Gort Ashryn II osa. Sõda. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

      Seekord oli meil läinud kahest eelmisest korrast paremini. Olime vastu pidanud üle kahe tunni ning täitnud kõik lahinguülesanded. Esimene kord ei jõudnud kompanii isegi planeedi pinnani. Teisel korral tehti meile tunni ajaga lõpp peale.

      Teadsin, et rohkem Gort Ashryni invasiooni holosimulatsioone enam ei tule. Operatsiooni ettevalmistused olid jõudnud niikaugele, et sõjamängude aeg sai läbi. Ma ei mäletanud, et oleksin kunagi osalenud kolmes järjestikuses kaotusega lõppenud holosimulatsioonis. Olin rohkem kui väsinud. Olin omadega täiesti läbi. Mul oli tunne nagu tühjakspigistatud apelsinil. Või oli see sidrun. Mingi puuvili see igatahes oli.

      „Ütle, mitmes kord oli see mul holosimulatsiooni ajal virtuaalselt surra,” küsisin lahinguarvutilt.

      „Kui kooliajast peale kõik korrad kokku liita, siis oli seekord kolmekümne kaheksas,” vastas arvuti.

      Lahinguarvuti oli mulle meelde tuletanud, et pean uuesti õppima maailma tajuma. Nüüd ma siis tajusingi üht põhjust, mis võib muuta föderaalarmee sõdurile suremise kergeks. Kui peab nii palju kordi virtuaalselt surema, siis ei tee ühel hetkel enam vahet, kas surrakse virtuaalselt või reaalselt. Tõeline invasioon Gort Ashrynile võib siis tunduda kõigest järjekordse holosimulatsioonina ning maailm näida vaid pelga varjuteatrina.

      15. PEATÜKK

      Operatsioon „Suurinvasioon Kaks”

      „Kommodoor Fleming tahab sind näha. Ta palus, et sa tuleksid nii kiiresti kui võimalik tema kabinetti,” tegi lahinguarvuti mulle teatavaks.

      Olin alles mõne minuti eest ärganud. Kahekümne neljast tunnist, mille kolonelleitnant von Strachwitz pärast viimast holosimulatsiooni pataljoni ohvitseridele ja allohvitseridele puhkuseks oli määranud, oli neliteist juba möödas. Reakoosseis sai taastumiseks poole rohkem aega. See oli ikka nii ja on föderaalarmees alati nõnda olnud. Ohvitseride kohus on hoolitseda sõdurite eest. Pataljoniülem ise puhkas kindlasti veelgi vähem.

      „Kurat, et kõik need tarkpead kokku ei suuda ükskord ometi mingit uneasendajat välja mõelda,” kirusin endamisi. Paraku ei suutnud. Unevajadust võis küll kurnatusevastase profülaktikaga vähendada ning teatud piirini ka edasi lükata, kuid seda ei saanud teha lõputult.

      Une tõrjumisega liialeminek võis ühel hetkel karmilt kätte maksta. Kuigi olin teeninud föderaalarmees üle kahekümne bioaasta ning pidanuks olema kõigega harjunud, oli mul ikkagi raske taluda unevaegust, mis intensiivse tegevuse perioodidel on sõduri lahutamatuks kaaslaseks.

      Õnneks vähemalt pea enam ei valutanud. Pärast kolmandat invasiooni läbimängimist oli mul nii halb olla, et läksin Veterinaari juurde. Too ei võtnud mitte midagi ette, ütles vaid, et kahe ööpäeva pärast peab valu iseenesest üle minema, ning peaasi on mitte sekkuda.

      Minu üllatuseks oli valu juba läinud. Õigupoolest olin seda varemgi märganud, et psii-võimete viimase piirini pingutamine oli muutunud kuidagi kergemaks. Pärastine valu, tühjusetunne ja ahastus hakkasid järjest kiiremini üle minema.

      Võib-olla sellepärast, et äratusejärgne aeg oli olnud üksainus košmaarse unenäona näiv psii-võimete üle viimase piiri rebimine. Abi vajavaid võitlejaid, kes ei suutnud pärast liiga pikka kosmoserännakut ennast identifitseerida oli olnud kokku kolmsada nelikümmend seitse meest. See tähendas kolmesada neljakümmet seitset psii-impulssi vähem kui kuu aja jooksul. Sada kaheksa võitlejat toibus. Ülejäänuid ei suutnud ma aidata.

      See oli statistika. Lahinguarvutid olid muutnud maailma numbriliseks, protsentuaalseks, detailseks ning täpseks. See oli nagu digitaalne põrgu meie peas. Kuid pole mõtet üritada kirjeldada seda vaimset põrgut, mida tähendab kolmsada nelikümmend seitse psiiimpulssi vähem kui kuu aja jooksul. Kuid inimene harjub kõigega, tuleb välja, et ka psii-võimete kuritarvitamisega.

      Ma ei tea, kas sada kaheksa oma mina uuesti leidnud meest on hea või halb tulemus. Rohkemat polnud minu võimuses. Ilma Maria antud psii-impulsita ei oleks ma suutnud kõike seda alustadagi. Kuid sellest oli abi vaid esimesel nädalal. Ülejäänud ajal tuli omal jõul hakkama saada. Pärast seda lõpupoole segase hallutsinatsioonina tundunud maratoni pidin ise ka nädalajagu ARGOSE hospidalis viibima ning toibuma.

      Kuna mul oli veel kümme tundi puhkeaega, võisin rahuliku südamega kommodoori juurde minna.

      Astusin kabinetti ja andsin au. Laevaarst tervitas mind kättpidi ja pakkus istet.

      „Kuidas läks viimane õppus?” tundis ta kohe pärast tervitamist sõbralikku huvi.

      „Sitasti, härra kommodoor,” vastasin otsesõnu. „Meie kompanii hävitati täielikult kahe tunni ja kaheksateiskümne minuti jooksul alates hetkest, mil esimene mees oma jala planeedi pinnale tõstis. Kõik kolm holosimulatsiooni on olnud üksainus peksasaamine. Ei mäletagi, et oleksin kunagi varem nõnda haledalt tappa saanud.”

      Arst muigas. „Teil läks isegi hästi. Kogu brigaad hävitati viie ja poole tunniga. Oskad sa öelda, miks nii juhtus?”

      „Meie lahinguplaan on lõpuni läbi mõtlemata. Selles on ikka veel nõrku kohti. Me ei suuda muutuvale olukorrale reageerida. Luureandmed ei ole usaldusväärsed. Vaenlane on kaval. Lahingureeglid on ka liiga karmid. Me ei saa sõna otseses mõttes suurt mitte midagi teha. Samuti oleme ära unustanud, kuidas inimestega sõdimine käib,” võtsin oma mõtted paari lausega kokku.

      „Kindral Panfilov ja admiral Nimitz otsustasid, et vaenlase mängimiseks ei piisa brigaadi varujuhtimispunktist nagu tavaliselt. Teie vastu mängis ka ARGOSE aju. Anton, võin sulle kinnitada, et tegelik invasioon ei tule pooltki nii hull. Kuidas selle kohta vanasti öeldigi? Raske õppustel, kerge lahingus.”

      „Seda öeldi vanasti. Nüüd öeldakse, et raske õppustel, veelgi raskem lahingus,” vastasin kommodoorile. Ma ei uskunud, et invasioon Gort Ashrynile tuleks kergem või lihtsam kui mõni õppus.

      „Aga läheme nüüd asja juurde. Ma ei oodanud, et sa nii kiiresti СКАЧАТЬ