Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pidasid kordamööda vahti. Arya nägi puude vahelt vilkumas teiste rändurite lõkketulesid. Igal ööl tundus laagreid olevat rohkem ja liiklus kuningateel iga päevaga elavam.

      Nad tulid hommikul, lõunal ja õhtul, vanurid ja väikesed lapsed, suured ja väikesed mehed, paljasjalgsed tüdrukud ja naised, laps rinna otsas. Mõned vedasid taluvankrit või rappusid härjakaariku päras. Suurem hulk sõitis ratsa: künnihobustel, ponidel, muuladel, eeslitel – kõigel, mis kõndis või jooksis või veeres. Üks naine talutas järel lüpsilehma, kelle seljas istus väike tüdruk. Arya nägi ühte seppa, kes lükkas käsikäru, milles olid tema tööriistad: vasarad ja pihid ja isegi alasi, ja veidi hiljem nägi ta üht teist meest teise käsikäruga, ainult et selle sees olid kaks teki sisse mähitud sülelast. Enamik tuli jala, varanatuke turjal ja nägudel kurnatud, valvas ilme. Nad läksid lõunasse, Kuningalinna poole, ja ainult üks sajast võttis vaevaks põhja suunduva Yoreni ja tema hoolealustega mõne sõna vahetada. Arya mõistatas, miks keegi teine nendega samas suunas ei lähe.

      Paljud teelised olid relvastatud. Arya nägi pistodasid ja pusse, vikateid ja kirveid ja siin-seal ka mõõku. Mõned olid teinud suurtest puuokstest nuiad või lõiganud endale muhklikud sauad. Nad sõrmitsesid oma relvi ja saatsid möödaveerevaid vankreid pika pilguga, kuid lasid neil siiski minna. Kolmkümmend oli liiga suur hulk, olgu neil vankrites mis tahes.

      Vaata oma silmadega, oli Syrio öelnud, kuula oma kõrvadega.

      Ühel päeval hakkas üks hull naine teepervel nende peale karjuma. „Lollakad! Teid tapetakse ära, lollakad!” Ta oli kõhn nagu hernehirmutis, silmad aukus ja jalad verised.

      Järgmisel hommikul peatus Yoreni juures üks libekeelne kaupmees hallil märal ja pakkus, et ostab tema vankrid kõige täiega ära – veerandi hinna eest. „Käib sõda, nad võtavad kõik, mida tahavad, sul on kasulikum need mulle müüa, mu sõber.” Yoren pöördus kõrvale, nii et tema kühmus õlad nõksatasid, ja sülitas.

      Samal päeval märkas Arya esimest hauda; väikest kääbast tee kõrval, kaevatud lapse jaoks. Pehmesse mulda oli surutud mäekristall ja Lommy tahtis selle ära võtta, kuid Sõnn soovitas tal surnud heaga rahule jätta. Paar penikoormat edasi osutas Praed uutele värskelt kaevatud haudadele – neid oli seal terve rida. Edaspidi nägid nad mõnda peaaegu iga päev.

      Ühel ööl virgus Arya pimeduses, tundes hirmu, mille põhjust ta ei osanud seletada. Ülal taevas lõõmas Punane Mõõk poole tuhande tähe seltsis. Öö tundus Aryale kummaliselt vaikne, ehkki ta kuulis Yoreni mõmisevat norskamist, lõkke praksumist, isegi eeslite summutatud liikumist. Ometi tundus, nagu hoiaks maailm hinge kinni ja vaikus ajas Aryale judinad peale. Ta jäi uuesti magama, Nõel kõvasti peos.

      Kui saabus hommik ja Praed ei ärganud, mõistis Arya, et ei olnud öösel kuulnud mehe köhimist. Nad kaevasid nüüd ise haua ja matsid rändsõduri sinnasamasse, kus ta oli maganud. Enne kui nad ta mullaga katsid, tegi Yoren ta väärtasjadest lagedaks. Üks mees tahtis endale tema saapaid, teine tema pistoda. Tema rõngassärk ja kiiver jagati teiste vahel. Tema mõõga andis Yoren Sõnnile. „Sihukeste kätega nagu sul õpid ehk seda kasutama,” sõnas ta poisile. Tarberi nime kandev poiss puistas Praedi surnukehale peotäie tõrusid, et tema matmiskoha tähiseks kasvaks tamm.

      Sama päeva õhtul peatusid nad ühes külas, luuderohtu kasvanud kõrtsis. Yoren luges mündid oma kukrus üle ja otsustas, et sooja kõhutäie jaoks jätkub sellest küll. „Me magame väljas nagu ikka, aga kui mõni teist kuuma vee ja seebitüki järele vajadust tunneb, siis on neil siin saun olemas.”

