Rindeoperaator Ivar Heinmaa. Madis Jürgen
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Rindeoperaator Ivar Heinmaa - Madis Jürgen страница 3
Название: Rindeoperaator Ivar Heinmaa
Автор: Madis Jürgen
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949529711
isbn:
Välja meid uksest ei lastud, püssimehed olid ukse peal ees. Aga hotellis oli mingi Kanada fotograaf: davai, poisid, siin pole midagi teha, viski laua peale ja hakkame võtma!
STJUARDESSILT küsib Ivar piimaga kohvi. Suhkrut ei pane, viimasel ajal on hakanud mett kasutama.
Kohvi joob Ivar metsikutes kogustes. Mitte et vererõhk oleks madal, või et muidu tuleks uni peale. Harjumusest. Ta joob kümnete kruuside kaupa päevas kohvi ära. Nii on see kogu aeg olnud.
Kui sõidab kodust linna Tallinnasse, peab Statoili bensiinijaamas kinni, et kohvi võtta.
Siiri ütleb: „Mispärast sa lähed bensiinijaama kohvi võtma, kui me kodus just praegu lõpetasime. Mis mõttega?!”
Aga tema peab kinni ja võtab kohvi piimaga, see on tal mõnus rutiin.
Lennukis võtab välja ingliskeelse krimka, mille ta äsja lennujaamas ostis ja loeb selle sõidu jooksul läbi.
Lee Childi loeb heameelega. See on see britt, kelle raamatutes tegutseb Jack Reacher, erruläinud sõjaväepolitseinik, kes rändab mööda Ameerikat ja kelle kalleim varandus on hambahari ja kes ei maksa kunagi pangakaardiga ja kes ei peatu kusagil kaua.
Dennis Lehane´i raamatud sobivad Ivarile ka hästi.
„Shutter Island“ eriti, ja nüüd see viimane – „Live by Night“.
Ivar loeb krimkasid, mis on meeste kirjutatud. Meeste krimkad on Ivari meelest miljon korda paremad, sest seal on vägivalda ja karmi joont.
Naistel, ükskõik kui head kirjanikud nad on, läheb Ivari arvates ikka kuidagi magusaks kätte.
Ta loeb originaalis, sest inglise keel oli ainuke asi, mida ta kooliajal korralikult õppida viitsis.
Ja kui raamatu läbi loeb, ei too ta seda koju, vaid annab kellelegi või jätab lennujaama. Ta kodu näeks välja nagu põnevike eriraamatukogu, kui ta need koju veaks.
Lennukis eelistab Ivar aknaalust kohta. Kaamerat hoiab lähedal, seda ta käest ei anna, muidu mine tea, mis veel juhtuda võib.
Gröönimaal Ilulissatis jäämägede lagunemist filmimas. Disko Bay 2012.
Gruusia, 1992
Sõda abhaaside ja grusiinide vahel käis täie hooga ja meil Hannuga oli tegemist, et Abhaasiast Gruusiasse pääseda.
Enguri jõgi eraldas Abhaasia mässulisi ja Gruusia armeed ja sild üle jõe oli mineeritud. Suure surmaga saime välja kaubeldud mõneminutilise vaherahu – abhaasid viisid meid silla keskele ja gruusia sõdurid võtsid vastu.
Kohe kui sillalt minema saime, algas tulistamine uuesti!
Nüüd oli vaja Musta mere äärsest Phothi linnast kuidagi Tbilisi jõuda. Möll käis, sõjaväeosad olid keset Gruusiat, transport ei toiminud.
Phothi kesklinnas astus ligi grusiinist miilitsamajor ja tahtis teada, kes me oleme.
Raporteerisin, et Soome televisiooni võttegrupp ja et operaator on Eestist.
„Ahhaa! Brat dorogoi!“
Gruusia miilitsamajor sattus eufooriasse, nagu oleks sugulastega kokku sattunud. Kutsus õhtuks enda juurde ja võttis meid vastu, laud oli lookas.
