Название: Minu viimane raamat
Автор: Andrus Kasemaa
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789985332726
isbn:
Nad võiksid teha surnutest vahakujud ja võtta neilt surimaske. Siis oleks neil päris korralik Tussaud’ mereäärsete surnute muuseum. Ja see oleks maailmakuulus. See saaks maailmakuulsaks.
Maailmakuulus mereäärsete surnute muuseum.
Mulle vist meeldiks käia seal, vaatamas seda lõputut tegelaste galeriid. Seitse kataloogitäit nägusid. Enamik mornid nagu kinnivõetud Vene spioonid. Seal on valge habemega mees. Ja mõni rubenslik naine, puusakas, käed laiali, nagu tahaks puu otsast viinamarju haarata. Oled sa näinud krimiuudistes, kui jälle kuskilt leitakse tundmatu uppunu? Naised on seal nii ilusad, salapäraste naeratustega. Ka nagu kinnipüütud spioonid, aga Inglise omad. Nad nagu teavad midagi, aga ei ütle. Ainult naeratavad. Nad on kõik omamoodi. Omamoodi familia maritima galerii. Lõputu mere haakrik, nagu Šiva tuhat unenägu.
Mina surnuid pole leidnud, aga kindlasti on neid inimesi palju, kes on. Aga neist hoiaksin ma kindlasti eemale. Nagu näiteks neist vanadest meestest, kes leidsid kapten Krolli kotist merekaldal hulpinud surnud naise. Ma mõtlen, et päris jube võis olla näha korraga rannas mingit kotti ja loota juba, mmmmm, sest pole suuremat rõõmu, kui juba kaugelt binokliga vaadata, et seal kaugemal neeme otsas on mingi asi rannale uhutud. Et jess, makaronid! Või siis Pakistani riis. Ja siis korraga kotti avades näha seal… laipa.
Mul käivad praegu külmavärinad üle kogu keha, sest kui palju olen ma leidnud kõiksugu vetikatega kaetud kotte ja neid avanud. Ja mõelda, kui seal poleks olnud riis, vaid mõni surnu. Brrrrr. Ma vist ei julgegi neid enam avada, kui ma mõtlen selle peale, et seal võiks mingi Amsterdami prostituut sees olla.
Surnuid ma pole leidnud. Ainult õhupallilaadseid metssigu ja hülgeid. Kes teab, kuidas oma otsa leidnud.
Vanaisa on rääkinud, et II maailmasõja ajal ja järel oli iga lahe all mõni surnu lebanud.
Mõni 1946. aasta tormise öö surnu.
Mõni 1949. aasta tormise öö surnu, kes lootis õnnelikult Läände põgeneda.
Vahel loksus rannas terveid perekondi. Reisikohvrid täis sukki ja tikitud kleite, mida oli loodetud kord vabas maailmas kanda.
Aga ühte surnut olen ma küll käinud otsimas. Tema oli kord selle mere haakrik, igavese mere juba kes teab mitmesajas nägu ja ilmumine. Vedeles rannas ja oli kuskilt kohale ujunud. Aga ma pole teda veel leidnud.
Otto Kappet. Otto. Kes teab, millise liivavalli all on sinu marmoritükkidest haud.
Olen nii sageli käinud teda otsimas, eriti kui ma olen kurb ja päevad on tühjad olnud. Kord käisin isegi vihmasel juunipäeval teda otsimas. Kraapisin ranna lähedal mändide all liivas, et leida kasvõi üks marmorikilluke, mis reedaks ta haua, aga ei midagi veel. Ei midagi sel aastal. Võibolla isegi mitte järgmisel aastal ei leia ma teda. Ja võibolla mitte kunagi. Peidad end nii hoolega ja tahad võibolla rahu, kuigi mina tahan sind just üles leida, mu sõber, kes sa oled isegi minust juba noorem.
Olen su peale tihti mõelnud, Otto. Vanaisa on mulle sinust rääkinud. Vanaisa mäletab veel neid sinise äärega mütsides NKVD-mehi, kes alla randa marssisid ja su marmorhaua, mille su ema oli randa rajanud pärast seda, kui sind rannalt leiti, purustasid, lahti kaevasid ja kõik su luud laiali viskasid, ja sonkisid seal nagu sead, otsides kulda. Varandust.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.