Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ürghunt, siis saaksin ma nende laulust aru, mõtles Bran igatsevalt. Oma hundiunenägudes suutis ta mäekülgedest üles joosta – sakiliste jääga kaetud mägedest, mis olid kõrgemad kui ükski torn – ja seisis tipus, pea kohal täiskuu, jalge ees terve maailm, nii nagu vanasti.

      „Uuuu,” huikas Bran kõhklevalt. Ta pani käed suu ümber torru ja tõstis pea komeedi poole. „Uuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu, auuuuuuuuuuuuuuuu uuuuuu,” ulgus ta. See kõlas tobedalt, heledalt ja õõnsalt ja katkendlikult – nii ulub väike poiss, mitte hunt. Ometi vastas Suvi talle, nii et tema madal hääl summutas Brani heleda hääle, ja Karvik ühines temaga. Bran tegi uuesti auuuuuuu. Nad ulgusid koos; viimased oma karjast.

      Uksele ilmus lärmi kuulnud vahimees Õlepea, kelle ninal kasvas käsn. Ta kiikas kambrisse, nägi Brani, kes aknast välja ulgus ja küsis: „Mis see tähendab, mu prints?”

      Branil oli imelik tunne, kui teda printsiks nimetati, kuigi ta oli Robbi aujärjepärija ja Robb oli nüüd Põhja Kuningas. Ta pööras pead ja ulgus valvurile näkku. „Uuuuuuuuuu. Uu-uu-uuuuuuuuuuuuuuu.”

      Õlepea krimpsutas nägu. „Jäta kohemaid järele.”

      „Uuu-uuu-uuuuuuuu. Uuu-uuu-uuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu.”

      Vahimees kadus. Ta tuli tagasi koos meister Luwiniga, kes oli üleni hallis, kee kaela ümber pingul. „Bran, need elukad teevad ilma sinu abitagi piisavalt lärmi.” Ta tuli üle toa ja katsus poisi laupa. „Aeg on juba hiline, sa peaksid ammu magama.”

      „Ma räägin huntidega.” Bran lükkas meistri käe eemale.

      „Kas ma lasen Õlepeal su voodisse kanda?”

      „Ma saan ise ka voodisse mindud.” Mikken oli tagunud seina sisse rea raudvarbu, et Bran saaks kambris käte jõul ringi liikuda. See oli aeganõudev ja raske ja võttis Branil õlad valutama, kuid ta ei sallinud, et teda kantakse. „Ja ma ei pea magama, kui ma ei taha.”

      „Kõik inimesed peavad magama, Bran. Ka printsid.”

      „Kui ma magan, moondun ma hundiks.” Bran pööras näo ära ja suunas pilgu tagasi öhe. „Kas hundid näevad ka und?”

      „Ma arvan, et kõik olevused näevad und, ehkki mitte nii nagu inimesed.”

      „Kas surnud näevad und?” küsis Bran oma isale mõeldes. Pimedates krüptides Talitundru all meisterdas üks kiviraidur tema isa graniitkuju.

      „Mõnede arvates jah, teiste arvates mitte,” vastas meister. „Surnud ise on selle koha pealt vait.”

      „Kas puud näevad und?”

      „Puud? Ei…”

      „Näevad küll,” ütles Bran äkilise veendumusega. „Nad näevad puudeunenägusid. Mina näen vahel unes ühte puud. Paispuud, nagu see seal hiies. See kutsub mind. Hundiunenäod on paremad. Ma haistan lõhnu ja tunnen mõnikord vere maitset.”

      Meister Luwin sikutas oma keed kohast, kus see vastu kaela hõõrus. „Kui sa ainult veedaksid rohkem aega teiste laste seltsis –”

      „Ma ei salli teisi lapsi,” ütles Bran, mõeldes sellega Waldereid. „Ma käskisin sul nad minema saata.”

      Luwin muutus tõsiseks. „Freyd on sinu auväärt ema eestkostealused, kes saadeti siia kasulasteks tema kindlal käsul. Sul pole õigust neid ära ajada ja see pole ka ilus tegu. Kuhu nad siis läheksid, kui me nad minema saadaksime?”

      „Koju. See on nende süü, et sa ei luba mul Suve enda juures hoida.”

      „Noor Frey ei palunud, et teda rünnataks,” vastas meister, „ja mina ka mitte.”

      „Seda tegi Karvik.” Rickoni suur must hunt oli nii metsik, et ajas vahel isegi Branile hirmu peale. „Suvi pole kedagi hammustanud.”

