Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütles „võib-olla”. Vastasel juhul oli ta mängust väljas. Isand tohtis igaühe vette tõugata, millal tahtis, ja tema oli ainuke, kes võis teivast kasutada.

      Tegelikult tundus see mäng seisnevat peamiselt rüselemises, löömises ja vette kukkumises, saateks hulk kõva vaidlemist, kas keegi oli öelnud „võib-olla” või ei. Kõige sagedamini oli ülepääsu isandaks Väike Walder.

      Teda hüüti Väikeseks Walderiks, ehkki ta oli pikk ja tüse, punase näo ja suure ümara kõhuga. Suur Walder oli teravate näojoontega ja kõhetu ja pool jalga lühem. „Ta on minust viiskümmend kaks päeva vanem,” seletas Väike Walder, „nii et tema oli alguses suurem, aga mina kasvasin kiiremini.”

      „Me oleme nõod, mitte vennad,” lisaks väike Suur Walder. „Mina olen Walder Jammose poeg. Minu isa oli isand Walderi neljanda naise poeg. Tema on Walder Merretti poeg. Tema vanaema oli isand Walderi kolmas naine, Crakehallide soost. Ta on pärimisjärjekorras minust eespool, kuigi mina olen vanem.”

      „Ainult viiskümmend kaks päeva,” märkis Väike Walder. „Ja kumbki meist ei saa Kaksikuid kunagi endale, lollpea.”

      „Mina saan,” väitis Suur Walder kindlalt. „Aga ega meie pole ainsad Walderid. Ser Stevronil on üks pojapoeg Must Walder, kes on järjekorras neljas pärija ja siis on veel Punane Walder, ser Emmoni poeg, ja Sohik Wilder, kes on pärimisõigusest üldse ilma. Tema nimi on Walder Rivers, mitte Walder Frey. Ja siis on veel tüdrukud, kelle nimi on Walda.”

      „Ja Tyr. Sa unustad Tyri alati ära.”

      „Tema on Waltyr, mitte Walder,” ütles Suur Walder üleolevalt. „Ja tema järjekord tuleb pärast meid, nii et temast pole lugu. Pealegi pole ma teda kunagi sallinud.”

      Ser Rodrik otsustas, et nad magavad kahekesi koos Jon Snow’ vanas magamiskambris, sest Jon on Öises Vahtkonnas ega tule enam tagasi.

      Branile see ei meeldinud; talle tundus, nagu püüaksid Freyd Joni kohta hõivata.

      Ta oli nukralt pealt vaadanud, kuidas Walderid võistlesid kokapoiss Naeri ja Josethi tütarde Bandy ja Shyrafaga. Walderid olid määranud Brani kohtunikuks, kes pidi otsustama, kas keegi oli öelnud „võib-olla” või ei, aga niipea kui nad mängima hakkasid, unustasid nad ta hoopis.

      Kisa ja plartsatused meelitasid varsti kohale teisigi: koeratalli tüdruku Palla, Cayni poja Caloni, Teise-Tomi, kelle isa Tüse Tom oli koos Brani isaga Kuningalinnas tapetud. Üsna peagi olid nad kõik läbimärjad ja porised. Palla oli pealaest jalatallani pruun, juuksed samblased, hing naerust kinni. Nii palju naeru ei olnud Bran kuulnud alates sellest õhtust, mil saabus too verine kaaren. Kui mu jalad sõna kuulaksid, lükkaksin ma nad kõik vette, mõtles ta kibedalt. Keegi peale minu ei saaks ülepääsu isandaks.

      Lõpuks saabus jooksuga hiide Rickon, Karvik kannul. Ta vaatas, kuidas Naeris ja Väike Walder teiba pärast rüselesid, kuni Naeris tasakaalu kaotas ja kätega vehkides suure plartsatusega vette kukkus. Rickon kisendas: „Mina! Nüüd mina! Ma tahan mängu!” Väike Walder andis märku, et ta edasi tuleks ja Karvik tahtis talle järgneda. „Ei, Karvik,” käskis Brani vend. „Hundid ei saa mängu. Jää Brani juurde.” Ja hunt jäigi…

      …kuni Väike Walder Rickonile teibaga risti üle kõhu matsu andis,. Enne kui Bran jõudis silmagi pilgutada, sööstis must hunt lauale, vette valgus verd, Walderid karjusid nagu ratta peal, Rickon istus mudas ja naeris ja Hodor kooberdas kohale, karjudes: „Hodor! Hodor! Hodor!”