      Arya ei söandanud sauna minna, kuigi ta lehkas nüüd juba sama hullusti nagu Yoren, temast uhkas hapukat vina. Mõned elukad, kes tema rõivastes pesitsesid, olid koos temaga läbi teinud kogu tee alates Kirbunõost; polnud nagu ilus neid uputada. Tarber ja Soe Pirukas ja Sõnn asusid meestesappa, mis viis tõrte juurde. Teised võtsid aset saunamaja ees. Ülejäänud kogunesid võõrustuppa. Yoren saatis Lommy õllekannudega isegi nende kolme kammitsais mehe juurde, kes olid oma vankripärasse ahelaisse jäetud.

      Nii pestud kui pesematud sõid õhtuks sooje lihapirukaid ja küpseõunu. Kõrtsmik tegi neile omal kulul ühed õlled välja. „Üks mu vendadest tõmbas aastaid tagasi ka musta rüü selga. Nutikas teenijapoiss, aga jäi ühel päeval vahele, kui isanda laualt pipart näppas. Tal meeldis pipra maitse, muud midagi. Ainult näputäis pipart, aga ser Malcolm oli range mees. Kas teile seal Müüril pipart antakse?” Yoren vangutas pead ja mees ohkas. „Kahju. Lyncile see pipar meeldis.”

      Arya sõi lusikaga veel ahjusooja pirukat ja rüüpas suutäite vahele ettevaatlikult oma kannust. Talle meenus, et tema isa oli vahel lubanud neil kruusi õlut juua. Sansa krimpsutas seda maitstes alati nägu ja ütles, et vein on palju mahedam, kuid Aryale oli see päris meeldinud. Sansale ja isale mõeldes läks tal meel kurvaks.

      Kõrts oli tulvil lõunasse minevaid inimesi ja võõrustoas puhkes üldine meelepaha, kui Yoren ütles, et nemad lähevad teises suunas. „Varsti tulete tirinal tagasi,” kinnitas kõrtsmik. „Põhja pole mõtet minna. Pooled põllud on maha põletatud ja rahvas, kes veel kohale jäänud, on kõik linnustes varjul. Üks jõuk läheb koidikul ja videvikus on juba järgmine kohal.”

      „See ei loe meile midagi,” väitis Yoren kangekaelselt. „Olgu nad Tullyd või Lannisterid, vahet pole. Vahtkond ei ole kellegi poolt.”

      Isand Tully on minu vanaisa, mõtles Arya. Tema jaoks oli siin küll vahet, kuid ta hammustas huulde ja püsis vait ning kuulas edasi.

      „Need pole ainult Lannisterid ja Tullyd,” ütles kõrtsmik. „Metslased on Kuumägedest alla tulnud ja eks katsuge neile selgeks teha, et te pole kellegi poolt. Ja Starkid lõid nüüd ka sekka, nende noor valitseja, surnud Käe poeg, on põhjast siia tulnud…”

      Arya nõksatas sirgu ja kikitas kõrvu. Kas kõrtsmik rääkis Robbist?

      „Räägitakse, et see poiss ratsutab lahingusse hundi seljas,” ütles üks kollaste juustega mees, kann käes.

      „Loll jutt.” Yoren sülitas.

      „Mees, kes mulle seda rääkis, oli seda ise näinud. Ta vandus, et see hunt oli hobuse suurune.”

      „Ega vandumine asja veel tõeks tee, Hod,” lausus kõrtsmik. „Sa vannud kogu aeg, et maksad mulle oma võla ära, aga ma pole seda raha veel seni näinud.” Söögisaalis puhkes naer ja kollaste juustega mees tõmbus näost punaseks.

      „Hunte on tänavu hullupööra palju,” võttis sõna kahkja jumega mees teetolmuses rohelises mantlis. „Jumala Silma ümbruses on nende karjad nii jultunuks läinud, et keegi ei mäleta midagi sellist. Lambad, lehmad, koerad – vahet pole, nad tapavad nii, nagu isu on, ega pelga inimesi. Kes sealkandis öösel metsa läheb, võib elust ilma jääda.”

      „Ah, see ka paljas jutt ega pole õigem kui see teine.”

      „Üks mu sugulane rääkis sedasama ja tema küll juba ei valeta,” ütles üks vanaeit. „Ta rääkis, et neid on suur kari, mitusada tükki, ja nad murravad inimesi. Neid juhib üks emahunt, hatt seitsmendast põrgust.”

      Emahunt. Arya loksutas õlut kannus ja jäi mõttesse. Kas Jumala Silm oli Kolmjõe lähedal? Talle oleks kaart marjaks ära kulunud. Nymeria oli temast jäänud Kolmjõe juurde. Hunt ei olnud minna tahtnud, aga Jory ütles, et neil pole valikut ja et kui hunt koos nendega tagasi läheb, siis tapetakse ta Joffrey puremise eest ära, olgugi poiss selle ära teeninud. Nad olid pidanud karjuma ja kisendama ja kive loopima ja alles siis, kui ürghunt paar korda Arya käest kiviga pihta sai, loobus ta lõpuks neil kannul käimast. Ta ei tunneks mind vist nüüd enam äragi, mõtles Arya. Või kui tunnekski, СКАЧАТЬ