Rindeoperaator Ivar Heinmaa. Madis Jürgen

Чтение книги онлайн.

      Kesklinnas tänaval, kus oli palju müügiputkasid, pidasid nad oma auto kinni (muidugimõista oli see BMW 500!).

      Näete, see on meile võlgu!

      Panid kioski põlema nii et särises. Ma filmisin ka: kiosk oli plastmassist, põles sinise leegiga, plastmass valgus alla ja kärssas mis jube. Hea kaader, aga kasutada pole seda kusagil.

      Kutid teatasid, et mingi jama on kuskil veel, et nad klaarivad selle ära ja sõidame hotelli tagasi.

      Läksid oma jama klaarima ja meie tõmbasime nii kiiresti minema kui saime. Autost välja, asjad kaasa, siva takso peale ja vehkat.

      Hannu väga palju aru ei saanud, talle pidi tõlkima, mis värk on.

      „PAREM hoiame sellest Armeeniast eemale!” arutasid poisid telemaja kohvikus.

      Õhk oli tubakasuitsust paks, sest Eesti TV siseruumides tohtis vabalt suitsetada. Oli detsember 1988.

      Ülemused käisid mööda maja ja uurisid, kes tahaks võttegrupiga Armeeniasse sõita.

      Maavärin oli purustanud Armeenias 25 tuhande elanikuga Spitaki linna, terveks ei jäänud ühtegi maja. Eesti ehitajad saadeti taastamistöödele ja ETV ülesanne oli seda kajastada.

      Võttegrupp oli juba koos (Virve Liivanõmm ja Rein Hanson toimetajad, operaator Avo Sillasoo), aga üks oluline inimene oli veel puudu – kohvrivedaja.

      Tollastel BETA-kaameratel oli tohutu suur kohver ja operaator Sillasoo polnud mingi raskekaalumees, et selle vedamisega üksi toime tulla.

      Poisid arutasid, et see on küll viimane asi, mida teha – minna Armeeniasse rusude vahele kohvrit vedama!

      Aga Ivar mõtles risti vastupidi: läheks, saaks ometi mingi suure asja sisse, saaks ise millestki osa võtta!

      Ja ütles ülemustele, et tema võib minna.

      Ivar lülitati grupi koosseisu ja paar päeva hiljem lendas spetsiaalselt organiseeritud TU-134 võttegrupi ja ehitajatega Tallinnast otse sündmuskohale.

      Ivar mäletab tekkidesse keeratud laipu, tänaval, rusude vahel, matmist ootamas; nälga, külma, vanemateta jäänud lapsi; vene sõjaväelast, kes rääkis mehest, kes laipadel tangidega kuldhambaid välja tiris; et joodi viina ja söödi sibulat, lootes, et see kaitseb haiguste eest.

      Ja kolmekorruselist maja, mille esisein oli kokku varisenud ja teise korruse seinal näitas kell 5.01, hetke, mil maavärin kogu linna purustas.

      Esimene Tšetšeenia sõda, 1995

      Hommikul kell viis jõudsime Moskvas Vnukovo lennuväljale. Kell seitse pidime lennukile minema, et sõita Groznõisse. Olid venelaste jõulud.

      Hannu oli Helsingis piletid ammu ära broneerinud, aga kassas teatas värvitud suuga morn tädi, et oi-oi-oi, Groznõi lennujaam on kinni, sinna ei lenda ammu enam keegi!

      Paari nädala eest oli alanud sõda.

      Võtsime kaardi ette, uurisime, missugusesse Kaukaasia linna tuleks lennata, et Tšetšeeniasse edasi pääseks. 1992 olime Hannuga käinud Groznõis Dudajevit ja Gamsahhurdiat intervjueerimas – siis lendasime otse Moskvast.

      Nüüd selgus, et on vaja lennata Kabardi-Balkaaria pealinna Naltšikki. Sealt tuleb võtta auto ja sõita 700 kilti ümber Inguššia ja Tšetšeenia põhjaosa, ja nii jõuame Dagaestani linna Hassavjurti, mis on üsna Tšetšeenia piiri lähedal. Sealtkaudu on meil võimalik siseneda Tšetšeeniasse.

      Lennukis saime tuttavaks Moskva fotograafiga, kes tegi ka välismaalastele tööd. Võtsime Naltšikis kolmekesi takso, sõitsime need 700 kilomeetrit ära ja keset pimedat ööl jõudsime Hassavjurti, kus meid juhatati külalistemajaks kohandatud lasteaeda.

      Välismaa ajakirjanikud – neid oli üle saja – magasid saalipõrandale laotatud madratsitel nagu õpilased kooliekskursioonil.

      Järgmisel hommikul leidsime linnapealt takso, tavalise kollase Vene Volga M-24, sõitsime Hassavjurtist Groznõisse, 80 kilti.

      Karvamütsidega tšetšeeni kollid seisid tee ääres, vatijoped seljas, rohelised lindid ümber pea, ei mingeid vorme.

      Rääkisid, et praegu sõdib meie põlvkond, kui meid enam ei ole, sõdivad meie pojad, ja lõpuks need, kes praegu on pisikesed.

      Küll me kätte maksame, tegemata see ei jää!

      Vendadel oli tõsi taga.

      Juhtuks meil Eestis midagi sellist, kui okupant tuleb tankidega sisse! Meil tõmbaks enamik lesta ja annaks alla, aga nemad, alla miljoniline rahvas, panid visalt venelastele vastu.

      Groznõis filmisime kella kolmeni pärastlõunal.

      Sõja hääl – jube kõmin – käis lakkamatult ümberringi ja Groznõi oli täiesti sodi. Vene lennukid ja tankid, kahurvägi ja lugematu arv snaipreid olid linna rusuhunnikuks muutnud.

      Tšetšeeni tsiviilinimesed olid küladesse sugulaste juurde varjule läinud, Groznõis elavatel venelastel polnud kuskile minna.

      Vene tädikesed, keda võis olla viiskümmend, piirasid furgoonautot, mille presendiga kaetud kastis oli leivakoorem ja tšetšeenid jagasid vene tädidele leiba. Vanad naised sirutasid käed välja, mõni ei saanud leiba kätte ja leib kukkus mutta, kõik rabasid, mõni sõi oma leivatükki nagu laps, mõni otsis mudast.

      Ma pole kusagil näinud nii palju muda.

      Jaanuari algus küll, õues mõned plusskraadid, lund oli ainult kohati ja peaasjalikult kattis maad muda, nätske nagu kitt. Saabaste alla jäid mudakamakad, millest sai lahti asfaldil trampides ja jalgu järel vedades.

      Šali linna lähedal seisis keset muda kolmekorruseline valgeks lubjatud endine haiglahoone, kohalik hullumaja.

      Põetajad ja õed olid sõja eest jalga lasknud ja haiged omapead jätnud.

      Pika noaga vend seisis uksel, šerifi märk rinnas. Naeratas ja kutsus sisse.

      Kõik olid siin vanad. Kaks nädalat olid nad omapead olnud, mõni istus põrandal, mõni luusis ringi, mõni tuli uksele uudistama.

      Haigete hulgas möllas kõhutõbi, linad olid täis pasandatud, rohtusid ei olnud, ravida ei saanud.

      Kord nädalas astus hullumajast läbi kaks tädi. Üks keetis potitäie halli löga, teine pesi põrandaid, kepi otsas rist, mille ümber oli mähitud kalts, ja lükkas pruuni kleepuvat muda esikupõrandal kokku.

СКАЧАТЬ