      Veidral kombel leidis Rickon pärast seda, et Walderid meeldivad talle. Nad ei mänginud enam kordagi ülepääsu isandat, küll aga teisi mänge – koletist ja neitsit, kassi ja hiirt, tule-minu-lossi ja mida kõike veel. Koos Rickoniga näppasid Walderid köökidest pirukaid ja meekärgi, tormasid müüride vahel ringi, loopisid koeratallis kutsikatele konte ja harjutasid ser Rodriku valvsa pilgu all puust mõõkadega võitlust. Rickon näitas neile koguni sügavaid maa-aluseid võlvkoopaid, kus kiviraidur isa hauasammast tahus. „Sa ei tohtinud nii teha!” kisendas Bran oma vennale, kui sellest kuulis. „See oli meie koht, Starkide koht!” Aga Rickon ei teinud sellest väljagi.

      Magamiskambri uks avanes. Meister Luwinil oli käes roheline purk ja sedapuhku saatsid teda Osha ja Õlepea. „Ma tegin sulle unerohtu, Bran.”

      Osha tõstis Brani oma kondiste kätega üles. Ta oli naise kohta väga pikk ja sitke ning tugev. Ta kandis poisi kerge vaevaga voodisse.

      „See toob sulle unenägudeta une,” sõnas meister Luwin, purgilt korki pealt tõmmates. „Toreda unenägudeta une.”

      „Kas tõesti?” küsis Bran lootusrikkalt.

      „Jah. Joo.”

      Bran jõi. Jook oli püdel ja tänkjas, kuid sellesse oli segatud mett, nii et see läks hõlpsasti alla.

      Osha jäi teistest maha. „Kas jälle need hundiunenäod?”

      Bran noogutas.

      „Sa ei peaks neid nii kangesti tõrjuma, poiss. Ma olen näinud, kuidas sa südamepuuga räägid. Võib-olla püüavad jumalad sulle vastata.”

      „Jumalad?” pomises Bran juba uniselt. Osha nägu muutus ähmaseks ja halliks. Tore unenägudeta uni, mõtles Bran.

      Ent kui ta pimeduse rüppe vajus, leidis ta ennast hiiest, kus ta vaikselt astus rohekashallide vahipuude ja igivanade jändrike tammede all. Ma kõnnin, mõtles ta rõõmujoovastuses. Ta mõistis pooleldi, et see on vaid unenägu, kuid isegi unenäos kõndimine oli parem kui tõelus – tema magamiskamber, seinad ja lagi ja uks.

      Puude all oli pime, kuid komeet valgustas talle teed ja tema samm oli kindel. Ta liikus neljal tervel jalal, tugeval ja nobedal, ja ta tundis jalge all maad, langenud lehtede vaikset krabinat, jämedaid juuri ja kõvu kive, paksu huumusekihti. See oli hea tunne.

      Tema meeli täitsid elavad ja joovastavad lõhnad; kuumaveeallikate roheline mudane lõhn, rammusa kõdumulla hõng tema käppade all, oravad tammede otsas. Oravalõhn tõi talle meelde kuuma vere maitse ja luude krõmpsumise hammaste all. Tema suu täitus ilast. Ta oli söönud vaid pool päeva tagasi, kuid surnud liha ei maitsenud hästi, olgugi see hirv. Ta kuulis, kuidas oravad üleval lehtede vahel ohtu kartmata kädistasid ja krabistasid, kuid nad ei kippunud alla tulema, sinna, kus tema ja ta vend ringi hiilisid.

      Ta haistis ka oma venda – tuttav lõhn, tugev ja jõuline, sama must nagu tema karv. Tema vend lippas müüride vahel ringi, raevu täis. Ta jooksis väsimatult muudkui ringiratast, öösel ja päeval ja jälle öösel, otsides… saaki, väljapääsu, oma ema, oma pesakonda, oma karja… otsis, otsis ega leidnud.

      Puude taga kõrgusid müürid, surnud inimkivi hunnikud, mis seda elavat metsatukka üleni ümbritsesid. Need olid hallitähnilised ja samblalaigulised, kuid paksud ja tugevad ja nii kõrged, et ükski hunt ei suudaks neist üle hüpata. Külm raud ja kare puu sulgesid ainsad avad läbi kivihunnikute, mis neid piirasid. Tema vend peatus iga sellise ava juures ja ajas hambad raevunult irevile, kuid läbipääsud jäid endiselt suletuks.

      Ta oli esimesel ööl sedasama teinud ja mõistnud, et sellest pole kasu. Lõrinad ei avanud siin ühtegi teed. Ringiratast müüri ääres jooksmine ei lükanud seda eemale. Jalatõstmine ja puude märgistamine ei hoidnud inimesi eemal. Maailm oli nende ümber kokku tõmbunud, kuid sissemüüritud metsa taga seisid endiselt suured hallid inimkivist koopad. Talitundur, meenus talle, kui see sõna talle äkitselt kõrvu puutus. Taevani kõrguvate inimkaljude tagant hõikas teda päris maailm ja ta mõistis, et ta peab vastama või surema.

СКАЧАТЬ