Rindeoperaator Ivar Heinmaa. Madis Jürgen
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Rindeoperaator Ivar Heinmaa - Madis Jürgen страница 1

Название: Rindeoperaator Ivar Heinmaa

Автор: Madis Jürgen

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Биографии и Мемуары

Серия:

isbn: 9789949529711

isbn:

СКАЧАТЬ raator Ivar Heinmaa kus põrgus sa jälle käisid?

      Suve lõpuks on Ivaril närv must.

      Klõpsib televiisorit, vaatab uudiseid, käib mööda tuba, näpib telefoni.

      Kaks kuud on ta kodus istunud, sest Soome ajakirjanikel on komme suvel pikalt puhata ja YLE-l pole teda vaja läinud.

      See ootamine võtab närvid läbi.

      Telefon heliseb.

      „Kyllä! Kyllä se sopii.”

      „Jah, saan küll!”

      „Käime Ukrainas ära! Super! Nii kaua olen oodanud ja nüüd ometi.“

      „Siis nädal kodus ja Bhutani.”

      „Sovittu! Kokku lepitud!

      „Moi-moi.”

      Klõpsab telefoni kinni, jess, töö tuli!

      Ja kui ta siis hakkab lennuki peale minema ja unisele Siirile musi annab, teeb kurva näo: midagi pole teha, tuleb jälle minna…

      Hannu ja Ivar Riias. Jaanuar 1991.

      ÜKSILDASES Soome raudteejaamas – sellises, kus pole ootepaviljoni, vaid ainult kerge katusealune, kõnnib prillidega, pikk, kõhetu mees ja suitsetab.

      Ta võtab taskust telefoni, helistab raudteeinfosse ja uurib, millal sõidab jaamast läbi järgmine rong.

      Infokeskuse neiu ütleb kellaaja ja kõne lõpeb.

      Paar kuud varem oli sama mees – Soome tuntud teleajakirjanik Hannu Väisänen – helistanud sõber Ivar Heinmaale Eestisse. Tänanud ühiste videolugude eest, mida nad kümne aasta jooksul sõjakoledustest üles olid võtnud.

      „Minu töö on tehtud,“ ütles Hannu.

      „Hannu, mis sa räägid, küll me teeme veel ägedaid asju!“ vastas Ivar.

      „Ei, sõber,“ ütles Hannu.

      „Hannu, ära nüüd jama!“

      „Ei, ei, ei!“ Hannu oli endas kindel. „Minuga on lõpp!“

      See oli Ivari ja Hannu viimane jutuajamine, kevadel 2001.

      Nüüd on Hannu raudteejaamas ja rong läheneb täie hooga, sest selles jaamas ei ole peatust ette nähtud.

      Hannu viskab sigaretiotsa liipritele, teeb paar kiiremat sammu ja hüppab.

      Vedurijuhil ei ole enam midagi päästa.

      Riia, 1991

      13. jaanuaril tapeti Vilniuse teletorni juures 13 inimest.

      Olid kuumad ajad, Baltikum tahtis vabaks saada.

      Koos YLE reporter Hannu Väisäneniga pidin ka mina sõitma Vilniusesse ärevaid sündmusi kajastama.

      Töötasin siis Maurumis, Rein Karemäe loodud teleproduktsioonifirmas, mis tegi tollal soomlastega ühiseid projekte.

      Reede õhtul jõudsime mikrobussiga Riiga. Siis olid veel suured võttegrupid. Öö pidime olema seal ja hommikul Leetu edasi sõitma.

      Aga Riias tundsime, et asi hakkab ärevaks minema, inimesed tegid tänavatele lõkkeid, panid parlamendi kaitseks barrikaade üles, vanalinn oli ära blokeeritud.

      Kuulsime, et OMON (otrjad militsii osobovo naznatšenija – eriotstarbeline miilitsasalk) laskis Riias ühe autojuhi maha, ja otsustasime mõneks päevaks paigale jääda.

