Minu viimane raamat. Andrus Kasemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ me kõik tahaksime teada saada, milline mees kaisutas sind.

      Ja pakkus sulle imelisi tähiseid öid.

      Kuumi palavaid kaisutusi ja pehmeid käsi.

      Räägi, sa täispuhutav imeline olend!

      Ja kuhu lainete vahele oled sa kaotanud oma paruka. Miks sinusuguseid hurmavaid olendeid ainult ilma juusteta leitakse, kui ometi poes on sul ka juuksed peas. Blondid, brünetid. Porgandikarva. Igasugu. Mis asi see on, et need mõrtsukad te juuksed kõik endale jätavad? Mingi juuksefetiš on neil seal laevadel või? Koguvad skalpe? Millised barbarid! Veel hullemad kui need seal Islandi saagades.

      Kuhu jätsid oma kaunid kiharad, oo hurmav mereolend? Oma kaunid koiduvärvi kiharad.

      Ja mis on su nimi?

      Ka sellest vaikid.

      Suu aina lahti. Nagu ümmargune O. Ja vahel a, kui su suud painutada. Ja kui veel painutada ja mudida, siis saaks ka teised tähed kõik sealt kätte. R-id ja E-d kukkumas maha su kaunitelt alati punastelt huultelt. Ja silmad, oo, need vasikasilmad, igavesti kulumatu ripsmetušš, pärani uudistamas pilvi ja justkui imestamas, et mis need veel on. Ja kuhu nad sõidavad.

      Ei minagi tea, tüdruk.

      Ütle parem, mis on su nimi ja kust sa tuled. Oled sa rootslane?

      Aga sa ei vasta.

      Räägiksin sinuga tükk aega seal juttu ja katsuksin mõista su hingepiinu ja valu. Ja küsiksin, et milleks nad sind kasutasid: ujumiseks? vees?

      Mis nad seal tegid kõik sinuga!

      Sa vaikid. Ma näen. Pisaraid enam ei voola su silmadest.

      Peaksin su ka võibolla matma kuhugi mereranda mändide alla. Meremühinasse. Nagu kõik meresurnud peab matma. Surnuaeda ju ikka ei viiks.

      Ja kui ma oleksin vana mees ja mul oleks palju lapselapselapsi, palju väikseid pudilasi jookseks mu õue peal ringi, siis surivoodil alles avaldaksin oma kõige suurema saladuse.

      Poiss, tule siia. Kas tead, poiss, ma tahan sulle ühe saladuse rääkida. Tead… seal all rannas, kähiseksin ma nagu vana traktor, tead ju, kus see suur kivi on. Sealt kaksteist sammu põhja poole… vaata seal… kähiseksin ma… ja teeksin sellise näo, nagu hakkaksin juba surema. Ise samal ajal piiluksin silmanurgast, mis näoga poiss on. Kas võtab vedu… kas lähevad silmad särama.

      Poiss, kord kui ma noor olin, siis üks uppunud naine tuli ühel ööl sinna randa. Ja ma matsin ta sinna. Ma ei öeld seda kellelegi. Isegi mitte politseile. Ainult sina tead nüüd. See on meie mõlema saladus. Mine kaeva ta üles, kui tahad.

      Ja ma tunneksin juba suurt heameelt selle üle, et poisi silmad lähevad elevile ja ta unistab lõputud seiklusjutud kokku, nagu mina, kui ma noor poiss olin.

      Aga vanaisa, ma ei taha.

      Kuidas, imestaksin ma ja saaksin äärepealt infarkti. Kas sa Jules Verne’i siis pole lugenud? Seal tehakse alati niimoodi.

      Ei, vanaisa.

      No siis ma soovitan sul küll lugeda. Kui ma noor olin, siis ma muud ei lugenudki, poiss. Ole nüüd pai ja mine too siia.

      Kas homme ei või minna? küsib poiss.

      Ei või! kärataksin ma talle. Mine kaeva ta täna üles, võibolla olen homme juba kutu.

      Aga ma ei taha juuu.

      Kasvõi too mulle siis, kui ise ei taha. Ma tahaks teda lihtsalt veel vaadata, kas on sama nägu nagu siis, kui ma ta maha matsin.

      Mine too ära, poiss.

      Aga ma ei tahaaaa.

      Vanaisa rõõmuks võid ju teha. No ole pai.

      Äääää-emmeee, hakkaks poiss tönnima.

