Minu viimane raamat. Andrus Kasemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ongi nende kergus ainus häda ehtsate Amsterdami totside kõrval. Aga need päris totsid on selle eest jälle jube kallid. Keegi võiks teha meremeestele raskemaid kumminukkusid, mis peaksid vastu ka 8-pallistele tormidele.

      Imestad, Sigrid, miks ma seda natsi tänan, kes kumminaisi tootma hakkas. Esimesed kumminukud tehti tõesti Natsi-Saksamaal. See oli ka minu jaoks suur üllatus. Hitler ise olevat neid tellinud, et teha lõpp sõdurite seas levivale süüfilisele. Sest teada oli, ja juba nähtud asi, kirjutas ka ju Himmler, et saksa sõdurid teevad Pariisis kiireid kähkukaid linna prostituutidega, keda on Pariisis sama palju kui rotte. Ja Himmler ei vihanud midagi rohkem kui neid Pariisi lehtsabasid, sest need kutsusid ja ajasid ligi restoranides ja tänavatel ja tantsusaalides, nagu need prantslased on. Aina pidutseks ja jooks veini ja aina armatseks.

      Aga tubli saksa sõdur on alati tahtnud võidelda. Sõdida. Ja katsu sa minna Prantsusmaale kallale, kui prostituudid jõuavad kõik sõdurid enne maha tappa.

      No ja siis paluski Himmler, et kas ei võiks teha selliseid armsaid nukkusid sõduritele, nagu lasteaias lastel on. Ainult natuke suuremaid. Täiskasvanud meestele. Ma olen lugenud, et isegi suupille anti neile, et iga saksa sõdur sai suupilli. Tõesti, nagu lapsed saadeti sõtta. Anti igasugu nänni kaasa, et nad ikka tahaksid sõdida. Isegi vanaisa mäletab neid sakslasi oma suupillidega, mis sest, et kõik ei osanud mängida.

      Nagu suur laulukoor läks Saksamaa Venemaale kallale.

      1941. aasta septembris sai valmis esimene olend. Günoid.

      Ja oi, see polnud üldse kerge töö, Sigrid. Ma ise arvasin, et mis viga ühte kummist nukku valmis teha, teed näo otsa ja pikad jalad. Neil saksa leiutajatel läks päris kaua aega, sest see sõdurite asendusnaine pidi olema kaunis. See oli terve teadus. Teha täiuslik keha, mis ka sõduritele meeldiks. Barakkides tehti isegi katseid sõdurite peal, nagu rottidega, paluti valida, millist soengut nad tahaksid, millist näolappi. Kas huuled natuke täidlasemad või kitsamad. Kas tagumik suur või selline väike armas. Ja võib arvata, et seal võis lausa kähmlusi tekkida sõdurite vahel. Et kelle lemmiknaine nüüd peale jääb.

      Nad olid nagu tõelised tootearendajad.

      Palju raha läks sinna salajasse Borghildi projekti, mida kutstuti dr Tschakerti ajal Burghildiks, ja hiljem, kui too SS-doktor, nats-taanlane tuli, Olen Hannussen, siis tema nimetas selle ümber Borghildiks. Et oleks kodusem. Väheke taanipärasem.

      Alguses plaaniti teha ungari näitlejanna Nagy’i näolapiga, aga näitlejanna põlgas ära olemast mitmemiljonilises tiraažis kõikide saksa sõdurite tarvitada ja igal tänavanurgal vedeleda. Kuigi filmides tahtis ta küll olla, nagu ka sõdurite öistes unedes.

      Ja siis tehtigi selline ilus aarialane. Nordic type. Blond. Siniste silmadega. Sale. Suurte buubsidega nagu Pamela Anderson.

      Nukud pidid olema ehtsad. Liikuvad. Võibolla umbes sellised nagu tänapäeva Barbied on, et saab nende kehasid ja jalgu väänata. Ja neid oli veel mõeldud kolmes mõõdus. Tüüp A: 168 cm. Tüüp B: 176 cm. Tüüp C: 182 cm.

      See oleks päris lõbus pilt olnud, kui saksa SS-sõdur, väike saksa päkapikk, jalutanuks Moskva vahel oma armsa tüüp C-ga. Eriti pika kolgega.

      Esimesed günoidid saidki valmis 1941. aasta septembris. Oli suur salajane esitlus. Isegi Himmler oli kohal. Kui teadlased värisesid, et mis nüüd suured bossid arvavad, siis Himmlerile meeldis. Väga. Lasi kohe veel 50 tellida. Võibolla oma kamraadidele. Võibolla isegi Hitlerile ja Hessile ja Göringile ja Goebelsile. Ma ei tea, kes veel neil sõbrad olid. Võibolla isegi Mussolinile saadeti sõpruse täheks. Ja Mussolini pani kindlasti pidu nendega. Nagu need itaallased on. Aina pidu.

