Kodumaja. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tingimata jõuluks! Ma ju ütlesin, et niiviisi planeerida ei ole võimalik!” ütles Liivi ja tema hääles väreles kannatamatusenoot. „Saa aru, et ma pole mõni masin, mida annab täpselt programmeerida!”

      „Liivi, kullake…” Leho tõusis, astus naise juurde ja püüdis teda emmata. „Kõik on ju korras, mingit ajalist plaani meil ei ole! Ja kui Kaire ei tule jõuluks, siis tuleb uuel aastal. Veel parem – veebruaris, Veevalajad ja Kalad on head sodiaagimärgid, siis sünnivad head inimesed. Tähtis on, et ta ükskord ikka tuleb!”

      „Jah, vast ikka tuleb.” Liivi nõjatus korraks vastu meest, nõudepesust märgi käsi valamu kohalt tõstmata.

      „Ja uude majja ostame nõudepesumasina!” lubas Leho.

      „Nojah, kui meid tõesti saab neli inimest olema, siis on sel vast mõtet… Aga osta on ju palju vaja – mõtle, mis ainult mööbel maksab! Ega meil siit palju kaasa võtta ei ole, üle kümne aasta vanused asjad.”

      „Ära selle üle muretse! Vabrik töötab, tellimusi tuleb, pangaarve on meil juba üsna priske…”

      „Ma katsun bensiini peale vähem kulutada,” lubas Liivi.

      „Noh, see on küll köömes! Palju sina siin linna vahel jõuad seda maha sõita,” naeris Leho ja sasis naise juukseid. „Sina, kokkuhoidja!”

      Leho mõtiskles üsna tihti sellest, et abiellumisega oli tal vedanud. Raske oleks olnud leida naist, kes Liivile mingilgi alal silmad ette annaks ning oleks peale selle veel sedavõrd nägus ja samal ajal asjalik. Leho oli näinud mitmeid töökaaslasi, kelle abielu oli karile jooksnud või kes vihjamisi või sootuks otsesõnu oma perekonnaelu puudujääke põhjasid. Selliseid mehi oli ta alati kerge üleolekuga vaadanud, ise teades, et mitte kunagi ei hakkaks tema oma perekonnaasju teiste ees arutama. Tal oli raske ette kujutada, et Liivi võiks selleks põhjust anda, ja kui harvadel külaskäikudel vanematekoju vahel ema neljasilmajutuna tema perekonnaelu üle küsis, leidis Leho oma naise jaoks vaid kiitvaid sõnu.

      Küllap on need äbarikud abielud ikkagi kuidagi kiirustades ja lohakalt kokku pandud… mõtiskles Leho ja hakkas konstrueerima õnneliku abielu valemit. Kõigepealt pidi mees kui initsiatiivi üles näitav pool omama kainet ellusuhtumist, mida isegi kõrvuni armumine kõigutada ei suudaks. Kiindudes tikub inimene alati rohkem või vähem pead kaotama. Armunud inimene ei märka oma väljavalitu puudusi, või vähemalt ei lase ennast nendest häirida. Seda muidugi juhul, kui tegemist ei ole mõne päris põhilise möödalaskmisega… Jah, aga ikkagi peab omama mingeid kogemusi, sest inimese hinnangud põhinevad ju võrdlemisel. See tähendab vist, et kunagi ei tohi abielluda oma esimese armastusega, sest kogemuste puudumine elimineerib otsustamisvõime. Lähtutakse ainult tundest ja hiljem leitakse, et see oli eksitus. Siis, kui on juba hilja midagi parandada…

      Jah, Leho esimene tõsine armastus oli olnud Endla. Sama naine, siis küll veel tüdruk, keda ta viimati oli Soome laeval kohanud. Nad olid mõlemad lõpukursuse tundengid ja tutvusid tehnikaülikooli ja kunstiülikooli ühisel üliõpilasõhtul, ning Leho arvates polnud ta kunagi näinud sellise eruditsiooniga ja seejuures vabalt suhtlevat tüdrukut. Endla õppis disaini ja tal oli kõikide elunähtuste kohta oma kindel seisukoht. Ning hilisööl tänavale astudes oli Leho üliõnnelik, kui Endla lubas ennast koju saata. Nad kõndisid piki Kalamaja puitkvartaleid, Endla elas kuskil põiktänavas omaette üüritoas ja tegi Lehole kõhklemata ettepaneku tema juurde sisse astuda. Edasi läks kõik juba liigagi lihtsalt, vähemalt Lehole tundus tagantjärele nii. Siis oli see olnud kogemusteta noormehele vapustav elamus, mis tõstis Endla tema elus pilvedesse ja tegi Lehost tüdrukut imetleva ning tema tahtele alluva abitu meesolendi. Ligi kolmveerand aastat oli see ulm kestnud ja siis lõppenud ootamatult ja Lehole hingelist vapustust kaasa tuues: ühel ilusal hommikul kohtudes teatas Endla, et ta abiellub. On endale leidnud mehe, kellega tahab koos elada, ja Lehoga on nüüd lõpp.

      „Kuidas siis nii… Mis siis minust saab?” oli Leho abitult küsinud.

