Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ abil üles ja pääsesid vaevu eluga tulema. Ükski koertest ei tulnud tagasi, mitte ükski.”

      „See on tühi lori,” pahvatas Arya, enne kui endal sõnasabast kinni sai. „Hundid ei söö sülelapsi.”

      „Ja mis sina ka selle kohta tead, poiss?” küsis rohelises mantlis mees.

      Enne, kui Arya midagi vastata jõudis, haaras Yoren tal käest kinni. „Poiss on õllest jommis, muud midagi.”

      „Ei ole. Nad ei söö lapsi…”

      „Kao välja, poiss… ja vaata, et sa seal püsid, kuni õpid meeste jutu ajal suu kinni hoidma.” Yoren andis Aryale müksu selga, tõugates teda külgukse poole, kustkaudu pääses tallide juurde. „Mine juba. Vaata, kas tallipoiss on meie hobuseid jootnud.”

      Vihast kange Arya läks välja. „Nad ei söö lapsi,” pomises ta ja lõi käigu pealt üht kivi jalaga. See veeres eemale ja peatus vankrite all.

      „Poiss,” hõikas sõbralik hääl. „Armas poiss.”

      Teda kõnetas üks raudu pandud meestest. Arya ligines ettevaatlikult vankrile, üks käsi Nõela pidemel.

      Vang kergitas tühja kannu, nii et ahelad kõlksusid. „Mees maitseks heameelega veel õlut. Mehel on janu, sest ta kannab neid raskeid võrusid.” Ta oli neist kolmest kõige noorem, sale, kenade näojoontega, alati naeratav. Tema juuksed – ühel peapoolel punased ja teisel poolel valged – olid kongisistumisest ja teekonnast üleni pulstunud ja räpased. „Mees tahaks ka ennast pesta,” ütles ta, kui nägi, millise pilguga Arya teda silmitseb. „Poiss võiks endale sõbra saada.”

      „Mul on sõbrad,” ütles Arya.

      „Mina küll ühtki ei näe,” sõnas ninatu mees. Ta oli rässakas ja turd ja tal olid hiigelsuured kämblad. Tema käsi ja jalgu ja rinda ja isegi selga katsid mustad karvad. Teda vaadates meenus Aryale pilt ühest Suvesaartel elavast ahvist, mida ta oli kord ühes raamatus näinud. Keset nägu haigutav auk ei lasknud teda kaua vaadata.

      Kiilaspäine mees avas suu ja sisistas nagu mõni tohutu valge sisalik. Kui Arya ehmunult tagasi võpatas, ajas mees suu pärani ja kõngutas tema poole keelt, kuigi see oli pigem könt kui keel. „Jäta järele,” pahvatas Arya.

      „Mees ei saa türmis endale kaaslasi valida,” ütles kena punase-valgejuukseline mees. Tema kõneviis meenutas Aryale millegi poolest Syriot; see oli samasugune, kuid ometi erinev. „Need kaks ei tunne viisakaid kombeid. Mees vabandab nende pärast. Sinu nimi on Arry, eks ole?”

      „Köbrupea,” sõnas ninatu mees. „Köbrupea Köbrunägu Kepipoiss. Vaata ette, loratlane, muidu lööb ta sind oma kepiga.”

      „Mees peab oma seltsiliste pärast häbenema, Arry,” ütles kena mees. „Sellel mehel on au olla Jaqen H’ghar, pärit Lorathi vabalinnast. Ta igatseb kangesti koju. Selle mehe halvasti kasvatatud vangistuskaaslased on Rorge” – ta viipas kannuga ninatu mehe poole – „ja Pureja.” Pureja sisistas uuesti Arya poole, paljastades suutäie teravaks viilitud, kollakaks tõmbunud hambaid. „Mehel peab mingi nimi olema, kas pole? Pureja ei oska rääkida ja Pureja ei oska kirjutada, kuid tal on väga teravad hambad, seepärast nimetab mees teda Purejaks ja tema naeratab. Kas ta meeldib sulle?”

      Arya taganes vankri juurest eemale. „Ei.” Nad ei saa mulle midagi teha, kinnitas ta endale, nad on üleni ahelais.

      Mees pööras oma kannu alaspidi. „Mees hakkab nutma.”

      Ninatu Rorge viskas Aryat vandudes oma joogikannuga. Vangirauad muutsid ta kohmakaks, kuid sellele vaatamata oleks raske tinakann Aryale otse pähe raksatanud, kui tüdruk poleks kõrvale hüpanud. „Too meile õlut, naga. Jalamaid!”

