Inetud. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja ilusate nägude. Kuid ükski neist ei tulnud tuttav ette. Perist polnud kusagil.

      „Hei, põssa, põssa! Hei, seal ta on!”

      Tally põgenes viimasele korrusele, astudes kaks astet korraga. Tema raske hingamine oli soojendanud üles maski sisekülje, tema laup higistas, liim roomas ringi, püüdes kinni püsida. Nad järgnesid nüüd talle hulgakesi, naersid ja komistasid trepil üksteise otsa.

      Seda korrust ei olnud aega läbi otsida. Tally vaatas koridoris ühele ja teisele poole. Nagunii polnud siin üleval kedagi. Uksed olid kõik kinni. Võib-olla tegid mõned ilusad tõepoolest oma ilu-uinakut.

      Kui ta läheks Perist üles katusele otsima, oleks ta lõksus.

      „Hei, põssa, põssa!”

      Aeg joosta. Tally tormas lifti poole ja libises külg ees, kuni peatus. „Esimene korrus!” nõudis ta.

      Ta ootas, kiikas ärevalt koridori ja hingeldas maski kuuma plastikusse. „Esimene korrus!” kordas ta. „Sulge uks!”

      Midagi ei juhtunud.

      Ta ohkas ja sulges silmad. Ilma liidessõrmuseta oli ta eikeegi. Lift ei kuulanud.

      Tally teadis, kuidas lifti üle kavaldada, kuid selleks oli vaja aega ja sulenuga. Tal polnud kumbagi. Esimene jälitaja ilmus trepilt nähtavale, koperdades koridori.

      Tally taganes vastu lifti külgseina, tõusis kikivarvule ja proovis end lamedaks teha, et nad teda ei näeks. Järgmised tagaajajad tulid üles, turtsudes ja puhisedes nagu tüüpilised vormist väljas ilusad. Tally sai neid jälgida lifti tagaseinas olevast peeglist.

      Mis tähendas samuti, et nad võivad ka teda näha, kui nad taipavad sinnapoole vaadata.

      „Kuhu notsu läks?”

      „Põssa, siia!”

      „Võib-olla katusele?”

      Keegi astus vaikselt lifti, vaadates lõbustatult tagasi otsingurühma poole. Kui ta Tallyt nägi, võpatas ta. „Heldeke, sa ehmatasid mind!” Noormees volksutas oma pikki ripsmeid ning vaatas tüdruku maskis nägu, kiigates seejärel allapoole omaenda sabakuube. „Armas aeg. Kas see polnud mitte õhtuülikonna-pidu?”

      Tallyl jäi hing kinni ning ta suu muutus kuivaks. „Peris?” sosistas ta.

      Poiss vaatas teda lähemalt. „Kas ma…”

      Tüdruk hakkas kätt välja sirutama, kuid talle tuli meelde tagasi seina vastu tõmbuda. Ta lihased karjusid kikivarvul seismisest. „Peris, see olen mina.”

      „Siia, notsu, notsu!”

      Poiss pööras end koridorist kostva hääle poole, kergitas kulme ning vaatas uuesti tüdruku poole. „Sulge uks. Püsi paigal,” ütles ta kiirelt.

      Uks libises kinni ja Tally komistas ettepoole. Ta tõmbas maski peast, et poissi paremini näha. See oli Peris: tema hääl, tema pruunid silmad, viis, kuidas ta segadusse sattudes lauba kipra tõmbas.

      Kuid nüüd oli ta nii ilus.

      Koolis nad seletasid, kuidas see sind mõjutab. Polnud oluline, kas sa teadsid evolutsioonist või mitte – see toimis ikka. Kõigi puhul.

      Oli olemas teatud liiki ilu, nägusus, mida igaüks nägi. Suured silmad ja täidlased huuled nagu lapsel, sile, puhas nahk, sümmeetrilised näojooned ja tuhanded teised väikesed vihjed. Kusagil mõttes otsisid inimesed alati neid tähiseid. Kõik nägid neid paratamatult, ükskõik, kuidas nad üles kasvatati. Miljon aastat evolutsiooni oli teinud sellest inimaju osa.

