Veel on aega. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ See siin on kõik minu oma!” Viimane tuli Ernalt lausa käratusena, nii et mees võpatas, kannal pöördus ja auto juurde kõndis. Naine jäi paigale, ei pööranud peadki, aga jälgis silmanurgast, mida Artur tegema hakkab. Ja tõepoolest – mees oli mitmesugust kraami kaasa toonud ja hakkas seda nüüd autost uisapäisa välja loopima – seal oli lauajuppe, mingeid poleeritud detaile, arvatavasti mõne mööblieseme tükke, seal oli kilesse ja paberisse pakitud asju, ilmselt äsja poest ostetud… Ning olles auto tühjendanud, istus Artur rooli taha, tagurdas sõiduriista väravast välja ja kadus.

      „Mine! Käi kus kurat!” prahvatas Erna nüüd häälega, pinge temas oli tõesti suureks kasvanud ja otsis väljapääsu. Naine võitles endaga – kas minna tuppa ja jätta kõik mehe toodu samamoodi hunnikusse, või… Praktiline meel sai siiski võitu. Erna astus lähemale ja tõstis maast esimese kättejuhtuva, kopsaka ja välimuselt ümara, paberisse pakitud eseme.

      See oli tuttuus, valge suur emailitud kastrul, otse poest toodud. Just niisugune, mida Oapõllu perenaine oli juba ammu tahtnud moosi keetmiseks saada ja mille ostmine ikka edasi lükkus – kas ei olnud poes sobivat saada või polnud hetkel raha välja anda. Nüüd oli mees niisuguse ostnud.

      Meeles pidas… Naine surus igatsetud eseme endale vastu rinda ja tundis, kuidas äsjane viha äkki imelikuks haleduseks muutus ning silmad tahtmatult niiskeks läksid. Siis leidis ta toodud pakkidest veel kalossid – jällegi midagi niisugust, mille järele ta oli maal elades pidevat igatsust tundnud. Hea õue minnes kiiruga jalga tõmmata, eriti kaste või vihmaga. Pisut suurevõitu, aga ikkagi temale ostetud, Arturi jalg on ju palju suurem.

      Ei, Artur ei olnud halb mees, vaid lihtsalt liiga isepäine, kes soovis olla ainumääraja. Ning siis, kui Erna tema ideedega kaasa läks ja oli valmis meest töödes abistama, oskas Artur olla eriti heatahtlik ja leidis isegi üles huumorisoone, mis tavalises suhtlemises kippus alatasa ära kuivama.

      Tookord oli Artur naasnud alles hilisööl, muidugi viinalõhnalisena, nii et öösärgis ust avama läinud Erna ei saanud noomitussõnu ütlemata jätta.

      „Kui miilits oleks su kinni pidanud – lubadest ilma nagu naksti!”

      „Ah, kellel minuga asja, ei hooli minust miilits ega oma naine,” heitis mees vastu, aga üllatavalt rahumeelsena, nii et Erna teda hoolikalt silmitsema jäi ja tõi hilisest ajast hoolimata õhtusöögi lauale. Mehe nälg oli aga hoopis teist liiki – Artur hammustas mõne suutäie, siis aga tuli naise järel magamistuppa ja võttis selle, mille järele oli pikalt igatsust tundnud.

      Ega Erna teadnudki, kas ja kuivõrd Artur talle truu oli – mees elas omaette elu ning enda mõttemaailma oli ta osanud naise eest varjul hoida. Mingi paadunud naistekütt Artur ei olnud, selles oli Erna päris kindel, aga samamoodi oli ta üsna veendunud ka selles, et sobiva juhuse saabudes ei jätaks mees kätt ka võõra järele sirutamata. Või kui veelgi täpsem olla – ei põikaks kõrvale, kui keegi tema järele käe sirutaks.

      Kui nad kord poollõõpimisi sellel teemal juttu tegid, oli veidi vindine Artur laia muige näole vedanud ja teadjalt väitnud:

      „Mis sa niisugust asja uurid – ega see ju ei kulu!”

      Abielurikkumine on alati teise osapoole reetmine, aga selle teadmise võtavad omaks vaid need, kes on endas ja oma partneris tõesti kindlad. Nii nagu maailmas on tuhandeid värvitoone, ei ole peale absoluutselt musta või absoluutselt valge midagi kindlat, ja neidki toone looduses praktiliselt ei esine. Sama kehtib ka inimsuhteid määrava tundesfääri kohta, kus valitsevad mitmeti kirjud toonid ja ühe värvuse domineerimine võib reaalse pildi sootuks kiiva kiskuda. Erna oli ennast analüüsides kogenud, et armukadedus on üpris salakaval tunne, mis veidigi toitu saades hakkab sedamaid iseennast nuumama ja võib inimese oma raskuse all lõpuks täiesti ära kurnata, ning naisel jätkus jõudu niisugustest kahtlustest mõistusega võitu saada. Tõenäoliselt hakkas ta juba esimesel abieluaastal tõdema, et Artur oli oma ettearvamatu käitumisega ja enesekesksusega kustutanud selle ammuse leegi, mille lummuses ta tookord Kohtla-Lagedal kohtudes oli nii mitmeidki ennatlikke otsuseid teinud. Üsna ruttu jäi sellest järele vaid kokkukuuluvustunne ja teadmine, et nemad Arturiga on seaduslikus abielus, mis toob kaasa nii kohustusi, muret kui vahetevahel ka rahulolu.

