Gort Ashryn II osa. Sõda. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ avatud lahinguruumis ajas mind alati öökima, seda sõna otseses, mitte kaudses mõttes. Vaenlase tule all miinivälja läbimiseks programmeeris lahinguarvuti nimelt väga keerulise liikumistrajektoori. Järsult ei muutunud mitte ainult suund ja kõrgus, vaid ka kiirus. Selline siksakitamine ning järsud kiirendused ning pidurdamised raputasid sisikonna päris läbi.

      Võitlejate sihipärane liikumine vaenlase positsioonide suunas oli ühtlasi ka kaootiline Browni liikumine. Mu sõdurite liikumisteekonnad lõikusid ja ristusid vahetevahel üksteisega, ei olnud olemas kahte ühesugust marsruuti.

      Ei, me ei tegutsenud nagu masinad, meie allüksus oligi tegelikult üksainus suur masin ja meie selle osad. Ilma lahinguarvutiteta poleks säärane pealetungitaktika võimalik olnud. Kuid mis veelgi olulisem – omakorda oli vaja lahinguarvutit, et niiviisi edasi liikuvat sõdurit laserpüssiga või plasmaautomaadiga sihikule võtta ning talle üleüldse pihta saada. Kuid vaenlasel polnud lahinguarvuteid. See erinevus kaalus üles kõik muu.

      Juhuslikud käsirelvade tule tabamused ei teinud meile midagi, sest kaitseväli suutis need hõlpsasti neutraliseerida. Tanki tornikahurid olid palju ohtlikumad. Otsetabamus tankitorni laserkahurist lõi isiklikust kaitseväljast läbi. See tähendas surma või heal juhul haavatasaamist.

      Jõudsime vaenlase positsioonideni kahe ja poole minutiga. Vaenlase tuli oli nüüd hõredaks jäänud. Kaotasime vaid ühe võitleja.

      Kolmandal rühmal oli kõigest kaks kilomeetrit minna, kuid neil oli vaja miinitõkkest läbi murda. Lahingutoetusrühm tegi neile tulega teed ning antiainegranaatide plahvatused puhastasid läbi miinivälja koridori. Rünnak oligi taktikaliselt nii üles ehitatud, et mõlemad kompanii allüksused jõuaksid vaenlase positsioonideni enam-vähem ühel ajal, see tähendab sama minuti jooksul.

      Võitlesin pealetikkuva sooviga oma kiivrisse oksendada, kui mu jalad künkanõlval maad puudutasid. Ausalt öeldes polnud ma kogu sööstu jooksul teinud ühtegi lasku. Ma polnud selleks lihtsalt suuteline. Kuigi lahinguarvuti kontrollis mu lihaseid ja närvisüsteemi, polnud mu keha võimeline kuuletuma. Mõned võitlejad, kes talusid neid pööraseid viraaže paremini, olid vaenlase pihta isegi sihitud tuld andnud.

      Senitoimunu polnud tegelikult veel üldsegi rünnak. See oli vaid sööst läbimurdekohani. Tõeline rünnak algab alati alles pärast läbimurdekohale jõudmist.

      Lahinguarvuti oli mu toonud otse künkanõlval sissekaevunud tanki positsiooni kohale. Võtsin end kokku ja hüppasin alla. Vaenlase tanki tornikahuri laserikiir sähvatas lähedalt mööda, kui terveksjäänud masin püüdis kiirustades piki ühendustunnelit tagasi tõmbuda ning käigult tuld andis. Soomustatud vahesein, mis laskepositsiooni ühendustunnelist eraldas, hakkas juba sulguma. Lahinguarvuti näitas mulle sulgurmehhanismi asukoha ning põrutasin selle pihta automaadiga koos käivast püssigranaadiheitjast väikese, ühe sajandiku grammise antiainelaengu. Kui ma poleks pikali viskunud, oleks lööklaine mu tunnelisuust minema pühkinud.

      Sekundi pärast juhtus see aga ikkagi, sest vanemveebel Sajdin Ahmadinejad lasi granaadiheitjast eemalduvat tanki kümme korda suurema, ühe kümnendiku grammise antiainelaenguga. Nüüd paiskas tunnelisuust tagasi põrkunud lööklaine mu mitukümmend meetrit eemale ning ma kukkusin selili künkanõlvale söestunud puuderisu hunnikusse. Lahinguarvuti oli gravimootori käivitanud ja püüdnud mulle käigult paremat maandumiskohta välja manööverdada, aga kõik asjad ei õnnestu isegi lahinguarvutil.

      Ka Sajdin pühiti korraks minema, kuid järgmisel lahingupaaril õnnestus tunnelisse tungida. Antiainegranaat oli vaenlase tankil torni küljest rebinud ja paisanud selle läbi järgmise soomustatud vaheseina, nii et tee vaenlase positsioonide sügavusse oli vaba.

      Lamasin umbes pool minutit oimetuna maas, enne kui suutsin jalad alla võtta.

