Minu viimane raamat. Andrus Kasemaa

Чтение книги онлайн.

      Härra Smirnoff ei tahtnud mu leitud Pumat. Ta ütles: „Jäta endale.” Sest ta on nüüd rikas mees. Muusika on talle sisse toonud nii palju raha, et ta ei pea kuni elu lõpuni korjama merelt parema jala tosse, nagu mina, vaene luuletaja. Ma olen andnud välja kaks luuleraamatut, aga need on nii igavad, et keegi isegi ei loe neid.

      Kahjuks on nende jalanõudega see kehva värk, Sigrid, et alati tulevad nad üksikult. Ma peaksin olema puujalaga, et saaksin seda tossu küla vahel edevalt liibata. Minna seda küla peale tüdrukutele näitama. Ma peaks oma vasema jala kuhugi õnnetult vahele jätma, et arstid saaks selle mult ära lõigata, et ma saaksin seda parema jala tossu kanda, et olla üliõnnelik selle seksika Puma üle.

      Härra Smirnoff ütles, et ta leidis kord erineva jala tossud, ja kandis neid väga hästi. Pani nendega isegi katust ja sinna sobisid need hästi.

      Oojaa. Ma saan aru, härra Smirnoff, ütlesin ma talle. Katuse panemisel käivad erinevad tossud küll, aga neiudesse nendega ikka ei lähe, härra Smirnoff. Või kuidas? Julgeksite te minna, kui teil oleks see Puma toss, ja teine, ütleme, mingi Hiina suss. Ja nendega naistesse. Küla ilusamate neiude juurde?

      Keegi, kes neid sealt laevalt alla loobib, võiks nad enne kokku siduda, oleks rõõm suurem, sest see oli parema jala suss. Nii et isegi kui ma oleksin leidnud vasema jala oma ja mul oleks ainult parem jalg, siis oleksin samas seisus olnud nagu nüüd.

      Kõige parem oleks, kui poleks kumbagi jalga, vaid mõlemad oleksid puujalad. Siis ma saaksin oma jalgu enda küljest ära võtta nagu Barbielt, ja saaksin kanda neid üksikuid kingi vaheldumisi. Kui tuleb vasak suss, siis kannan vasakus. Ja kui parem suss, siis paremas. Simpel! Kord vasaku jala oma ja siis vahel parema jala oma. Ja ikka niimoodi valsitaktis.

      Milline ilusam tundub, selle panen jalga, et siis küla vahel ringi lasta ja tüdrukutega heinalakas hullata. Kujutad ette, Sigrid, kahe puujalaga poiss hullamas lakas tüdrukutega? Ja ainult sellepärast, et mul on saare kõige ilusam parema jala Rudolf Dassleri Schuhfabrik’is tehtud Puma toss, nagu vanaisal on surfilaud.

      Igatahes härra Smirnoff läks ära ja jättis mind maha. Arvatavasti oli ta leidnud oma uue sümfoonia avanoodi, mida ta hommikul oli randa otsima tulnud.

      Seisin, Puma toss paremas käes, nagu Puhh oma katkise õhupalliga ja vaatasin merele. Otsisin küll pärast mööda randa pikalt, et kuskil peaks olema siis ka teine. Sest vahel on nii. Aga täna polnud.

      Meri ei õnnistanud mind täna. Aga kui ma oleks leidnud paarilise ka, siis raudselt oleksin ma neid kandnud. Mul oleks üle saare sussid olnud, sest see oli korralik, hästi hoitud. Peen, habras, voolujooneline. Ja see poleks mingi häbiasi kanda merest leitud asju.

      Peitsin Puma igatahes oma salapaika, kuhu ma kõik rannalt leitud jalatsid peidan. Seal on mu pensionifond ja mu surematud ooperid. Ma võiks kord lausa mereäärsete susside muuseumi teha, nagu seal ühes riigis ühel maal. Saaks terve kuhja meremeeste susse ja kõige uhkem, tõeline kroonijuveel oleks kindlasti kellegi kapteni suss, mille ma Aela alt rannast leidsin. See on tõeliselt hübsche suss, ütleks Angela Merkel selle peale, kui ta seda mu käes näeks, kaunite kuldtikanditega. Pehme. Mõnus. Aga kahjuks jälle üksainus.

      Ega päris toasusse palju ei leiagi, sest kes see ikka seal merel veel susse kannab. Kujutan ette, kuidas üks vana Inglise õlitankeri kapten jalutab õhtul laevas sussidega ringi, öömüts peas. Läheb lopa-lopa messi, kus madrused lõbusalt kaarte mängivad.

      Jah, parimad ajad on möödas. Pole enam puulaevu ega suurte rindadega käilakujusid ega nikerdatud jalgadega diivaneid kapteni salongist, millele terve küla suure kadedusega vette kahlates järele tormas.

      Pole enam seda ilusat aega, kui ranna lähedal läks karile mõni kaunikõlaline reisilaev, nagu see „Lion Hull”, mis 1879. aastal siin rannas ümber läks, nii et järgmisel päeval oli rand täis kauneid antiikseid sametist sohvasid ja toole.

