Rindeoperaator Ivar Heinmaa. Madis Jürgen

Чтение книги онлайн.

      Groznõi, 1995

      Venelased said pikapeale aru, et lääne ajakirjanikud tuleb Vene poolele kutsuda. Venelased tunnistasid, et õige hetk on maha magatud, juba algusest peale oleks pidanud vene sõduritel laskma lääne pressile rääkida, kuidas nad oma emade pärast muretsevad.

      Ja kurta, et kui nad siin surevad, mis siis emadest saab.

      Esimesed 4-5 raksu, talvel ja kevadtalvel 1995, käisime Groznõis tšetšeenide juures, nüüd, maikuus pakuti võimalust olla venelaste poolel.

      Koos toimetaja Jyrki Saarikoskiga, keda venelased Sarikovskiks kutsusid, elasime Groznõi lennuväljal elukutseliste kõrilõikajate juures suures telgis. Siin majutas ennast ka Peterburi OMON.

      Välismaa ajakirjanikke elas siin kümme-kaksteist, meie Jyrkiga nende hulgas.

      Lennujaama ülevõtmisel oli peetud raskeid lahinguid, lennukid olid kõvasti pihta saanud. Vene sõjavägi oli tšetšeenide TU-134d lennujaama ühte serva kokku lükanud.

      Groznõi kesklinn oli üks suur rusuhunnik, maju polnud ollagi, suurtükituli oli jämedad puud umbes kahe meetri kõrguselt maha niitnud. Ainuke tehas, mis püsti oli jäetud, oli konjakitehas. Tootmist ei toimunud, aga tsisternid olid täis.

      Õhtul panid OMONi mehed soomusautole hääled sisse ja sõdurid saadeti, kolmeliitrised klaaspurgid näpus, tehasesse konjaki järele.

      Õhtul pärast tööd anti klaasid pihku ja esimene toost oli harilikult: „Kõikide emade terviseks!“

      Kui tahtsid konjakijoomisest ära hiilida, hõiskas OMONi komandör, klaas väljasirutatud käes: „Välismaalaste terviseks! Rahu terviseks! Sõpruse terviseks! Emade terviseks!“

      Ja kui otsa sai, jälle BTRile hääled sisse ja konjaki järele.

      Konjak oli hea.

      Tšetšeenide konjak on üldse hea. Nagu ka Dagestani konjak. Dagestani konjak on muide parim, mida endise N Liidu alalt saada võib – Moldaavia ja Gruusia ja Armeenia konjaki kõrval.

      Ma olen need enam-vähem kõik ära proovinud. Dagestani konjak ei ole ehk nii hea kui Armeenia kõige paremad, aga Moldaavia Belõi Aistist on see kindlasti parem. Pehme, puskari maitset ei mingisugust.

      Ma vedasin seda üksvahe koju ka. Kui putkadest oskasid küsida, anti leti alt. Aga Dagestanis, mitte Tšetšeeni poolel.

      Mul oli kohvris mõlema saapa sees tavaliselt Dagestani konjak, kui ma sealtkandist tulin.

      OMONi tontidel oli lennujaamas igav ja nad mõtlesid meelelahutusi välja.

      „Poisid, kas te Makarovi püstolist lasknud olete?“ küsisid nad ükspäev. „Lähme välja, hakkame põrutama!“

      Tüüpiline kahekorruseline lennuväehoone oli venelaste käes.

      Sõdurid aeti hoonest välja ja OMONi komandör röökis läbi ruupori: „Makaroviga lennuvälja akende pihta, tuld!“

      Paar akent lasti puruks, tund läks mööda, Kalašnikovi automaadiga kordus sama.

      Jälle läks paar tundi mööda, kellelgi tuli hea idee: kas raketiheitjaga tahab keegi lasta!? Paar hullu olid nõus.

      Ohvitser karjus: „Lažis! Ogon!“

      Tulejutt käis raketiheitjast välja, aknad lendasid vastu taevast.

      See oli karm.

      Ja jälle, BTRile hääled sisse, kolmeliitrine kaenla alla ja konjakivabriku poole teele, marss!

      Lihtsad kaheaastased vene ajateenijad vahetasid tšetšeenidele viina vastu relvi ja padruneid.

      Neil oli pohhui.

      Nad ütlesid tšetšeenidele, et ärge meiesuguseid tavalisi vene sõdureid laske, rünnake Vene spetsväeosi ja OMONi, miilitsavägesid.

      Kaheaastastel oli suva, peaasi, et hing sisse jääks.

      Nad panid kõvasti tina, sest auru all möödub aeg kiiremini. Õhtuti olid OMONid, kontrahtnikud (palgalised) ja tavalised ajateenijad enamasti täis. Purjus tšetšeeni seevastu nägi üliharva.

      1992, kui Džohhar Dudajev oli juba Tšetšeeni president, käisime Groznõis. Kaks võimast tšetšeeni klanni käärisid omavahel, Vene relvad olid veel sees.

      Me elasime võõrastemajas, kus hommikusööki ei antud ja sõime tänavanurgal vineerist pivnuškas praemuna ja hobusevorsti – see pivnuška meenutas omaaegset Singapuri õllekat Hiiul. Ja kõrvallauas viskasid tšetšeenid varahommikul suurest teeklaasist valget viina.

      See oli ainuke kord, kui mina nägin purjus tšetšeeni.

      Võimalik, et nad tõmbasid savu.

      Aga võitlejad olid tšetšeenid kõvad.

      23. 02. 1996 olime Jussiga Groznõi kesklinnas ja filmisime tšetšeenide iseseisvuspäeva, mis on Nõukogude armee aastapäevaga ühel päeval.

      Meeletu saluudilaskmine käis, igal tšetšeenil automaat, СКАЧАТЬ