      „Ole vait!” Arya üritas mõelda, mida Syrio oleks teinud. Ta tõmbas oma puust harjutusmõõga välja.

      „Tule lähemale,” ütles Rorge, „ja ma lükkan selle kepi sulle perseauku ja nussin sul vere välja.”

      Hirm lööb sügavamaid haavu kui mõõgad. Arya sundis ennast vankri poole minema. Iga järgmine samm oli raskem kui eelmine. Äge nagu ahm, rahulik nagu vaga vesi. Need sõnad kajasid tal peas. Syrio ei kardaks. Ta oli juba nii lähedal, et oleks ulatunud ratast puutuma, kui Pureja jalule kargas ja püüdis teda krabada, vangirauad kõlisemas ja ragisemas. Kammitsad peatasid tema käed poole jala kaugusel Arya näost. Ta sisistas.

      Arya lõi teda. Kõvasti otse kahe väikese silma vahele.

      Kisendades vaarus Pureja tagasi ja viskus siis kogu oma keharaskusega vastu ahelaid. Lülid lihisesid ja pöörlesid ja tõmbusid pingule ja Arya kuulis vana kuiva puu kriiksumist, kui suured raudvõrud vankri põhjalaudu rebisid. Suured kahvatud kämblad küünitusid Arya poole ja Pureja käsivartel pundusid veresooned, kuid kammitsad pidasid vastu ja lõpuks varises mees taha. Haavanditest tema põskedel nirises verd.

      „Poisil on rohkem vaprust kui mõistust,” nentis mees, kes oli oma nimeks öelnud Jaqen H’ghar.

      Arya taganes vankri juurest, selg ees. Kui kellegi käsi ta õlale laskus, tuhises ta ringi ja tõstis uuesti oma keppmõõga, kuid see oli hoopis Sõnn. „Mida sa teed?”

      Poiss tõstis kaitseks käed. „Yoren ütles, et keegi meist ei tohi neile kolmele lähedale minna.”

      „Mina neid ei karda,” ütles Arya.

      „Siis oled sa loll. Mina kardan neid küll.” Sõnn langetas käe oma mõõga pidemele ja Rorge puhkes naerma. „Läheme nende juurest ära.”

      Arya sonkis kannaga maad, kuid läks siiski koos Sõnniga ümber kõrtsi maja ette. Neid saatsid Rorge’i naer ja Pureja sisin. „Kas võitleme?” küsis Arya Sõnnilt. Tal oli tahtmine kedagi lüüa.

      Poiss vaatas teda jahmunult, silmad pilkumas. Saunaskäigust veel märjad tihedad mustad juuksekiharad langesid tema tumesinistele silmadele. „Sa saaksid haiget.”

      „Ei saaks.”

      „Sa ei tea, kui tugev ma olen.”

      „Sa ei tea, kui kiire ma olen.”

      „Ise sa seda norid, Arry.” Sõnn tõmbas Praedi mõõga tupest. „See on odavast terasest, aga see on ehtne mõõk.”

      Arya paljastas Nõela. „See on tublist terasest, järelikult on see ehtsam kui sinu oma.”

      Sõnn vangutas pead. „Kas lubad, et ei hakka nutma, kui ma sind kriimustan?”

      „Luban, kui sina sama lubad.” Arya pöördus küljega Sõnni poole ja võttis veetantsija asendi, kuid poiss ei liigutanudki end. Tema pilk oli suunatud kuhugi Arya selja taha. „Mis nüüd?”

      „Linnavahid.” Sõnni nägu tõmbus üleni pilve.

      Ei või olla, mõtles Arya, kuid taha vaadates nägi ta, kuidas nad mööda kuningateed lähemale ratsutasid – kuus meest Linna Vahtkonna mustades rõngasrüüdes ja kollastes mantlites. Üks neist oli pealik: ta kandis musta emailitud rinnaplaati, mida ehtisid neli kuldlitrit. Nad peatusid kõrtsi ees. Vaata oma silmadega, oleks Syrio hääl nagu sosistanud. Arya silmad nägid nende sadulate all valget higivahtu – hobustega oli kaua ja kõvasti ratsutatud. Rahulikult nagu vaga vesi võttis ta Sõnnil käest ja tõmbas ta kõrge õitsva heki varju.

СКАЧАТЬ