Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ leek kogemata midagi kurja ei teeks, kui ümberringi oli nii palju vana kuiva paberit. Edasi läks ta eemalt paistva valguse suunas, väga kõrge kaarega võlvlagede alustes kitsastes vahekäikudes hoolikalt samme seades. Üleni mustas, oli ta vari keset varje – tumedate juustega, pikliku näoga, hallide silmadega. Ta kandis käes musti mutinahkseid kindaid: paremas sellepärast, et see oli põletada saanud, vasakus sellepärast, et ainult ühte kinnast kandes tunneks mees ennast pooleldi narrina.

      Samwell Tarly küürutas kiviseina sisse raiutud orvas laua taga. Valguseallikaks oli tema pea kohal rippuv lamp. Joni samme kuuldes tõstis ta pilgu.

      „Kas sa olid öö otsa siin?”

      „Olin ka või?” Sami ilme oli kohkunud.

      „Sa ei tulnud koos meiega pruukosti võtma ja sinu voodis ei olnud magatud.” Rast oli arvanud, et võib-olla on Sam ära karanud, kuid Jon keeldus seda uskumast. Ärakargamine nõudis omamoodi vaprust ja Samil oli seda niigi napilt.

      „Kas juba on hommik? Siin all ei oska seda aimatagi.”

      „Sam, sa oled üks meeldiv tobu,” ütles Jon. „Usu mind, et sa hakkad seda voodit taga igatsema, kui me külmal kõval maapinnal magame.”

      Sam haigutas. „Meister Aemon saatis mu ülempealiku jaoks kaarte otsima. Ma ei teadnud arvatagi… Jon, need raamatud, oled sa kunagi midagi sellist näinud? Neid on siin tuhandeid!”

      Jon vaatas ümberringi. „Talitundru raamatukogus on neid üle saja. Kas sa leidsid need kaardid üles?”

      „Muidugi.” Sam sirutas käe üle laua, osutades vorstijämeduste sõrmedega raamatute ja pärgamendirullide segadikule tema ees. „Vähemalt tosina jagu.” Ta voltis ühe nelinurkse pärgamendilehe lahti. „Värv on tuhmunud, aga siit näeb, kuhu kaarditegija märkis metslaste külad, ja ühes teises raamatus… kus see nüüd siis on? Ma lugesin seda just hetk tagasi.” Ta lükkas mõned rullid kõrvale ja nende alt ilmus nähtavale kõdunenud nahkköites tolmune raamat. „See,” sõnas ta hardalt, „on kirjeldus ühest retkest Varjutornist Ulguneemeni Jäätunud Rannikul, mille kirjutas maakuulaja nimega Redwyn. Daatumid puuduvad, kuid ta mainib Põhja Kuningat nimega Dorren Stark, nii et see pärineb Vallutuse-eelsest ajast. Jon, nad võitlesid hiidudega! Redwyn kauples koguni metsa lastega, see kõik on siin kirjas.” Ta pööras üliettevaatlikult sõrmega lehti. „Ta joonistas ka kaardid, vaata…”

      „Võib-olla kirjutad sina kirjelduse meie retkest, Sam.”

      See oli mõeldud ergutuseks, kuid tegelikult poleks Jon pidanud seda ütlema. Samile polnud sugugi tarvis meelde tuletada, mis neil homme ees seisab. Ta nihutas sihitult pärgamendirulle laual. „Neid kaarte on veel. Kui mul oleks aega otsida… siin on kõik sassis. Aga mina võiksin selle kõik korda seada; kohe kindlasti, aga see nõuaks aega… tegelikult mitu aastat.”

      „Mormont soovis neid kaarte veidi rutem.” Jon napsas ühest kastist pärgamendirulli ja puhus sellelt suurema tolmu maha. Kui ta selle lahti keeras, pudenes üks nurk tema sõrmede vahel küljest ära. „Näe, see on päris pude,” ütles ta tuhmunud kirja uurides, kulm kortsus.

      „Ettevaatlikult.” Sam tuli ümber laua ja võttis rulli Jonil käest, hoides seda nii, nagu oleks see haavatud loom. „Tähtsad raamatud kirjutati harilikult ümber, kui neid tarvis läks. Kõige vanemaid neist on vist oma poolsada korda ümber kirjutatud.”

      „Ära selle ümberkirjutamisega küll vaeva näe. Kakskümmend kolm tünni soolaturska, kaheksateist kannu kalaõli, kast soola…”

      „Kaubaloend,” ütles Sam, „või siis müügiarve.”

      „Kellele see korda läheb, kui palju soolaturska nad kuussada aastat tagasi ära sõid?” imestas Jon.