Pudel joodi nii ruttu tühjaks, et ei jõudnud kissa (kass) ka öelda, nagu Hannu tabavalt kommenteeris.
Hommikul, kui üles ärkasime, hakkasime arutama, kuidas siit Phothist siis ikkagi Tbilissi pääseks.
Miilitsamajor helistas sõbrale, äkki see viskab ära.
Sõbral oli auto remondis.
Kellelgi oli veel mingi probleem.
Miilitsamajor pikalt ei mõelnud, teatas kuraasikalt, et pole hullu, viib meid ise Tbilissi.
Ajas žigulli kuuri alt välja ja asus kolmeliitriseid tšatšapurke pagasnikusse laduma – sest kui seisab ees nelja-viietunnine sõit, peab hoolitsema, et viinavarud tee peal ei lõpeks.
Miilits oli rooli istudes jumala täis, aga kellelegi ei tundunud, et midagi valesti oleks. Laulis kõva häälega ja muudkui vajutas.
Paar tundi olime sõitnud, kui miilits mägiteel žigulli kinni pidas ja teatas, et nüüd on piknikupeatus. Üle kuru avanes võimas vaatepilt, paremat piknikuplatsi poleks olnud võimalik tahta.
Miilits laotas kapotile teki ja kuhjas sellele juustud-värgid-puuviljad- juurviljad. Pagasnikust koukis kolmeliitrise tšatšapurgi ja paigutas selle fruktide keskele nagu samovari.
Mu süda aimas halba ja põhjusega.
Pokaalide asemel lõi miilits lauale 200grammised klaasist hapukoorepurgid, valas need triiki tšatšat täis ja hõiskas, et need juuakse põhjani.
Klõmm – rahvaste sõpruse terviseks!
Viis minutit vahet, natuke juustu ja sibulat ja uus ring: selle terviseks, et me ikka kokku saime!
400 grammi oli ära joodud – mis see tšatša on, 80-90 volti! – ja ma vaatasin, et kui nii edasi läheb, olen ma varsti pikali maas.
Võtsin kaamera välja ja ütlesin, et igaühel oma amet – teie jooge, mina filmin!
Mäletan Hannu pilku pärast kolmandat purgitäit.
Pisarad jooksid sorinal ta silmist.
Nad virutasid kumbki neli koorepurgitäit tšatšat hinge alla ja sõit jätkus, laulev major roolis.
Enne Tbilisit tehti veel üks peatus. Miilitsamajoril tuli sugulaste juurest läbi astuda, tere öelda ja teada anda, et kallis sugulane tuleb õhtul öömajale.
Sugulased lõid lauda kohaliku konjaki, mis tšatša kõrval tundus lahja nagu kaevuvesi.
Tbilisis viis miilitsamajor meid hotelli ära, kõige kallimasse, Metechi Palace´i, sest mujal polnud kohti. Olime jumala täis, kui hotelliuksest sisse vajusime. Kallistasime (ja vist ka musitasime, ei mäleta) ja miilits sõitis edasi.
Aga sellega seiklus ei lõppenud.
Kaks päeva hiljem, kui olime filminud Ševardnadze ja Saksa välisministri Genscheri kohtumist, läksime restorani õhtust sööma.
Eduard Ševardnadze. Nõukogude Liidu välisminister 1985-1990. 1992 valiti pärast Zviad Gamsahhurdia kukutamist Gruusia sõjalise nõukogu esimeheks ja hiljem spiikriks. 1995-2003 Gruusia president.
Küsisime ettekandjalt arvet, aga tema naeratas kavalalt: ei-ei-ei, see on ammu ära makstud!
Vaatasime, kõrvallauast lehvitavad kaks nahktagides gruusia kutti, mõlemal mustad prillid ees.
Juba olid kutid, kõks, meie lauas, šampanja näpus ja uurisid, kes me sellised oleme. Hetk hiljem vedasid meid kõrgesse kesklinnamajja, mitte väga kaugele, kus nad ise pesitsesid.
Pakkusid СКАЧАТЬ