Kodumaja. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

      „Kas meie maja hakatakse varsti ehitama?” küsis poiss.

      „Varsti, varsti! Praegu on märtsikuu, aprillis sulab lumi ära, siis läheb lahti. Sügiseks on valmis.”

      „Nii ruttu! Vanaisa ütles, et maja ehitatakse mitu aastat!”

      „See oli vanasti, kui polnud õigeid tegijaid ja materjali. Siis ehitas igaüks endale ise maja – päeval käidi tööl, õhtuti ehitati.”

      „Eks laupäevadel ja pühapäevadel ka,” teadis poiss.

      „Muidugi! Aga nelikümmend aastat tagasi oli ka laupäev tööpäev, ainult pühapäev oli vaba. Siis oli raskem ehitada.”

      „Kust sa tead, sind polnud siis veel olemaski!”

      „Eks minu vanemad on mulle rääkinud. Sinu Rakvere vanaisa ja vanaema, nemad ehitasid niimoodi.”

      „Ega see pole neil suurem asi maja ka! Enam niisuguseid ei tehtagi, nüüd on kõik ilusad majad.”

      „Oota, puhkame natuke!” ütles Leho, peatus ja toetus keppidele. Tal oli tekkinud kiusatus oma saladust pojaga jagada. „Kalle, mis sa arvad, kui… kui meie uus maja valmis on, suur maja, kas meil on siis seal hea elada?”

      Kalle liikus mõned sammud tagurpidi ja jäi isa kõrvale seisma.

      „Ma arvan küll! Ruumi ongi vaja, siis ma saan oma mänguraudtee kokku jätta. Ja seal saan kohe omaette arvutinurga, eks?”

      „Seda jah… Aga mis sa arvad, kas meil ainult kolmekesi seal suures majas igav ei hakka?”

      „Ei hakka! Seal on ju palju rohkem ruumi tegutseda. Äkki saaks isegi pinksilaua üles panna, mis sa arvad?” küsis poiss õhinal.

      „Vast saab sedagi, aga… Mis sa arvad, kui siis tuleks sulle väike õde? Kuidas see sulle meeldiks?” küsis isa kavaldamisi. Kalle mühatas ja vaatas kulmu kortsutades vanemale otsa. Ja küsis siis sellise otsekohesusega, mis Lehol jalad nõrgaks võttis:

      „Kas ema on juba rase või?”

      Jah, olgu mis on, aga elu ja laste teadmised on mõõtmatult edasi läinud, mõtles Leho. Kolmkümmend aastat tagasi poleks üheteistaastane poeg isalt niiviisi küsinud. Viiskümmend aastat tagasi poleks võibolla veel teadnudki küsida. Aga see, et ta küsida ei häbenenud, oli ka omaette hea märk, kuigi nüüd ilmnes vastupidine asi – isa häbenes vastata. Esimesel hetkel tundis Leho, et ta peaks isegi tõrjuvalt suhtuma sellesse aktseleratsiooni, mis poega temaga võrdsustama tikkus.

      „Ei-ei, ma ainult niisama, et mis sa arvad, sellepärast!”

      „Mis seal arvata, tite kisa maja täis, muud midagi!” ütles Kalle päris vanainimeselikult, kummardus samuti õlgu keppidele toetama nagu isagi ja sülitas.

      „Tohoh! Kust sa seda nii täpselt tead?”

      „Pah! Ardol on niisugune lugu – iga kord, kui ma seal käin, siis me rahu ei saa. Temal on veel kaks põngerjat peres. Vanem on kolmene, see käib Ardo asju kiskumas, midagi ei saa lauale jätta. Ja noorem, see lõugab oma voodis!”

      „Eks sa kutsu oma pinginaaber siis tihedamini meile, meil on vähemalt rahulik,” arvas isa.

      „Siiamaani jah. Aga kui teil niisugune plaan on…”

      „Ma ju rääkisin, et siis, kui uus maja valmis saab! Seal saad sina päris omaette toa. Ja kui ükskord tõesti õde peaks tulema, on ka temal oma tuba. Aga võibolla tuleb hoopis väike vend.”