      „Eks sina ka leiad endale sobiva naise,” lohutas Endla.

      „Ma teadsin kogu aeg, et see oled sina… Ja kuidas sa nii äkki, sa ju ei tunnegi teda!” Leho püüdis nende suhet siiski veel päästa, aga Endla tegi sellele hävitava lõpu.

      „Kas sa rumaluke mõtlesid, et oled mul ainuke? Meinhard on minu vana tuttav, juba tunnustatud kunstnik ja Kunstnike Liidu liige…”

      Mitu kuud oli Leho seda lööki põdenud, õnneks oli siis just diplomiprojekti tegemise aeg ning mõistus mobiliseeris kõik jõud sellele. Lõhutud tunnetele mõtlemiseks ei jäänud sedavõrd aega, et need oleksid suutnud koolitööd segamini lüüa. Siis tuli esimene töökoht ja sisseelamismured. Ja varsti pärast seda jäi talle silma Liivi, piltilus raamatupidaja, kelle kõrval mälestus Endlast peaaegu olematuks kahvatas.

      5

      Liivi Kuusla istus oma helehalli väikeauto rooli taga ja tundis sõidust mõnu. Vastupidi paljudele teistele meeldis talle linnas liigelda, liiklusse sulades tundis ta end osakesena sellest tohutust mehhanismist, mille tehnika progress oli käivitanud ning selle toimimiseks vastavad reeglid kehtestanud. Ainult see, et väga paljud kaasliiklejad neid reegleid millekski ei pidanud ja järjepanu rikkusid, tegi Liivile meelehärmi. Niisugune rikkumine toimus alati ju teiste liiklejate, vähemalt nende närvide arvel. Alati pidi valmis olema kiireks reageerimiseks, kui mõni hoolimatu sõitja oma auto sulle ette keerab, kõrvalttänavalt tulija punase tulega üle risttee tuiskab või koolipoiss ootamatult üle tänava traavib. Aga kui kõik reeglitest kinni pidasid, oli mõnus liiklusvoolu sulanduda ja lasta ennast sellest kaasa kanda.

      Liivi autosõidud toimusid enamasti sel ajal, kui Kalle koolis viibis. Siis oli tal võimalik oma aega ise määrata ja vastavalt sellele kavandada sõitude marsruuti. Üsna sageli pidi naine küll kätt südamele pannes endale tunnistama, et suurema osa oma autosõitudest võttis ta ette ainult ajaviiteks; et need linna äärealadel paiknevate kaubanduskeskuste vahel kulgesid, oli samuti vaid harjumus, sest enamasti naasis ta koju midagi ostmata kui pere toiduained välja arvata. Kokandus oli saanud sageli igavust tundvale Liivile peaaegu hobiks. Abielludes ei teadnud ta toiduvalmistamisest suurt midagi, kodus oli ema selle eest hoolitsenud. Liivi ei olnud köögi vastu huvi tundnud ja ema polnud teda selleks ka sundinud, küllap arvates, et elu ise kord asjad selgeks teeb. Nii oli ajapikku ka juhtunud, algul tutvus noor pereema köögikunsti saladustega küll kokaraamatute toel, aga sai põhitõed kiiresti selgeks. Nüüd, mil pere rahakott ostusid enam ei limiteerinud, võis ta endale köögis juba üsnagi kalleid eksperimente lubada ja uuris ajakirjadest keerukamaid retsepte, et pere mehi seniolematute toitudega üllatada. Alati need üllatused küll märki ei tabanud, Leho eelistas lihtsaid toite ning mõnigi idamaiselt valmistatud pala pani ta nina kirtsutama. Pahandust sellest siiski ei sündinud, sest tänu külmiku rikkalikule sisule oli alati võimalik ka midagi muud süüa.

      Nüüd oli Liivil aga mure, mis päev-päevalt süvenes. Nad olid Lehoga vastu võtnud tõsise otsuse, teinud oma harjumustes vastavad korrektiivid ja jäänud lootma, et loodus teeb kõik ülejäänu. Paraku oli sellest möödas juba üle kahe kuu, kuid jällegi tuli Liivil pastakas võtta ning seinakalendris üks päev punktikesega tähistada. Ta pidi tunnistama, et rasedaks jäämine polegi nii lihtne, nagu ta seni oli kartnud, hoolega jälgides, et selline asi kogemata ei juhtuks. Nüüd, kus nad tõsiselt last saada soovisid, oli midagi kummaliselt rikki läinud.

      Liivi hakkas vastavat kirjandust lugema. Seni oli tal olnud kogu emakssaamise protsessist vaid ligikaudne ettekujutus, nüüd hakkas ta eostamise tehnikat juba tõsiselt uurima. Tuli välja, et seegi on väga individuaalne. Ta luges hämmastusega, et on naisi, kelle munarakk saab viljastuda ainult paari tunni jooksul, ilmselt kuulus siis ka tema selliste hulka. Ta uuris, kuidas täpselt tuvastada ovulatsiooni, et mitte õiget hetke maha magada, ja rääkis sellest ka Lehole.

      „Nojah, СКАЧАТЬ