Kodumaja. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei taha sulle liigset tüli teha, Irmeli… Kas Kaustinen on oma kabinetis?”

      „Jaa…” ütles naine, ning tema olekus võis märgata kerget etteheidet, ta oleks heal meelel mehega pikemalt vestelnud. Leho lehvitas talle põgusalt ja astus mööda koridori edasi sinnapoole, kus asus ettevõtte tegevdirektori kabinet.

      Kaustinen tuli Lehole sirutatud käega vastu.

      „Kuidas sõit läks? Nüüd, talvel, pole ju kiirlaevu…”

      „Jah, eks see loksumine on omajagu tüütu,” noogutas Leho. „Aga mis teha – asjad tahavad ajamist.”

      „Sa plaanitsed ikka hinda tõsta, jah?” Kaustinen muutus hetkega ametlikuks, istus oma laua taha ja võttis riiulist kausta.

      „Mitte palju, ainult viis protsenti. Niisugusele tuntud firmale nagu Kalusto OY on see tühiasi!” Leho otsustas eesseisvast ebameeldivast tingimisest huumoriga üle olla. Oli omaette huvitav jälgida, kuidas äsja sõbralik kolleeg nii äkki jahedaks ametnikuks muutus, aga see käis juba ärisuhete juurde.

      „Viis protsenti…” Kaustinen võttis kalkulaatori ja klõbistas selle klahve. „Aasta lõikes see polegi nii vähe!”

      „Aasta lõikes saate meilt palju kaupa ka!” andis Leho vastu. „Ma uurisin järele, mis rootslased liimpuidu ees küsivad, neil on hinnad kakskümmend protsenti kõrgemad.”

      „Haa…” Kaustinen hakkas naerma. „Ega me nendelt ei osta ka, see hind meile ei sobikski. Aga eks me homme nõupidamisel arutame, ma arvan, et sinu viis protsenti pole veel lõplik number.”

      „Kimmo, see on lõplik! Sellepärast ma tulingi ise, et asi korraga selgeks saaks!”

      „Olgu-olgu, tänane tööpäev on läbi. Eks me homme arutame! Kas Irmeli sulle toa võtme andis?”

      „Andis jah. Kõik on korras.”

      „Sööma pead vist ise minema, mul ei ole täna aega.” Kaustinen võttis mapi ja tõmbas selle luku kõrinal kinni. See oli nagu signaaliks, et tööaeg on tõesti lõppenud.

      Need õhtud Soomes olid Lehole paratamatult igavad ja tüütud. Kervalas puudusid igasugused meelelehutusasutused, siin polnud isegi kino, sest kirikuküla soomlane istus õhtuti kodus ja pühendus perekonnale. Suvisel ajal lähetuses olles oli Leho õhtuti jalutamas käinud – need kilomeetritesse ulatuvad jalutuskäigud metsa ja kaljude vahele rajatud elamulinnakutes olid huvitavad, nendel sai üsna põhjalikult tutvuda just soomlaste ehituskunstiga. Kuna Leho oli juba aastaid hellitanud mõtet oma maja ehitama hakata, pakkusid talle just siinsed eramud huvi, sest nad erinesid vägagi nendest, milliseid oli hakatud ehitama lõuna pool lahte, Eestis. Siin valitses madal, ratsionaalne ja äärmuseni viimistletud ehitusviis, majad olid soliidselt tagasihoidlikud ning mitte kunagi oma arhitektuuri poolest väljakutsuvad. Leho imestas eriti selle üle, et soomlased kõrgusesse ei pürgi – haruharva leidus siin mansardkorrusega eramut. Teine omapära oli, et oma eluruume möödakäijate eest kardinatega ei varjatud, kui magamistuba välja arvata. Suured aknad lasid takistusteta pilku tubadesse ja seal toimuvale heita, oli selleks siis söömine, televiisorivaatamine või mis tahes muu perekondlik tegevus.

      Otsest eeskuju Leho oma eramu kavandamiseks Soomest siiski ei leidnud. Nüüd, mil arhitekt Rain Räägel oli tema maja paberil valmis kavandanud, oli ta sellega rahul. Kervalas kõndides pidi Leho paratamatult mõtlema, et kui ta oma maja siia peaks ehitama, oleks uudistajaid ja peavangutajaid kahtlemata küllaga, sest Räägeli projekt erines kardinaalselt siin ehitatavatest majadest. Juba läbi kahe korruse kõrguv klaasist hall andis hoonele avangardistliku ilme. Kervala majad olid küll omamoodi armsad ja tipp-topp korras, kuid kui juba ehitada, siis nii, et tulemus oleks mugav, ilus, perspektiivikas ja kahtlemata esinduslik. Ja üldse – Eestis olid mis tahes kontrastid reljeefsemad ning hakkasid palju rohkem silma kui siin põhjamaal.