      „Ega temastki asja ei saa, liiga väike… Hilja juba!” arvas Kalle. „Kas me sõidame edasi ka või jäämegi siia?”

      Leho lükkas suusad liikuma ja sai poja ees väikese edumaa. Aga samas tuiskas Kalle temast mööda, nii et lumi lendas.

      Jah, poisil oli õigus, et mängukaaslast ta sellest uuest tulijast enam ei saaks, olgu tegemist siis venna või õega. Selle peale oleks pidanud varem mõtlema… Aga nüüdki võiks see pesamuna tulla, kui mitte Kallele kaaslaseks, siis vanemate silmarõõmuks. Ja just tüdruk, Kaire. Kalle ja Kaire, kena nimepaar, kuigi vanusevahe oleks kaksteist aastat…

      Mehed, väike ja suur, jõudsid mööda mäeseljandikku sõites sihtkohta. Siin lausa kihas suusatajatest, kes kõik olid tulnud viimaseid talvelõbusid nautima. Üksteise järel kihutati järsust nõlvast alla, mitmed kukkusid juba poolel teel, aga rohkem oli siiski neid, kes lõpuni püsti jäid ja mäe all kasvavate mändide vahele vuhisesid. Kalle vaatas sõitjaid säravi silmi ja mangus siis:

      „Isa, luba, ma proovin ka!”

      „Ma ütlesin – ei! Võibolla tuleval aastal.”

      „Issi!”

      „Sellest me rohkem ei räägi, Kalle!”

      „Issi, aga… Ma proovin poolelt kõrguselt, kas siis võib?”

      Leho nägu kiskus vägisi muigele. Talle meeldis poisi visadus, sellised jõuavad elus kaugemale kui tukunuiad, kes esimesele keelamisele kuuletuvad.

      „Olgu… Poolelt kõrguselt võib. Näe, sealt väikese männi juurest! Aga kuidas sa sinnani lähed?”

      „Astun külgepidi treppi! Aga teised hakkavad naerma,” kaebas poiss. Tõepoolest, just temaealisi tuiskas ka ülevalt alla ega kukkunudki.

      „Ei hakka keegi naerma! Mis neil sinuga asja,” arvas isa, ja Kalle hakkas järsule nõlvale lähenema. Astus sõnakuulelikult külgepidi allapoole, aga juba enne Leho näidatud kohani jõudmist pööras suusaotsad ette ja startis. Paraku ei kestnud kiire sõit kaua – suusaraja salakaval jõnks viis tal jalad alt ja poiss lohises lumepilve saatel allamäge.

      Kukkus! Ega ta ometi… Leho jälgis pingsalt, kuidas lumine mütsak end kõigepealt küünarnukile ja siis pikkamisi püsti ajas. Ja kui isa nägi, et Kalle püüab end lumest puhtaks kloppida, valgus ta näole kergendusnaeratus.

      „Aga kange poiss on, kurivaim…Eks vist ikka minusse läinud!” ütles ta endale tunnustavalt.

      Koju jõudes oli mõlemal mehel hundiisu. Liivi ootas neid, taldrikud olid juba laual ja ta hakkas otsemaid toitu serveerima. Ometi ei jäänud Lehol märkamata, kuidas Kalle hoopis isemoodi pilguga laua ääres talitava ema kõhtu piidles, ja tal tekkis kerge südametunnistusepiin, et oli nende ühise saladuse reetnud. Alles siis, kui lõuna oli söödud, Kalle läinud teise tuppa arvutimänge mängima ja Liivi nõusid hakkas pesema, küsis Leho:

      „On ka midagi uudist?”

      „Mis uudist selle kolme tunniga saab olla?” imestas Liivi.

      „Ei, noh… Ma arvasin, et keegi helistas või…”

      „Ei helistanud keegi. Aga jah, uudis on küll. Paha uudis!”

      „Noh?” kortsutas Leho kulmu. Kust see uudis siis tuli, kui keegi ei helistanud?

      „Mul algasid päevad, muud midagi,” ütles Liivi mehe poole pöördumata. Hääletoon reetis, et ta tundis end süüdlasena.

      „Jälle… Kui palju nüüd sellest aega on, kui me…”

      „Mitte СКАЧАТЬ