      Ainult sõdurid ei tahtnud neid. Nad pidasid seda häbistavaks, kui neid peaks kinni võetama ja kotist selline asi leitaks. Isegi mul oleks väga piinlik olnud. Krudistad just kaevikus oma günoidiga, oma galvaanoplastilise olendiga. Jääd natuke kauemaks, sest täna on ta kuidagi eriti õrn ja pehme su vastu. Ja koduigatsus on nii suur. Ja siis äkki oled ümber piiratud. Näed, kuidas kommunistid hirnuvad kaeviku ääre peal ja põlastavad sind. Ja poovad su lõpuks koos selle olendiga puu otsa. See oleks jube pilt olnud. Mis õõvastav mälestus oleks see lastele, kes peavad koolis käima ja nägema neid pilte ajalooõpikuis, kuidas sõdurid ripuvad koos nukkudega puu otsas.

      Ja siis oleks minu haakriku vennaskonnas ka lihtliikmeid. Nagu härra Smirnoff. Liikmeid, kes kunagi olid tegijad, aga kes hiljem läksid üle teisele alale ja käivad vaid kolmapäevastel luuleüritustel ja aastakoosolekutel. Ja võibolla ka nädalalõpu väljasõitudel mererandadesse, et meenutada kauneid noorusaegu, sest enne kui härra Smirnoff veel maailmakuulus helilooja ei olnud, kirjutas ta alles noodikesi ja kondas mööda mereranda nagu mina nüüd, ja korjas kõike huvitavat, mida meri oli rannale uhtunud. Ma ei tea, mis oli tema spetsialiteet. Ma pole seda ta käest veel küsinud, aga kindlasti peaks. Mind hakkas ka iseennast tegelikult see just praegu huvitama, ja ma helistasin just praegu härra Smirnoffile.

      Ta ütles, et korjas kõike. Enamasti kõike. Väärtuslikku.

* * *

      Ma ikka näen vahel härra Smirnoffi, kui ta mererannas jalutab ja oma pikki retki teeb. Kõrge nagu väravapost. Krässus juuksed lõbusalt merebriisis lehvimas.

      Tema prügi enam ei korja, sest ta lihtsalt ei pea enam korjama. Aga kunagi, kui ma veel sündinud ei olnud, oli ta tõeline haakrikmeister. Enne kui ta kuulsaks sai, veetis ta tunde ja tunde mererannal ja unistas Botswana banaanidest.

      Ükspäev juhtusingi temaga all rannas kokku. Jalutas seal, sel ajal kui ma just kreemi nuusutasin.

      Ta nägi mind, tervitas aupaklikult ja ütles siis ilusti, et ei taha enam nähagi, mis meri toob. Ta oli otsimas just oma uut heliteost ja kolas natuke maad koos minuga rannal, ja vaatas mõtlikult seda sodi, toksis kepiotsaga, ja ütles siis selle surematu lause.

      Et oli mis vanasti oli, aga nüüd ei taha enam nähagi, mida see meri toob.

      Jah, ma sain sel hetkel väga hästi aru, mida ta sellega mõtles. Tema ju mäletab aega, kus meri tõi ikka väärt asju. Näiteks lääne kilekotte. Või viskipudeleid, milles oli unistus kapitalistlikust küllusemaailmast, millest me kõik siin kommunismis unistasime, õitsvast kapitalismist. Unistus seda kord ka oma silmadega näha.

      Kuidas meri tõi lääne kilekotte. Meri oli tõeliselt vaba, isegi Nõukogude Liit ei saanud merd lukku panna, kuigi inimesi sai ta vangi panna. Ja raamatuid sai trellide taha panna. Aga mitte ka neid alati. Sest ka inimesed jooksid ära siit heast kommunismiriigist. Aga meri oli ainsana vaba. Vahel tõi meri isegi piibleid. Kilesse pakitud piibleid. Tõeline jumalik ilmutus merest. Ja õllepurke, võõramaiseid õllepurke, nii et said neist unistada, neist jookidest, ja nuusutada nende hõrke lõhnu. Kui sellise leidsid, siis näitasid oma sõpradele ja olid tegija vend. Vene aeg peeti isegi sünnipäevasid mere äärest leitud väljamaa puuviljadega. Meil siin Ida-Euroopas ei olnud ju midagi. Brežnev, külm sõda, raudne eesriie… Sigrid, sa oled ju kindlasti koolis õppinud, kui vilets see elu Nõukogude Liidus oli. Meie jaoks oli Lääs nagu suur kaubamaja, kuhu me minna soovisime.

      Oma esimese džinnigi jõi härra Smirnoff aastal 1980. Ma näen, kui härra Smirnoff räägib oma elu esimesest džinnist. See oli Gordon’s, ütleb ta ja vahib merele justkui otsides ikka veel seda pudelit.

      Sind ei olnud siis veel olemaski, Sigrid. Mind ka mitte. Sel ajal hulkuski härra Smirnoff mööda randa ja kulistas Gordon’sit. Oma elu esimest lääne marki. Nüüd reisib ta ringi. Palju Saksamaal ja Indoneesias ja võib kanistrite kaupa Gordon’si džinni juua.

      Täna, kui me koos härra Smirnoffiga rannal lonkisime, leidsin ma Rudolf Dassleri Schuhfabrik’is СКАЧАТЬ