      Rumal laps. Sinust küll asja ei saa! ütleks ma. Mine õue. Jäta vanaisa rahule! Ja ma köhiks edasi seal nagu traktor ja tunneks end korraga päris üksiku ja mahajäetuna. Mõtleks vanaisa peale. Oma tänuliku vanaisa peale, sest ainult temaga oli meil kõige täiuslikum suhe. Ma ei armastanud isa ka nii palju kui vanaisa. Vanaisa ei kärkinud minuga kunagi ja lubas kõik sodi rannast koju tuua. Vaatas veel ise ka üle kõik asjad, mis ma tõin. Oo vanaisa! Oo meri! mõtleks ma seal sängis ärritunult. Ma tulen su juurde. Siis saame rääkida sinuga taas neist surnutest, kes olid me sõbrad siin rannal.

      Kui ma noor poiss olin, siis tahtsin ma kõik oma koduranna surnud üles kaevata, kuulasin oma vanaisa lugusid päevad läbi ja aina pinnisin, kuhu neid veel on maetud, sest miski muu ei olnud poeetilisem kui jalutada neist mööda ja teada vanaisaga kahekesi vaid seda saladust, mida ükski suvitaja ega läbisõitja ei teadnud.

      Ma olin ta peale ükskord isegi solvunud, kui ta avaldas võõrastele selle salakoha, liivavalli, kuhu alla nad olid kord külapoistega matnud kaks ilma sütikuta mürsku. Ma olin ta peale südames mitu päeva solvunud, sest ma tahtsin, et kõik mürsud oleksid minu omad ja ma ei peaks neid kellegagi jagama, et ma saaksin need kord välja kaevata ja nendega pauku teha. Nagu ma tahtsin ka, et ta need salasurnud mulle pärandaks. Et ma võiks nende peale mõelda. Et nad oleksid mulle seltsiks siin tühjadel randadel. Võõrad surnud, kes olid ühel päeval randa uhutud ja kelle koduks said ka need rannad nagu minulegi.

      Aga õnneks vanaisa neid surnute lugusid ei ole teistele rääkinud. Vähemalt ma ei tea, et oleks, sest surnute lood pole just väga teema, mida igaühele rääkida.

      Jah, kes sind süleles, tüdruk?

      Ega vist ei oleks mingit tuju kujutada ette meremeest, kes seda kumminaist süleles. Ja mis rahvusest ta oli. Mõni vallatu inglise poissmees? Võibolla isegi taanlane. Taanlased on eriti maiad kumminaiste peale.

      Võibolla see taanlane vägistas selle naise ära ja viskas siis merre. Või äkki ma peaks kujutama ette, et see oli üks armastav ja hell taanlane, kes kaotas kogemata ühel tormisel ööl oma pruudi ära.

      Õnnelik taanlane, kes pidi just oma neiukesega koos Peterburi reisima, et siis tagasi Taani kodumaale minna.

      Tööots. Ei midagi erilist, sosistab ta Ingeborgile kõrva ja libistab käe läbi ta õlekarva juuste. Sa tead ju, kallis, ja räägib oma elust, kuidas ta peab töötama „Great Victoryl” mehaanikuna.

      See on mu leib. Sa tead ju… Ma ei jäta sind siia üksi. Lähme Peterburi, näitan sulle linna. Tahad? Ja Vaskratsanikku. Tahad sa Vaskratsanikku näha? Ja keerutab siis veel kord oma õliste sõrmede vahel ta libedaid blonde juukseid.

      Ja Ingeborg ütleb vaid… Hello. My name is Angela. What is your name… Hello, my name is Angela. What is your name… Hello…

      Ja terve laevateekonna Amsterdamist Peterburi ütleb Ingeborg aina: Hello!.. Hello!.. Do you want to kiss me?..

      Laeval aga puhus tugev briis neiukese ära. Taanlane läks õhtul suurte laevateki lampide alla jalutama ja tuli tugev briis ja puhus naise ära. Lihtsalt viuh! Ja oligi läinud. Mis tuulel viga selliseid kergeid neiusid ära puhuda.

      Vaene taanlane, elus esimest korda ühisel laevareisil, ja siis oma ainuke südamerõõm niiviisi ära kaotada! Milline ebaõnn. Milline ebaõnn ja kurvastus. Võibolla leinab siiamaani taga oma hingerõõmu ja mõtleb, miks tema ei võinud kukkuda üle СКАЧАТЬ