      Omamoodi kontrastid valitsesid ka äri alal. Tootmise ja toodete hinnavahe kajastus kõigepealt ärisuhetes, odavam toore ja tööjõud Eesti poolel olid juba aastaid meelitanud soomlasi oma lõunanaaabritelt allhanketöid tellima. Nii oli Kalusto OY teinud neli aastat koostööd Leho ettevõttega, ning suuresti just tänu sellele oli ka too endale jalad alla saanud. Kuigi allhanke osatähtsus oli viimasel ajal vähenema hakanud, moodustas see vabriku „Puitmööbel” toodangust märkimisväärse osa, ning Leho seekordne käik oli ettevõtte tuleviku suhtes küllaltki oluline.

      Läbirääkimised Soome firma Kalusto OY esindajaga kulgesid alati üle kivide ja kändude, seda Leho teadis ja oli ennast selleks ka ette valmistanud. Tegemist oli küll tuntud partneriga, kuid iga aasta algupoolel toimuv töökoosolek, kus koostati uus koostööleping, oli traditsiooniliselt raske. Firma direktor Kaustinen oli väga ettevaatlik mees, kes ärilisi läbirääkimisi pidades otsekui teiseks inimeseks muutus: muidu nii lõbus, sõbralik ja naljatlev, oleks ta nõupidamislaua taga nagu maski ette pannud. Seal hoidus ta vestluskaaslasele otsa vaatamast, tegi pidevalt plokki märkmeid ja näis oma olekuga teisi koosolekust osavõtjaid kõiges halvas ja ebaausas kahtlustavat. Kaustinen oli ärimees, kes oma viiekümnest eluaastast suure osa oli töötanud just hankelepingute alal, ja seda töölõiku tundis ta põhjalikult. Ja kui Leho uut lepinguprojekti ette luges, peatas soomlane teda korduvalt, et teha teksti kohta märkusi või pakkuda omapoolseid täiendusi.

      „Arvete tasumine meie poolt hakkab toimuma poolteise kuu jooksul,” ütles ta.

      „Kuidas poolteise? Seni oli kogu aeg üks kuu!” tõrjus Leho.

      „Ajad muutuvad, mis teha. Pakun poolteist kuud.”

      „Ei, see ei sobi. See tähendab, et te saate meie raha kaks nädalat kauem kasutada. Mida te vastu pakute?”

      Kaustinen muigas, aga ainult suunurgaga, tegi oma teksti märkuse ja suure küsimärgi ning noogutas:

      „Jätkame, seda arutame hiljem.”

      Lepingut oli kaheksa lehekülge ja lõpuks kogunes kümmekond punkti, millega soomlane nõus ei olnud. Sekretär tõi järjekordse kohvitermose, papptassid valati jälle täis ja nõupidamine jätkus.

      „Tarnehinna tõstmisega me ei nõustu,” teatas Kaustinen.

      „Materjalide hind on tõusnud. Palgatase on tõusnud. Nagunii on teile tehtava allhanke kasum meile üsnagi nullilähedane,” selgitas Leho. „Kõik oleneb toormaterjali hinnast.”

      „Minu andmetel on teie kasum olnud isegi kaksteist protsenti,” oli Kaustinen kõigutamatu. „Nullist kaheteistkümneni on pikk maa!”

      „Ei, neid tingimusi me ei muuda. See viis protsenti hinnatõusu on meil planeeritud ja sellest me ei tagane,” jäi Leho kindlaks.

      „Ma räägin Ruohojärviga,” vastas Kaustinen kuivalt. Ruohojärvi oli Kalusto OY tootmisjuht. „Võibolla me hoopis loobume teie hankest, kui see meile enam tasuv ei ole.”

      Mida pikemaks koosolek venis, seda rohkem hakkas Leho mingit tuttavat ja samas seletamatut ängistust tundma. Ta ei suutnud enam keskenduda ja sel ajal, kui soomlased omavahel rääkisid, läksid ta mõtted omapead uitama. Jah, just seesama tunne saatis teda alati, kui vastaspoolte huvid põrkusid ja jõuti arusaamisele, et olukorrast puudub kõiki rahuldav väljapääs. Ei ole olemas mõlemaid osapooli täielikult rahuldavat lahendust, igasugune kompromiss aga tähendab alati millestki loobumist ja pealesunnitud enesepiiramist.

      „Kaksi prossaa…?” pakkus Kaustinen. „Kahega me oleme veel nõus. Viis ei tule kõne allagi!”

      Viiest СКАЧАТЬ