Minu viimane raamat. Andrus Kasemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ leida on midagi jackpot’i vastast. Ja õigupoolest uppunute leidjad ei sobiks minu vennaskonda. Nad peavad endale oma tegema. Oma uppunute haakriku vennaskonna.

      Uppunute leidjate haakrik oleks midagi Kaini-taolist, kes ei leia asu kuskilt ja keda kõik ära ajavad. Kuigi nad ise ju pole kurja teinud, aga mulle isiklikult ei meeldiks uppunute leidjatega ühes ruumis olla ja nende suurtest piinatud silmadest vaadata peegeldusi mädanevatest kehadest. See pole isegi haakrik, mida nad leiavad. Selle jaoks peaks leiutama oma sõna, sest haakriku vennaskond peaks olema midagi rõõmsat, koosnema roosadest õhupallidest ja meenutama midagi suvelaadataolist.

      Kolmapäeviti oleks sinu luuleõhtud vanaisa pool. Suure õhinaga loeksid sa meile oma luulet suitsukonidest ja kilepakenditest. Vodka Vera pudelitest ja purkidest, milles ikka veel loksub ja lõhnab šašlõkimarinaad.

      Nii et ma lausa näen sind siin all rannas.

      Kui ma sind kuulan, mul jooksevad alati neelud.

      Ma lausa näen, kuidas sa mööda liivaranda musta kilekotiga lahe teise otsa lähed ja siis tagasi tuled. Ja kuidas su must kilekott on täis hindamatuid lõhnavaid asju, mis ajavad mul kõhu alati korisema.

      Nagu jõuluvana tuled sa iga hommik tagasi suure kilekotiga ja ma soovin, et me saaks koos sinuga sorida neid asjades, mis sa hommikust saadik oled korjanud.

      Ma soovin, et me võiks sorida koos ja õhinaga. Jagada vennalikult neid marinaade ja nuusutada vodkapudeleid. Ja imetleda neid konisid, mis sa kõik ära korjasid.

      Nii et tubakatooteid leiab rannalt. Aga veel? Veel, mis sa veel leidsid, Sigrid!

      Ja ma näen vaimusilmis, kuidas sa keerad sinna neeme taha… oo, kõikide nende neemede taha, kuhu minagi olen sisse keeranud ja tund aega seal üllatunud näoga seisnud, sest seal neemede taga on tõeline ohoo-elamus. Terved prügimäed. Võid seal tunde veeta, ilma et igav oleks, sest need neemedetagused alad on eikellegimaad. Seal neemede taga on alati tõeline uurimispõld. Tõeline research field, nagu teadlased armastavad öelda, ja kuhu ükski rannakülastaja ei viitsi minna, sest rannakülastaja on enamasti laisk, ja kuhu vaid ainult sina, Sigrid, merehaakriku võluv kaitsepühak, julged sisse keerata ja trotsida kõiki vennaskonna kannatusi. Kriimustada oma sõrmi ja käsi rannaroosidelt kilet kiskudes ning korjata rannaraadio patareisid ja õllepurke ja Bon Aquasid. Ja need Bon Aquad ei saa iial otsa. Meri, see vallatu, viskab neid aina juurde. Isegi minule annad sa silmad ette, sest mina näiteks õllepurke ei korja ja pudeliveest lähen ma vapralt mööda.

      Seal neemede taga on isegi kumminukkusid. Ma ei tea miks, aga see Üksinduse saar kohe nagu tõmbab neid printsesse ligi. Neid hulpivaid kumminaisi tühjakslastud rindadega.

      Midagi nagu umbes kapten Krolli ajal, aga siis polnud veel inimesed taibanud meremeestele teha kummist naisi. Kummikud küll juba olid ja kalossid, aga et kumminaisi ka teha saab, see oleks kapten Krolli madrustele suureks uudiseks olnud. Nad oleksid oma silmad suureks ajanud ja küsinud, kust neid osta saaks, sest isegi nemad oma kiire aruga oskasid kokku kalkuleerida, et kumminaistele läheb vähem raha kui nendele Amsterdami totsidele. Õigemini kumminaisele ei lähe muud kulu kui väljaostmine. Väljalunastamine. Ja ülejäänu on juba iga madruse loominguline asi, kuidas ta oma neiukest riietab või on. Kas paneb uhke kleidi talle selga ja pärlid kaela või laseb kohe niisama paljalt voodil lebada. Ja võib siis vaikselt tundide viisi teda seal krudistada.

      Aga õnneks on meremeeste jaoks kumminaisi toodetud juba üle seitsmekümne kolme aasta ja kõik Amsterdami prostituudid võivad vabamalt hingata. Nad peaksid kohe tänama seda taanlasest natsi, kes kumminaisi tootma hakkas, sest kindlasti on tänu kumminaistele prostituutide uppumise arv vähenenud kordades. Ja vähenenud nende õnnetute meeste arv, kellel on probleeme suhete loomisel. Eriti merel, kui oled ümbritsetud vaid isastest madrustest, kelle käevarrele on tätoveeritud ankur ja Moby Dick.