      Jah, vanuigi tagasi vaadates tundub, et kõik, kogu senine elu on kuidagi kergelt ja ilma suuremate tõrgetena sujunud. See tagasipilk on alati kiirustav, pealispinnaline ülevaade, nagu mitmekordse kiirusega näidatav film, mida vahel jupikaupa televiisoris joosta lastakse – seal pole aega ega võimalustki detaile tähele panna ega toimunusse süveneda. Kui aga hakata oma üksikutele eluseikadele süvenenult mõtlema ja meelde tuletama seda, mis omal ajal oli lausa ahastama või isegi Jumalat appi hüüdma pannud…

      Jah, Jumalaga olid Ernal veidi isemoodi vahekorrad, temale polnud lapsepõlvekodust niisugust teadmist kaasa antud, et kuskil eksisteerib keegi kõikvõimas, kes suunab kõikide inimeste käekäiku. Õigemini kaasnes mõttega Jumalast jällegi üks meenutuspilt, seekord üsna varasest lapsepõlvest, kui suur sõda oli puhkenud ja isa oli venelaste sundmobilisatsiooniga kaasa viidud. Siis palus ema Jumalat, et isa koju tagasi saaks, aga asjata, isa oli sadamas laevale pandud ja Venemaale viidud. Ema aga palus ikkagi, siis juba seda, et isa sõjas ellu jääks, viis ka Erna käekõrval kirikusse ja sakslaste ajal käisid nad seal tihti. Kuni pärast sõja lõppu keegi võõras mees neile tuli ja rääkis, et isa polnudki sõtta jõudnud, vaid kuskil sunnitöölaagris kõhutõppe surnud.

      „Minul läks õnneks korda paraneda, aga tema… Paljud jäid sinna Uurali taha mulda, eestlasi ei usaldatud sõtta saata! Alles pärast, kui rinne juba Moskva alla jõudis, aga tema oli siis juba ammu maetud,” seletas mees, kes olevat laagris isa narikaaslane olnud.

      Ema oli mehe juttu kuivade silmadega kuulanud, see oli vaid kinnitanud juba ammu tekkinud kartust, et isa pole enam elavate kirjas. Ning kui külaline oli läinud, ohkas ema sügavalt ja ütles mingi sisemise vihaga:

      „Ei aidanud meie palved midagi! Jumalat ei olegi olemas!”

      Jumala olemus oli Ernale lapsena segaseks jäänudki, mälestus isast, keda ta viimati nelja-aastasena nägi, oli siis ammugi tuhmunud ja ema tookordne ütlemine ei muutnud temas midagi. Ometi oli elu rasketel hetkedel mõte Jumalast talle tulnud kuidagi iseenesest, nagu kellegi saadetuna ja esimest korda suure häda tõttu tekkinud ahastuse kaudu, kui Einar kahe-aastasena rängas kopsupõletikus hinge vaakus. Siis oli ta taevaselt võimult abi palunud, küll vaid mõttes, aga kogu hingest. Ning hommikul tuli arst ja tegi lapsele süsti, mille järel haigus taanduma hakkas. Nii et – mitte Jumala ime, vaid ikkagi meditsiin… Või – äkki oli Jumal ise selle tohtri õigel hetkel kohale saatnud…?

      8

1954

      Erna ja Meeta asusid tööle Kohtla-Lageda lasteaeda septembrikuu algusest. Tööga harjusid tüdrukud kiiresti, kool oli selleks vastavad teadmised ja ka küllaldase praktika andnud, aga uue elukohaga ja siinsete eluviisidega harjuda oli palju raskem. Kindlasti mängis selles oma osa teadmine, et Kohtla-Lageda on neile ikkagi ajutine elu- ja töökoht, kus kehtivate seadustega määratud kolm aastat tuleb lihtsalt ära kannatada. Mõtet, et nad võiksid sinna elama ja tööle jäädagi, nagu Olga Kapustina soovitas, ei suutnud kumbki tüdrukutest tõsiselt võtta; neis oli tekkinud alateadlik arusaam, et tegemist on vaid järjekordse praktikakohaga, samasugusega kui need, kus kooliajal paari nädala viisi lastega suhtlemist ja nende õpetamist harjutati. Siinne praktika pidi lihtsalt pikem olema ja lisaks oli vaja ka oma elamise eest hoolitseda. Mõnevõrra muretumaks ja mugavamaks muutis tüdrukute elu ka see, et toitumise eest pidi muretsema vaid pühapäeviti, tööpäevadel oldi lasteaia toidul. See polnud küll seaduslik, aga kõikjal lasteaedades oli üldiseks tavaks saanud, et lastele valmistatavat toitu jätkus kogu personalile.

      Õhtukoolis käimine sai pikkadest sügisõhtutest СКАЧАТЬ