      „Siin kolmas. Oleme tunginud vaenlase rühmitusse. Kaotused: kolm meest, neist üks langenu. Jätkame rünnakut,” kandis leitnant Schöttli ette.

      Ma ei jõudnud veel vastata, kui tuli uus ettekanne. „Siin ülemveebel Kawabata. Tungisime peaühendustunnelisse. Et seda ohutult õhkida, peame korraks uuesti tunnelist väljuma. Lõhkan grammise antiainelaengu neljakümne sekundi pärast. Väiksemast laengust ei piisa, sest see neetud tunnel on avar nagu mingi kuradi katedraal,” lõpetas kompanii veebel vandudes.

      Veebel Wang Peng ei saanud ülesande täitmisest ette kanda. Langenud ei vaheta mõtteid. Tema jao meestest ei jäänud keegi puutumata, peale Pengi oli veel kaks võitlejat hukkunud. Ülejäänud olid kergemini või raskemini haavatud. Nad olid vaenlase tule enda peale tõmmanud. Palju libasõdurite makette oli pihta saanud. Nende asemel võinuksid olla meie võitlejad, kui oleksime teisiti talitanud. Laevastiku tuli oli jõudnud vahepeal vaenlase laskepositsioonidele nihkunud tankid hävitada. Viimase neist lasi Sajdin puruks.

      Rünnaku edenedes langenute nimekiri pikenes ning meditsiinikonteinerid täitusid. Halastamatu lähivõitlus ühendustunnelites ning vaenlase miinid ja lõksud nõudsid uusi ohvreid. Luuresensorsüsteemid ei suutnud kõiki lihtsaid mehhaanilisi lõkse avastada. Neli võitlejat hukkus seetõttu, et ühel hetkel varises tunneli lagi neile pähe. Ei mingit miini või plahvatust.

      Sisenesime koos Sajdiniga tunnelisse ning võitlesime koos lahingupaarina nagu tavalised sõdurid. See oli üksikvõitleja, lahingupaari ja pooljao lahing, siin polnud palju juhtida. Meie vastas ei olnud masinad, vaid inimesed. Meeleheitel inimesed, kes mõtlevad, et neil pole enam mitte midagi kaotada, on väga ohtlikud vastased. Meil läks kaua, üle kahekümne minuti, enne kui suutsime künka sisemuses paiknevad punkrid ja ühendustunnelid vaenlastest puhastada.

      „Siin kolmas. Meie sektor on vaenlastest puhas. Kaotused: kaheksa meest, neist neli langenut. Viimased ellujäänud vaenlased soovivad alla anda. Võtan nad vahi alla,” sain lõpuks leitnant Schöttlilt kauaoodatud teate.

      „Väga hea. Kohelge sõjavange hästi. Nad on samasugused sõdurid nagu meie. Nad täitsid oma kohust,” tuletasin oma alluvale meelde. Kaotused olid suured ning võitlejad kamraadide huku tõttu vihased. Võitlejate emotsioone tuli kontrolli all hoida, enne kui need vaost välja löövad.

      „Sain aru. Talitame vangidega nii, nagu määrustikus ette nähtud.” Mingit muud vastust või suhtumist polekski ma Hubertilt oodanud.

      Paraku ei kohelnud vaenlane meid sama hästi. Paari minuti pärast kuulsin oma peas sosinat: „Leitnant Schöttli, vanemveebel Kowalski ja veel kolme võitleja lahinguarvutid jäid tummaks.”

      See võis tähendada vaid ühte – inimteadvus, mille osa nad olid olnud, mille juurde kuulunud – oli lakanud olemast. Võitlejad pidid olema surnud.

      „Siin kolmas. Olen veebel Asgedom, esimese jao ülem. Võtsin rühma juhtimise üle. Rühmaülem ja rühmavanem said surma. Tunnel varises kokku ning mattis kõik enda alla. Keegi vaenlastest käivitas ilmselt lõksu. Nad ainult teesklesid allaandmist. Veel kolm võitlejat jäi koos vaenlase sõduritega varingu alla. Oleme nüüd ainult osaliselt võitlusvõimelised. Oleme ainult osaliselt võitlusvõimelised,” kordas veebel Asgedom veel kord üle.

      Tajusin, kuidas jaoülem püüab olla rahulik ning pingutab, et oma emotsioone vaos hoida. Oli tunda, et rühmaülema ja – vanema üheaegne hukkumine ning vaenlase sõdurite alatu käitumine on teda vapustanud.

      Kowalski ja Asgedomi prototüübid olid mõlemad Teise maailmasõja aegsed mehed. Esimene ja Teine maailmasõda olid andnud föderaalarmeele miljoneid mehi. Ainult Suurinvasioon oli andnud rohkem. Tadeusz Kowalski oli võidelnud Poola vastupanuliikumises ning hukkunud 1944. aastal Varssavi ülestõusu ajal. Moges Asgedom oli võidelnud Etioopia eest ning langenud 1935. aastal, kui põhiliselt vintpüsside ja odadega relvastatud Etioopia armee suutis pool aastat vastu panna tankide, СКАЧАТЬ