      „Suvi rebis siinsamas kambris ühel mehel kõri puruks, või oled sa selle unustanud? Tõde on see, et nendest armsatest kutsikatest, kelle sa koos oma vendadega lumest leidsid, on kasvanud ohtlikud kiskjad. Noored Freyd teevad targasti, et neid pelgavad.”

      „Hoopis Walderid tuleks hiide kinni panna. Nad võiksid seal ülepääsu isandat mängida nii palju kui kulub ja Suvi võiks jälle minu juures magada. Kui ma olen prints, miks sa siis mu sõna ei kuula? Ma tahtsin Tantsijaga ratsutama minna, aga Õllevats ei lasknud mind väravast välja.”

      „Ja õigesti tegi. Hundilaas on ohtlik paik; sinu viimane sõit oleks pidanud selle sulle selgeks tegema. Kas sa tahad, et mõni lindprii su kinni võtaks ja Lannisteridele müüks?”

      „Suvi päästaks mu ära,” ajas Bran oma jonni edasi. „Printsid peaksid saama merd sõita ja hundilaanes metssigu küttida ja piigivõitlust pidada.”

      „Kulla Bran, miks sa ennast sedasi kiusad? Kunagi võid sa ehk mõnda neist asjadest teha, aga sa oled praegu vaid kaheksa aastane.”

      „Ma oleksin parema meelega hunt. Siis saaksin ma metsas elada ja magaksin siis, kui tahan, ja ma otsiksin Arya ja Sansa üles. Ma tunneksin lõhna järgi ära, kus nad on ja läheksin ja päästaksin nad ära, ja kui Robb lahingusse läheb, siis võitleksin ma tema kõrval nagu Hall Tuul. Ma rebiksin Kuningatapja kõri raksti hammastega puruks ja siis oleks sõjal lõpp ja kõik tuleksid tagasi Talitundrusse. Kui ma oleksin hunt…” Ta ulgus. „Uuu-uuu-uuuuuuuuuuuuuuuuu.”

      Luwin kergitas häält. „Tõeline prints tervitaks –”

      „AAUUUUUUUU,” ulgus Bran valjemini. „UUUU-UUUU-UUUU.”

      Meister vandus alla. „Olgu pealegi, laps.” Ta lahkus magamiskambrist, pilk pooleldi kurb, pooleldi nördinud.

      Kui Bran üksinda jäi, kaotas ulgumine oma võlu. Mõne aja pärast jäi ta vait. Ma ju tervitasin neid, mõtles ta haavunult. Ma olin Talitundru valitseja, tõeline valitseja, ta ei saa öelda, et see polnud nii. Kui Walderid Kaksikutelt kohale saabusid, oli hoopis Rickon tahtnud neid minema ajada. Nelja-aastane põnn oli kisendanud, et ta tahab ema ja isa ja Robbi, mitte neid võõraid. Bran oli pidanud teda vaigistama ja Freydele tere tulemast ütlema. Ta oli pakkunud neile liha ja mõdu ja istekohta tule ääres ja isegi meister Luwin oli pärast öelnud, et ta oli tubli olnud.

      Aga see oli enne seda mängu.

      Selle mängu juurde käisid palk, teivas, veekogu ja suur kisa. Kõige tähtsam oli vesi, kinnitasid Walder ja Walder Branile. Sa võisid kasutada lauda või kas või kivirida ja teiba asemel võis sul olla oks. Sa ei pidanud kisama. Aga ilma veeta ei tulnud mängust midagi välja. Kuna meister Luwin ja ser Rodrik ei mõelnudki lasta lapsi hundilaande uitama ja sealt oja otsima, leppisid nad ühe sogase allikatiigiga hiies. Walder ja Walder ei olnud kunagi näinud, kuidas kuum vesi maa seest välja pulbitseb, aga nad mõlemad kinnitasid, et see teeb mängu veelgi paremaks.

      Mõlema nimi oli Walder Frey. Suur Walder ütles, et Kaksikutel on Waldereid karjakaupa, kõik nimetatud poiste vanaisa, isand Walder Frey järgi. „Meil Talitundrus on oma nimed,” teatas Rickon seda kuuldes neile kõrgilt.

      Nende mäng käis niimoodi: üle vee seati palk ja üks mängija seisis keset palki, teivas käes. Tema oli ülepääsu isand ja kui mõni teine mängija tema juurde tuli, pidi ta ütlema: „Mina olen ülepääsu isand, kes seal on?” Ja teine mängija pidi välja mõtlema loo, kes ta on ja miks tal peaks lastama üle pääseda. СКАЧАТЬ