Kõik me tunneme. Andreas Weber

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on see midagi vanamoodsat ning piinlikku. Näib, et tunded ja loodusteadused on ühitamatud ega sobi kokku. Juba sajandeid püüab teadus meile selgeks teha, et meie rõõm teistest elusolenditest on sentimentaalne illusioon. Selline seisukoht ignoreerib inimeste sügavaid tundeid.

      Ebaõiglaselt, nagu nüüd selgub. Sest teadlased avastavad tänapäeval, et just nimelt meie tunded juhivad meid kaasaegsete loodusteaduste põhiküsimuste juurde. Tõsi küll, see sõnum on nii radikaalne, et seda pole seni sugugi mitte alati õigesti mõistetud. See ei tähenda midagi muud kui seda, et maailm ei ole mingi võõras paik, vaid empaatilises mõttes kodu. Me jagame seda arvukate teiste organismidega, kes nii nagu meiegi on tulvil tundeid.

      Meil on seljataga enneolematute humanitaarsete ja ökoloogiliste katastroofide sajand – ja järgmised ootavad ees. Õigus mõista, mis on elu, määrab meie tulevikku. Mõelgem järele: kaasaja mõttelooline aines seisneb selles, kui teesklevad me oleme iseenda suhtes, kui kaugel maailmast, kui lootusetult mittemõistetavad. Selle vaatekoha kokkuvõtte leiame Kafka ja Becketti teostest. Avangardistlik kultuur ülistab tänini muu maailmaga vastuollu minemist sügavaima enesetunnetusena. Ent kas ei ole see tegelikult enesepettus, valediagnoos – kuna lõhe haigutab kusagil hoopis mujal?

      Meile tänapäeval antud ülesanne seisneb selles, et tollest kinnismõttest, mis pole kunagi olnud kogu tõde, võitu saada. Inimese isoleerimine ei ole tema olemuse sügavaim tunnus, vaid põhineb sellel, et ekslikult lahutatakse üksteisest inimlik ja muu elu, mina ja maailm, vaim ja luule. Juba sada viiskümmend aastat kurdame taga oma hinge kaotamist – ja mõistame samal ajal kohut looduse üle. Eksistentsiaalseks teemaks täna ja homme on tasakaalu taasleidmine, ilma et maailm meil tegelikult käest libiseks. Käesolevas raamatus tahaksin näidata, kui lähedal on meile kõik see, mis elab, ja kuidas me saame iseendile seeläbi lähemale jõuda.

      Seepärast on selle raamatu mõtetel üks otsustav eetiline tagajärg. See kõlab nii: meil tuleb loodus päästa omaenese hinge nimel. Niisuguses bioloogias, mis peab tunnet kõikide eluprotsesside nullmeridiaaniks, saab eluprotsesside teadusest hinge ökoloogia. Mõistagi võimaldab see rakendada senini tundmatut vaatenurka looduskaitsele ja seda saatvale ökoloogilisele eetikale: me peame loodust hoidma mitte ainult sellepärast, et ta on meile kasulik või et tema mitmekesisus oli olemas juba enne meid, vaid seepärast, et me armastame teda. Me armastame teda, sest oleme osa temast, eeskätt aga sellepärast, et tema on osa meist.

      Puhtpraktiliselt on sellest asjaolust raske mööda vaadata. Teised elusolendid hõlmavad inimeste fantaasias tohutult palju ruumi. Kui küsida kelleltki, mis on tema jaoks „ilus”, siis kõlab esimene vastus enamasti „õites aas”, „meri”, „mu vanemate aed”, „Uckermark”2 või lihtsalt „loodus”. Kes uurib asja lähemalt, võib looduslikkuse jälgi avastada kõikjalt. Me kaunistame tube lillevaasidega, toome metsiku looduse aknalauale potililledena; laudlinad, tapeedid, kardinad ja rõivad on dekoreeritud taime- või õiemustritega. Lastetoas on virnade viisi mänguloomi, televisioon edastab parimal saateajal loodusfilme, loomaaiad on nädalalõpul puupüsti rahvast täis, paljud inimesed peavad koduloomi. Ja terve majandusharu, turismitööstus, elatub puutumatuse ning looduslikkuse illusioonist.

      Inimesed vajavad loodust, kuna on kaotanud midagi iseendas. Sest oma organismi poolest on ka inimene loodus. Meie sisim tuum on lihast ja verest, orgaaniline olend, mis jääb meie ratsionaalsest mõtlemisest lõpuks kõrvale. Bioloogid, näiteks evolutsiooniteadlane E. O. Wilson, arvavad, et aju ja hing on koos taimede ja loomadega pidevas kaasevolutsioonis arenedes nii tihedasti looduse külge aheldatud, et ei suuda ilma tema impulssideta ellugi jääda. Paljudele teadlastele on nüüdseks selgeks saanud: fakt, et oleme elusolendid, määrab ära meie taju – ja seda nii fundamentaalsel viisil, et meil ei ole eriti võimalik ses osas midagi muuta. Me ei koge maailma primaarselt vaimuga, vaid meeltega. Inimesed mõtlevad sümbolites ja metafoorides. Et kogeda meie olemuse seda külge ja suuta seda isiksusse integreerida, oleme looduse olemasolust sõltuvad nagu sümboolsest peeglist. Sest ainest oma mõtlemisele saame loomulikkuse maailmast. Me muudame taimed ja loomad tegelike või arvatavalt tegelike omaduste alusel sümboliteks – nagu näiteks mao, puu, roosi. Nendega toimuvates muutustes tunneme ära iseennast.

