sest Pigi ei taibanud naiste riietest midagi.

      Aluspüksid kliendi maitse järgi 100 marka.

      Rinnahoidja olenevalt soovist 50–100 marka.

      Sukkpüksid, kui kvaliteet pole oluline, 100 marka.

      Tampoonid koos soovitud lisanditega 50 marka.

      Kõikidele toodetele lisandub saatmiskulu, mis oleneb kättetoimetamise viisist.

      Arvestasime, et saaksime 50 protsenti puhastulu. Telefoniarved lahutame kõikidest tuludest esimeses järjekorras, siis ülejäänud kulutused, postimaks, pakkematerjal, takjakinnisega kotikesed ja tooraine, näiteks püksikud. Tulu teeme pooleks.

      Majandusliku olukorra paranemise väljavaade mõjus meie tujule nagu šampanja. Uus talvetagi Pigile. Ja uued СКАЧАТЬ