Kodumaja. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

      „Imelik jah.”

      „Ja mis nad siis arvasid, milles on viga?”

      „Öeldi, et tõenäoliselt on viga sinus.” Nüüd oli see välja öeldud ja Liivil hakkas kergem. Lõpuks oli tema ju vaid sõnumi edastaja.

      „Jama!” Leho tõmbas kulmud kortsu, ta ei suutnud kuuldut tõena võtta. Oma mehelikkusele ei olnud ta seni osanud midagi ette heita.

      „See selgub siis, kui sa oled ennast ka uurida lasknud.”

      „Jama! Mina ei lase ennast uurida!” tuli mehe poolt peaaegu kärgatusena. Sellest sai ka Leho ise aru ja lisas kohe pehmendavalt: „Ma ei näe selleks põhjust.”

      „Põhjus ju on, kui ma rasedaks ei jää,” ütles Liivi vaikselt.

      „See et…” Mees kaotas korraga jutujärje. Alles nüüd hakkas tema teadvusse jõudma, et viga võib tõesti olla temas. „Meil on ju Kalle, kuidas siis tema tuli?”

      „See oli juba nii ammu, rohkem kui tosin aastat tagasi. Selle ajaga oled võibolla midagi põdenud… Mõni põletik näiteks.”

      „Jälle! Mul ei ole mingit põletikku olnud, ma peaksin seda ju teadma!” raius Leho. Ta tundis ikka ennast süüta süüdistatavana, talle tehti ilmselget ülekohut.

      „Olgu… Kui sa ei taha, siis muidugi. Ma arvasin, et meie teise lapse nimel oled ka sina valmis omajagu pingutama, sellepärast.” Liivi häälest kõlas pettumus, ja see jõudis ka Lehoni. Paar tänavavahet sõitsid nad vaikides, siis mees ütles:

      „Muidugi olen, kui see vajalik on…”

      „Otsusta ise, kas see on vajalik.” Liivi jäi distantsile ja see mõjus.

      „Ma ei teagi, kuidas seda… Et kelle juurde minna.”

      „Mina tean. Mulle anti arsti nimi ja telefon.” Naine soris oma käekotis ja võttis sealt paberi. „Doktor Mändsaar!” Ta ulatas paberi mehele.

      „Ega see ometi naine ei ole?”

      „Ei, pidi meesarst olema. Uroloog-kirurg.”

      „Kirurg? Kukub mind lõikama, jah? See veel puudus!”

      „Ära muretse, ei sind lõika keegi. Aga selgust on vaja, muidu me last ei saa. Mina olen omalt poolt kõik teinud, nüüd on sinu kord,” arvas Liivi ja tundis kerget rahuldustunnet. Raske jutt oli räägitud, ka Leho võttis asja juba rahulikult. Pall oli nüüd tema käes. „Poiss läks ikka kooli, jah?”

      „Mhmh…” noogutas Leho ja naisele jäigi arusaamatuks, kas ta küsimust üldse kuulis. Mees peatas auto koduukse ees ja Liivi valmistus välja astuma. „Ma sõidan nüüd tööle tagasi, jah?”