      Suured silmad ja huuled ütlesid: ma olen noor ja haavatav, ma ei saa sulle haiget teha ja sa tahad mind kaitsta. Ning ülejäänu ütles: ma olen terve, ma ei tee sind haigeks. Ning ükskõik, kuidas sa ka mõnda ilusasse suhtusid, mõtles üks osa sinust: kui me saaksime lapsi, oleksid nad samuti terved. Ma tahan seda ilusat inimest…

      See on bioloogia, öeldi koolis. Kui sa näed sellist nägu, usud sa kõiki neid asju niisama paratamatult, nagu lööb sinu süda. Kui sa näed ilusat nägu.

      Nägu nagu Perisel.

      „See olen mina,” ütles Tally.

      Peris astus sammu tagasi, tema kulmud kerkisid. Poiss vaatas tüdruku riideid.

      Tallyle meenus, et ta kandis oma väljaveninud musta retkevarustust, mis oli mööda köisi ja läbi aedade roomamisest ning väätide keskele kukkumisest porine. Perise ülikond oli sügavmustast sametist, tema särk, vest ja lips kõik säravvalged.

      Tüdruk tõmbus eemale. „Oi, vabandust. Ma ei tee sind poriseks.”

      „Mida sa siin teed, Tally?”

      „Ma lihtsalt – ,” kogeles ta. Nüüd poisiga vastakuti olles ei teadnud ta, mida öelda. Kõik kujutletud vestlused olid sulanud poisi suurtesse mahedatesse silmadesse. „Ma pidin teadma, kas me oleme ikka…”

      Tally sirutas välja parema käe, armiga peopesa üleval, higine mustus käejooni esile toomas.

      Peris ohkas. Ta ei vaadanud tüdruku kätt ega talle otsa. Ka mitte tema kõõrdi, üksteisele liiga lähedal asuvatesse, igavalt pruunidesse silmadesse. Eikellegi silmadesse. „Nojah,” ütles ta. „Kuid, tähendab – kas sa poleks saanud oodata, Kõõrdsilm?”

      Tüdruku inetu hüüdnimi kõlas ilusa suust kummaliselt. Muidugi oleks olnud veel veidram poissi Ninaks kutsuda, nagu ta varem sadu kordi päevas tegi. Tüdruk neelatas. „Miks sa mulle ei kirjutanud?”

      „Ma üritasin. Aga see tundus kuidagi võlts. Ma olen nüüd nii teistsugune.”

      „Aga me oleme…” Ta osutas oma armile.

      „Vaata, Tally.” Poiss sirutas enda käe välja.

      Nahk tema peopesas oli sile ja veatu. See oli käsi, mis ütles: ma ei pea kuigi kõvasti töötama ning ma olen liiga taibukas, et sattuda õnnetustesse.

      Arm, mille nad olid koos teinud, oli läinud.

      „See võeti ära.”

      „Muidugi võeti, Kõõrdsilm. Kogu mu nahk on uus.”

      Tally pilgutas silmi. Ta polnud sellele mõelnud.

      Poiss raputas pead. „Sa oled ikka alles päris laps.”

      „Lift telliti,” ütles lift. „Üles või alla?”

      Tally võpatas masina hääle peale.

      „Palun püsi paigal,” ütles Peris rahulikult.

      Tally neelatas ja pigistas käe rusikasse. „Kuid sinu verd ei vahetatud. Mis ka ei juhtuks, me jagasime seda.”

      Peris vaatas viimaks tüdrukule otse näkku ja ta ei võpatanud, nagu tüdruk oli kartnud. Poiss naeratas kaunilt. „Ei, seda ei tehtud. Uus nahk, kah asi. Ja kolme kuu pärast saame selle üle naerda. Kui just…”

      „Kui just mida?” Tüdruk vaatas üles poisi suurtesse pruunidesse silmadesse, mis olid nii murelikud.

      „Lihtsalt СКАЧАТЬ