      Oh siis seda rabamist, mis rannarahval lahti läks! Oh siis seda sulistamist külmas oktoobrikuu meres! Kasvõi surm silme ees ja palavikuga sängis, aga peab selle kapteni tooli saama. Võibolla nad isegi rüselesid seal ja ütlesid üksteisele koledaid sõnu. Et ma nägin seda tooli esimesena, vana tõhk! Inimesed on õudsed, eriti kui nad peavad hakkama jagama asju, mida meri neile heldelt kingib.

      Aga nüüd lähed randa. On päevi, vahel lausa nädalaid, ja ei midagi põnevat. Isegi kulm ei kerki, kui vahid neid arvuteid, telekaid. Ükspäev jalutasin läbi oma kümme kilomeetrit randa ja nägin lausa kahte telekat ja ühte külmkappi.

      Klaviatuurid. No mis sa teed sellistega? Koju ju ei vii. Peaksin olema tõeline IT-hull, et neid endale vedada. Ja kahju, et meri vaid telekaid rullib. Võiks ka vrakke rullida. Suuri „Mariasid” suurtükkidega, kuninglikke fregatte. Ankrud alla rippumas nagu rinnad. Ükshommik lähed randa, vaatad, kuidas meri punnitab just „Slavat” randa, kõige suuremat meie vetes uppunud soomuslaeva. Ja ma võin sulle kinnitada, Sigrid, et see pole enam laev, vaid mägi! Me turniks seal päev otsa ja alles öösel saaks koju.

      Iga aasta juunikuus oleks meil püha haakriku festival. Nädala jooksul esitleks me oma saaki. Mööda liivaranda läheks pidulik protsessioon. Vanaisa ees. Pikk Neptunuse hall habe lehvimas tuules ja hang käes, kõnniks ta uhkelt. Kõikide merenukkude ülemvalitseja, möirgaks ta. Tema kannul kaunis ordusekretär, sina, kaetud kauni valge looriga. Nagu merevaht pärlendaks see su peas. Mina sinu kannul, hoidmas seda loori. Meie järel ülejäänud liikmed. Härra Smirnoff koos oma kaaslasega. Nende ekstsellentsid härra ja proua Loos, kelle spetsialiteet on laevaköied. Hiljem ma näen nende näitust: tõesti kaunid köied, igat sorti värvilisi, ripuvad nagu kukesabad näitusesaalis alla. Võtab lausa kadedaks, kui neid vaatan!

      Ja oi, meid oleks palju rahvast üle maailma siia kokku tulnud. Kauge Austraalia rannikuni välja. Pool päeva veniks see pidulik rahvamass ühest neeme otsast teise.

      Suurel rannaheinamaal oleksid paviljonid püsti löödud. Rahvast käiks palju. Ka hiinlased oleksid kohal ülisuure hiidkaubalaevaga. Neil oleks oma paviljon. Lausa terve kvartal. Seal võib näha tõelisi idamaa imesid, nii et ma istun seal tunde ja tunde ja kadestan neid, et mis nende randadest kõik leida võib. Lausa mahajäetud jahte! Lausa suuri merekonteinereid laevadelt tormiga minema lipsanud! Uskumatu. Leiaks ma mõne sellise oma rannast, ma ei korjaks siis vist iialgi poolikuid Bvlgareid, sest mul saaks sellest konteinerist kuni elu lõpuni!

      Ja siis oleks seal Ameerika esindus. Ja Iisrael muidugi.

      Orkester mängib. Lapsed jooksevad rõõmsalt ühest paviljonist teise ja ajavad üksteist taga. Autosid on kõik metsaalused täis. Neid tuleb aina juurde ja juurde. Isegi meri on laevu täis. Uudishimulikke Vene allveelaevu. Suuri jahte Soomest. Ja väikseid kiirkaatreid Rootsimaalt. Rikkaid saksu. Isegi osta saaks. Korraldaksime oksjoneid. Need iga-aastased festivalid oleksid ülimenukad. Kindlasti menukamad kui G8 tippkohtumised.

      Isegi üks Obama moodi mees on kohale tulnud. Ta sööb roosat suhkruvatti. Kas tõesti Obama? mõtlen ma ja mu hinge tuleb aukartus. Ta ümber on neli mustades prillides meest. Ja siis ma näen paavsti. Ta ilmub ühe paksu ameeriklase tagant välja. Ta naeratab mulle ja tõstab oma käed. Ja õnnistab mind.

      Ma astun üles poodiumile.

      Tere tulemast, kallid haakrikusõbrad! ütlen ma mikrofoni nagu Martin Luther King. Mu hääl kajab üle lahe nagu suurtükimürin. Kõik inimesed kuulavad mind vaikides. Abikaasad hoiavad kätest kinni. Isegi lapsed ei jookse enam. Üks õhupall pääseb kellegi käest lendu. Ma näen seda, kuidas ta tuulest kantuna merele triivib.

      Õhtul süütame suure lõkke. Tõmbame merest välja ühe vana 18. sajandi karavelli, kolmkümmend meetrit СКАЧАТЬ