      Siis olukord jälle justkui rahunes, Vilniuses samuti, barrikaadid olid küll tänavatel, aga actioni’t mitte, ja mõtlesime, et tuleme koju tagasi.

      Laupäeva õhtul panime tina – Latvija hotellis, kus elasime – ja pühapäeva pärastlõunal ravisime hotelli saunas pohmakat.

      Kui numbrituppa saime, kell oli täpselt 21.00, vaatasin aknast välja, rakett lendas taevasse ja laskmine hakkas peale.

      See oli rünnaku algus.

      Rabasin kaamera ja olime Hannuga valmis välja jooksma.

      Helimees ütles, et sorri, mul on kolm last, ma ei tule!

      Hannu hüüdis talle üle õla, et mine hotelli restorani, telli külm laud, ja viina ka kindlasti! Me ei teadnud, kaua läheb, äkki pannakse enne kinni, kui me tagasi saame ja jääme söömata. Ise lidusime pimedasse parki.

      Lund maas ei olnud ja Hannu pikk helehall mantel paistis kaugele, polnud karta, et ta mul silmist kaob. Pargis nägime, et tulistati siseministeeriumi maja, aknast olid leegid väljas.

      Meetrikõrguse müüri taga passis kaks musta baretti, OMONi meest, silmaaukudega maskid peas. Mõtlesin, et jooksen neile selja taha, olen kahe meetri kaugusel ja kütan lainurgaga. Jube hea idee enda arvates.

      Hakkasime Hannuga jooksma, maskiga vend pööras ümber ja röögatas:„Obratno (tagasi)”!

      Tõstsin käed üles, hüüdsin vastu: „Finskoje televidenije!“

      Tema põrutas valangu leekkuule kärinal üle meie: „Obratno, suki!!!”

      Hannu hüppas puu taha, mina läksin ausamba varju – seal on läti kirjaniku Rainise suur graniidist monument.

      Rainis, õieti Janis Plieksans 1865–1929, läti poeet ja näitekirjanik, kes tõlkis läti keelde ka Goethe „Fausti”.

      Toetasin õla vastu läti luuletaja jalga, see oli statiivi eest, ja filmisin kümme minutit. Leekkuulide valangud plaksusid vastu majaseinu, kostis klaaside klirinat, tänaval põles üksik Volga ja keegi mees tormas joostes ja käsi pea kohal hoides pargi suunas.

      Siis ilmus Hannu mu selja taha, et kuule, aitab, paneme Tallinnasse tagasi! Ta ütles mulle kaamerasse mõne lause – et Riias rünnatakse siseministeeriumit ja et OMONi mees väänas talle jalaga tou.

      Hannu oli passinud puu taga, lindistanud hääli ja tulistamist ja ise midagi mikrofoni rääkinud ja üks OMONi vend tuli ja virutas talle jalaga vastu kätt. Hannu kukkus selili ja venelane sihtis automaadiga ta nägu.

      Hannu, kes oli igasugu jamades olnud ja pääsenud, tundis nüüd, et see hull tõmbab paugu ära. Vahib läbi maski ja lõugab, midagi aru ka ei saa.

      Venelane tõstis toru üles, võttis Hannult mikrofoni ja läks minema. Hannu värises, kui ta seda rääkis.

      Hotellist helistasime Läti televisiooni ja küsisime, et kas oleks võimalik videolugu Eestisse saata.

      Öeldi, et muidugi, tooge kassetid!

      Läti TV tegi Hannuga intervjuu ja Hannu nuttis, kui ta küsimustele vastas.

      Helistasin Anna Zigurele, kes aitas meil Riias kontakte leida, et kutid läksid telemajja lugu ära viima ja et Hannu sai peksa ja on parajasti telekas.

      Anna Zigure, luuletaja ja Läti diplomaat. Oli Läti suursaadik Soomes (kaheksa aastat) ja Eestis (kaks aastat). Anna on Tartu Ülikoolis õppinud, Ülikooli ajal oli ta hüüdnimi Läti Anna või Saldejums.

      Nüüd, СКАЧАТЬ