Kodumaja. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ arvan, et loodus on targem kui meie! Küll ta ise selle õige momendi leiab, ka ilma meie tarkuseta,” arvas mees rahulikult. „Me pole ju veel nii vanad, et see tegevus soiku jääks.”

      Lehot niiviisi rääkimas kuuldes rahunes ka Liivi ja tegi omalt poolt vaid niipalju, et ei hakanud nende voodilähenemisi piirama. Ükskord pidi ju ometi tulema selline moment, kus kõik klapib ja lõpuks ometi need tüütud kuuvered ära jäävad. Aga kui tuli kalendrisse järjest juba kolmas punktike teha, muutus Liivi rahutuks. Midagi pidi valesti olema, ja see oli juhtunud selle kaheteistkümne aasta jooksul, mis tema esimesest rasedusest möödunud olid. Tookord, veel verinoorena, oli tema mäletamise järgi kõik sujunud muretult. Õigemini – siis nad ei olnud last planeerinud, vaid lasknud asjadel areneda loomulikku rada pidi – ja nüüd oli Kalle juba kaheteistkümneseks saamas.

      „Ma… ma pean vist ikka günekoloogi juurde minema,” pihtis Liivi Lehole. „Võibolla on tõesti mul mingi viga külge tekkinud, et sedaviisi… Need on keerulised asjad, seda ei või kunagi teada.”

      Leho jäi naist kortsus kulmul silmitsema.

      „Tunned sa siis midagi ebatavalist… valusid või midagi niisugust, et sa haige oleksid?”

      „Ei, absoluutselt mitte! Kõik on korras, isegi pea ei ole enam valutanud!”

      „Siis tuleb välja, et ma enam ei mõju sulle mehena! Pean vist hakkama mingeid eriefekte kasutama, et naist erutada,” arvas Leho muigamisi ja pilgutas silmi.

      „Näiteks mida?” võttis Liivi juttu tõena.

      „Noh, näiteks – määrin ennast üleni musta saapaviksiga kokku ja hakkan võõrast keelt rääkima! Siis sa arvad, et ma olen neeger.”

      „Jäta lollused! Mina räägin tõsiselt, aga sina teed ainult nalja!” sai Liivi pahaseks, läks teise tuppa ning seekordne jutt sellega ka lõppes. Aga mure jäi, ning ühel päeval astus Liivi tõesti naistenõuandla uksest sisse. Igasuguseid meditsiiniasutusi oli ta oma elus püüdnud küll vältida, kui ainult regulaarne hambaarsti külastamine välja arvata. Õnneks polnud ka tema tervisega midagi erilist juhtunud, mis meedikute sekkumist oleks nõudnud, ja nüüd tundis ta, et see ümbrus oli võõrastav ning üldsegi mitte rõõmus. Siia tuldi nõu ja abi saama, ning seda tingis mure – kui just polnud tegu lapseootel emadega, kelleks ka tema tahtis saada.

      Kõige tüütum oli arstikabineti ukse taga ootamine, aeg venis siin teosammul. Liivi oli järjekorras viies ja järjekordse abivajaja kabinetti sisenemisel vaatas ta kella. Viis, kümme, viisteist… Kakskümmend kaks minutit, siis hõigati sisse järgmine. Sellega läks pisut kiiremini, kuid kolmanda peale kulus ligi pool tundi. Lõpuks jõudis järjekord Liivini.

      „Mis teil mureks on?” küsis vanemapoolne naistohter, kui oli talle istet pakkunud. „Kas te olete meil enne käinud?”

      „Ei… Mul pole vajadust olnud, aga nüüd…” Kohati sõnadele komistades rääkis Liivi oma mure ära. Rääkis ka sellest, et nad Lehoga on püüdnud naisteajakirjade soovitusi jälgides õiget eostumismomenti tabada, aga kõik asjata. „Ei tea, milles viga…”

      „Jah, ega seda inimesele otsa vaadates oska ka mina öelda,” püüdis tohter oma arust vist naljatada, aga sellest hoolimata ei suutnud Liivi teda kuidagi sümpaatsete inimeste hulka liigitada. „Lapsi teil seni ei ole?”