      Kunagi tulevikus, kui mõni Ameerika ärimees selle peale tuleb, hakkab ta ka kummist loomi tootma oma tõrvapapitehases (kus töödeldakse ümber ka pähkleid), sest raha ei haise ja kummiloomi ja pähkleid ja tõrvapappi võib küll ühes ja samas tehases toota. Milles probleem? Nii et kummiloomadel oleks peal väike kiri: võib sisaldada vähesel määral tõrvapappi ja pähkleid.

      Raha ei haise. Seda teaks ta väga hästi ja juudid kohe oskavad raha teha, ja mis seal siis häbeneda, kui muud teha ei oska. Ja ei maksa ju diskrimineerida ka neid madruseid, kui neid peaks laevadel olema, kellele meeldivad loomad. Kaelkirjakud, elevandid, triibulised sebrad, kes teevad kaeblikku luksuvat häält.

      Eksklusiivsed sebratooted oleks kindlalt kallimad. Ja siis leitakse neil päevil lisaks Ingeborgi-taolistele merenäkkidele ka kummielevante ja roosasid suurte rindadega kaelkirjakuid nimega Lorelei.

      Kujutan ette, kuidas madrus oma kokpitis puhub kaelkirjakut täis, õigemini peaks tal olema suur jalgrattapump kaasas. Ja kaelkirjaku pea peaks laeva illuminaatorist välja upitama, sest selge on see, et muidu nad kahekesi kitsasse kajutisse ära ei mahu. See oleks päris lõbus pilt, kuidas laev läheb, „Great Germany”, kaelkirjaku pea illuminaatorist väljas.

      Vähemalt loomakaitsjad oleks rahul. Nagu peaks rahul olema ka Amsterdami prostituudid. Sest vähemalt ei pea nad enam kartma uppumissurma ega kapten Krolli. Kõikide Amsterdami prostituutide õudusunenägu, kes naisi oma nimega kottides ära uputas nagu kassipoegi. Amsterdami totsid kindlasti võpatasid iga kord, kui nägid kai ääres randumas kapten Krolli „Dionet” oma madrustega. Ega sellised jutud, et keegi on su hea kolleegi ära uputanud, kellega olid palju aastaid õlg õla kõrval sadamatänavail teeninud, sellised jutud levisid totside seas kiiresti.

      Muidugi see on siiani selgusetu, kes selle naise ära tappis. Kapten Krolli kotist leitud surnud Amsterdami prostituut on kindlasti üks suurimaid mereajaloo lahendamata saladusi, seda lugu ei näriks läbi enam isegi mitte Hercule Poirot.

      Ja siis võiks veel puid teha dendroloogidele ja kivisid kivisõpradele, suurte rindadega kivisid. Aga see oleks võibolla liiga etteruttavalt ulme. Inimkond peaks veel tükk aega arenema, enne kui nad sellisele tasemele langevad. Isegi see härra juut teaks, et paremini läheks kindlasti kummikoerad ja – kassid. See oleks realistlik ja piisavalt konjunktuurne.

      Madrused, kes ihalevad midagi eksootilisemat ning keda on koerad-kassid ära tüüdanud, neile toodetaks siis extra African animals with real African smells. Ja muidugi oleksid need ka krõbedama hinnaga. Teisest hinnaklassist. Of course. Nagu kapitalism käib. Teate ju ise.

      Make plastic not war, oleks selle juudi ärimehe slogan. Maailm oleks hoopis kenam paik. Aga eks see selline nišitoode oleks, nagu öeldakse. Ja rikkaks sellega vast ei saaks.

      Kolmapäeviti seisaksid sa Grand Orient Haakriku Otsijate loožis ja loeksid meile ette oma habrast mereluulet neist plastiknukkudest. Laulaksid meile pikki saagasid karmidest meremeestest ja kumminukkude raskest saatusest. Võibolla saad isegi nende luuletuste eest Nobeli preemia kirjanduses. Kuningas ütleks auhinda üle andes: kõige kaunimate merenukkude itkude eest maailmakirjanduses. Need oleksid kindlasti veel kurvemad kui need Islandi saagad Brynhildrist.

      hambutu karjumisvõimetu

      suu kutsuvalt lahti

      siniseks võõbatud laugude all

      auke täis nagu juust…

      Auke täis nagu juust… Umbes nii nad välja näevad. Sest surnud on kõik umbes sellised. Midagi koledat. Elutut. Hing seest läinud nagu kumminukkudest õhk. Ja on õnn, et need alati vaikivad olendid ei oska rääkida. Sest muidu saaks me teada vastused ka neile küsimustele, millele isegi sina, kõige kaunim viikingineiu, ei osanud vastata, kui sa jätkasid oma saagaga:

      missugune mees

      kaisutas ja kasutas sind

      enne СКАЧАТЬ