      „Mulle läheb.” Sam asetas rulli ettevaatlikult kasti, kust Jon selle võtnud oli. „Sellistest pearaamatutest saab väga palju teada, tõsijutt. Sealt selgub, kui palju mehi oli tollal Öises Vahtkonnas, kuidas nad elasid, mida nad sõid…”

      „Nad sõid toitu,” sõnas Jon, „ja nad elasid nii, nagu meie elame.”

      „Sind ootaks üllatus. See kelder on aardekamber, Jon.”

      „Kui sa nii ütled.” Jon kahtles selles. Aare tähendas kulda, hõbedat ja kalliskive, mitte tolmu, ämblikke ja pehkivat nahka.

      „Ütlen jah,” pahvatas paks poiss. Ta oli Jonist vanem ja seaduse järgi täismees, kuid raske oli teda võtta muudmoodi kui poisina. „Ma leidsin joonistused nägudest puudel ja raamatu, mis räägib metsa laste keelest… selliseid teoseid pole isegi mitte Tsitadellis, vanast Valüüriast pärit rullraamatud, tuhandeid aastaid tagasi elanud meistrite tähelepanekud aastaaegade kohta…”

      „Need raamatud ei kao siit kuhugi, kuni me tagasi tuleme.”

      „Kui tuleme…”

      „Vana Karu võtab kaasa kakssada karastatud meest, neist kolmveerand maakuulajad. Qhorin Poolkäsi toob Varjutornist veel sada venda lisaks. Sa võid ennast tunda sama kindlalt, nagu oleksid sa jälle oma auliku isa lossis Sarvekünkal.”

      Samwell Tarly näole ilmus nõrk nukker naeratus. „Ma ei tundnud ennast ka oma isa lossis kuigi kindlalt.”

      Jumalad heidavad julma nalja, mõtles Jon. Pyp ja Kärnkonn, kes kippusid kangesti suurest väliretkest osa võtma, pidid Musta Kantsi maha jääma. Ent Samwell Tarly, kes ennast ise argpüksiks tunnistas, ülemäära paks, uje ja poole viletsam ratsanik kui mõõgavõitleja, pidi kummitusmetsale vastu astuma. Vana Karu tahtis kaasa võtta kaks puuri kaarnatega, et nendega teelt kantsi sõnumeid saata. Meister Aemon oli pime ja liiga nõrga tervisega, et nendega kaasa tulla, ja seepärast pidi tema asemel minema tema talitaja. „Meil on sind kaarnate pärast tarvis, Sam. Ja keegi peab mind aitama, et Grenn ülekäte ei läheks.”

      Sami lõualotid värahtasid. „Kaarnatega tuleksid toime sina või Grenn või ükskõik kes,” ütles ta, hääles vaevukuuldav meeleheide. „Ma võiksin sulle näidata, kuidas see käib. Sa tunned ka kirja, sa saaksid isand Mormonti sõnumid sama hästi üles tähendada kui mina.”

      „Mina olen Vana Karu talitaja. Ma pean talle kannupoisiks olema, ta hobuse eest hoolitsema, tema telgi püsti panema; mul ei jätkuks aega veel ka lindude järele vaadata. Sa andsid tõotuse, Sam. Sa oled nüüd Öise Vahtkonna vend.”

      „Öise Vahtkonna vend ei tohiks sedasi karta.”

      „Me kõik kardame. Vastasel juhul oleksime lollpead.” Viimase kahe aasta jooksul oli kaduma läinud liiga palju maakuulajaid, sealhulgas ka Joni onu Benjen Stark. Nad olid leidnud kaks meest tema onu salgast tapetuina metsast, kuid nende surnukehad olid keset külma ööd üles tõusnud. Joni põlenud sõrmed nõksatasid seda meenutades. Ta nägi ikka veel unes seda ebakoolnut – surnud Othorit, kellel olid hõõguvad sinised silmad ja külmad mustad käed, kuid seda ei maksnud Samile mingil juhul meelde tuletada. „Isa ütles mulle, et hirm pole mingi häbiasi, tähtis on see, kuidas me sellele näkku vaatame. Las ma aitan sul need kaardid kokku korjata.”

      Sam noogutas õnnetult. Riiulid asetsesid nii ligistikku, et nad pidid teineteise sabas minema. Võlvkelder avanes ühte tunnelisse, mida vennad nimetasid ussikäikudeks – käänulised maa-alused koridorid, mis ühendasid omavahel Musta Kantsi kindlustusi ja torne. Suvel kasutasid ussikäike peamiselt ainult rotid ja muud kahjurid, talvel oli aga teine lugu. Kui lumehanged kerkisid neljakümne-viiekümne jala kõrguseks ja põhjast hakkasid lõõtsuma jäised tuuled, hoidsid ainult СКАЧАТЬ