      „Ei, miks mitte, on! Poeg, juba kaheteistkümneseks saab.”

      „Ah nii, siis pole asi vast kuigi hull… Aga ma pean teid kõigepealt läbi vaatama, võtke lahti ja…” Doktor viitas läbivaatuspukile, mis eesriidega eraldatud nurgas seisis ja Liivile hirmu peale ajas. Ta oli lootnud, et ehk kuidagi saab ka ilma selle ebamugava ja alandava protseduurita.

      „Kas peab…” küsis ta arglikult.

      „Loomulikult! Ma pean kindlaks tegema, kas süüdi pole emaka väärasend. Pärast esimest sünnitust võib niisugune asi juhtuda.” Arst tõmbas juba kummikindaid kätte ja Liivil ei jäänud muud kui ohates alistuda. See tee tuli käia põhjalikult ja lõpuni.

      „Ei, siin peaks teil küll kõik korras olema…” lausus arst pead raputades, kui oli läbivaatuse sooritanud.

      „Aga millest siis…”

      „Võib ju palju põhjusi olla! Kuidas on menstruatsiooniga?”

      „Kõik on korras ja regulaarne…”

      Doktor võttis oma märkmiku ja sirvis seda.

      „Millal te saaksite haiglasse tulla?”

      „Haiglasse?” kohkus Liivi. „Miks haiglasse?”

      „Te peate vähemalt kolmeks päevaks statsionaari tulema, et saaks teid mõõta ja jälgida. Ja need peavad olema just õiged päevad, mida teie tsükkel määrab.”

      Liivi tundis äkki peapööritust. Veel ühe järeltulija muretsemise plaan tikkus ootamatult keeruliseks kujunema.

      „Muidugi, on ju veel võimalus, et teie mehel on mingi viga… Aga kui teil juba üks laps on, siis langeb see ära. Iseasi, kui tal vahepeal on mõni äge põletik kallal käinud,” arutles tohter.

      „Ei tea küll, et oleks,” raputas Liivi pead. „Ei ole!”

      „Siis tuleb teil haiglasse tulla! Lepime kokku, millal.”

      Nõuandla ees autosse istunud, ei kiirustanud Liivi ära sõitma, vaid võttis mobiiltelefoni.

      „Leho, asjad on pahasti!”

      „Tohoh? Milles asi?” päris mees.

      „Ma pean haiglasse minema, muud midagi.”

      „Mis sul juhtus?”

      „Midagi ei juhtunud. Naistearst määras, muidu ei saa selgeks, miks ma rasedaks ei jää. Seda saab ainult haiglas uurida.”

      Leho vilistas üllatunult.

      „Jama kui palju… Aga oled sa tõesti veendunud, et me muidu hakkama ei saa?”

      „Ma kardan jah. Muidu oleks juba korras.”

      „Sa ütlesid – kolmeks päevaks? Mis siis ikka, saame läbi, see pole ju pikk aeg! Millal siis?”

      „Tuleva nädala lõpupoole, vist neljapäeval.”

      „Ära tühja pärast muretse, elame üle!” ütles mees lohutavalt ja lõpetas kõne. Liivi istus veel hetke liikumatult, käivitas siis mootori ja sõitis otseteed koju. Ta oli küll kavatsenud veel mõnda kaubamajja sisse astuda, kuid see isu oli üle läinud.

      Haiglasse minek pole vist kellelegi rõõmu valmistanud, kui vahest raskesti haiged välja arvata, kellele see paranemislootusi annab. Liivi tundis end täiesti tervena, aga ebamäärane kartus selle ees, mis tal leitakse korrast ära olevat, tegi rahutuks. Võibolla on koguni vaja teha mingi operatsioon, seda naine pelgas lausa hirmsasti – ja üldse oli haigla talle peaaegu et vangla sünonüümiks. Ikkagi sundseis, koht, kust omapead välja ei saa… Hea siiski, et vaid kolm päeva.

      Haiglasse sõideti Leho autoga. Mees tuli ka sisse Liivit saatma ning võttis ta trepil toetavalt käevangu.

      „Pabistad, jah?”

      „Mis СКАЧАТЬ