      „Loov ökoloogia”, mida ma järgnevatel lehekülgedel lahkan, suudab esimest korda ühendada inimeste seesugused tugevad tundmused ja nendega seonduvad kultuurilised allhoovused elu teadusliku vaatevinkliga. Looduses on bioloogilise eluprotsessi otsustava tähtsusega väärtused ja tähendused omandanud käegakatsutava kuju. Oma looduse kogemises tunneb inimene end seetõttu sümboolselt olevat maailmaga üks. Loodus kehastab seda, mida meiegi oleme: ta on meie emotsioonide ja meie vaimse plaani elav peegel. Seepärast etendabki loodus kultuuritraditsioonides nii keskset rolli. Näiteks puid peetakse elu sümboliks, kuna nad on nagu me kogeme elu. Sümboolse talvise „surma” järel lähevad nad jälle lehte, kasvavad ja kannavad vilja, ilma igasuguse meiepoolse kaasabita. Produktiivsus, uudsus, harmoonia, ent ka lagunemine ja nurjumine ei toimu mitte ainult meis, vaid kogu looduses. Elementide ülemvõimus, olendite tekkes ja kadumises, valguse ning pimeduse vaheldumises kehastub meie sisemaastik.

      Kui igatsus looduse järele on meie olemusse kinnistunud, siis võib selle kadumisel olla ettenägematuid tagajärgi. Võimalik, et oleme hävitamas midagi, milleta me mitte kuidagi toime ei tuleks. Inimest ähvardab emotsionaalne kaotus, mis puudutab tema olemuse põhistruktuuri – nii kardavad ka Harvardi ülikooli psühholoogid. Nad arvavad, et juba aastaks 2020 on depressioonid südame- ja vereringeprobleemide järel maailmas sageduselt teine tervisehäire – ja seda ka üha suureneva loodusest võõrandumise tõttu. Kuna kõik meie omadused, ka kõige „inimlikumad”, kasvavad ikkagi välja orgaanilisest pinnasest, suudab inimene endast täiel määral aru saada vaid siis, kui mõistab ennast kui kultuurset olendit looduse kontekstis. Inimese jaoks seisneb keskkonna hävitamise suurim risk selle tõdemuse minetamises. Niisiis ei ole meie suurim oht meditsiinilist või klimaatilist laadi. Pigemini ähvardab inimest oht ilma looduse ilu kogemiseta jääda hingeliselt kängu. Ehk seisneb teiste organismide olulisim psüühiline funktsioon just nimelt selles, et nad lepitavad meid, inimesi, meie valu, meie isoleerituse, meie kaduvusega. Sest looduse põhitunnuseks on, et ta elustub üha uuesti, et ka suurim katastroof muutub lühikese aja jooksul taas õitsenguks ning seega lootuseks meie endi jaoks.

      Paljud inimesed aduvad, et looduse tajumisest saadud elamused on ebaõiglaselt halba valgusse sattunud. Nad tunnetavad, et darvinistlikus ideoloogias peab miskit viltu olema. Kuid mis see on, sellest ei saadud aru senikaua, kuni piiramatult valitses elu väärtusest sõltumatuse doktriin. Teadlased väitsid pikka aega, et pole muud reaalsust peale surnud mateeria ja et kogu elu tuleb taandada ellujäämise ning valiku halastamatutele seadustele. Inimkond kohtleb oma planeeti tänini sellele taustale vastavalt. Darvinistlik ideoloogia ei tunne muid väärtusi peale egoistliku ahnuse, ja ta seab selle loodusseaduse staatusse. Kõik muu, kõik tunded ja elamused nagu aukartus, armastus ja suuremeelsus on tema jaoks lõppeks vaid illusioonid, mida meie geenid on leiutanud selleks, et paremini ellu jääda.

      Me tajume loodust valesti, sest loodusteadus on meile teda sajandeid vales valguses näidanud. Ta on loodusest välja jätnud kõik ilusa, kogu tema poeetilisuse ja ekspressiivsuse, kuna eelistas üksnes asjalikustavaid käsitusi ning arvas, et vaid need on õiged. See on keskkonnakatastroofi sügavam põhjus: me hävitame elu, sest eksime tema olemuses. Me käime eluga nii julmalt ümber, sest peame teda masinavärgiks, vanakraamiks. Kuid kui tema tund on kord tulnud, oleme endisest üksildasemad ja ehk adume alles siis, et oleme hävitanud osa iseendast. Koos loodusega on suremas ka meie tunded. Kuidas me mõistame elusolendeid, määrab meie tulevikku. See ei tähenda, et peaksime ilma loomade ja taimedeta nälga surema. Ent me vaesume hingeliselt viisil, mis seniajani ei olnud üleüldse kujuteldavgi. Ning kuna hing ja ihu on omavahel seotud, kuna hing peegeldab sümboolselt ihu, on lõpuks mängus ka meie tegelik elu.

      See süngevõitu pilt muutub siiski, kui rakku ei peeta enam ellujäämismasinaks, vaid olendiks, kellele tema elu midagi tähendab ja kes seda tähendust tundena kogeb. Revolutsioon eluteadustes СКАЧАТЬ