Gort Ashryn II osa. Sõda. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

      Käimasoleva operatsiooni mastaabid olid igal juhul seninägematud. Kuuenda maailmasõja kõige suurem invasioon oli teostatud kõigest kahekümne kaheksa brigaadiga. Kuid viiekümne kahe invasioonijalaväe brigaadi maabumine Gort Ashrynil oli alles tegeliku invasiooni lähtepunktiks.

      Äsja rajatud portaalide kaudu kohale paisatavad soomusjalaväe üksused pidid ehitama veel sada kakskümmend viis portaali. Sõjatandrile pidi paisatama kokku kaheksa armeedegruppi. Neli armeedegruppi oli veel reservis, juhuks kui midagi viltu peaks minema. Planeet taheti tanki- ja soomusjalaväega sõna otseses mõttes üle ujutada.

      „Varjuteatri jao võtame lahingutoetusrühmast. Jalaväerühmadest pole enam midagi võtta,” tegin otsuse.„Formuleeri lahingukäsud kolmanda, neljanda ja lahingutoetusrühma ülematele ning ülemveebel Kawabatale. Analüüsi kriitiliselt läbi ning süstematiseeri kogu info, mis meil vaenlase kohta teada on. Pane paika kõigi üksuste kõige ohutumad liikumismarsruudid rünnaku lähtealale. Koosta tuletoetusplaan ning eksitamis- ja moondamisplaan. Sünkroniseeri kogu tegevus ajas ja ruumis kõigi alluvate ülemate lahinguarvutitega,” andsin lahinguarvutile käsud.

      „Sain aru,” vastas lahinguarvuti samamoodi, nagu kes tahes mu sõduritest oleks vastanud.

      „Kutsu Kawabata, Ahmadinejad ja Mitič minu juurde. Las Mitič võtab omal valikul ühe jaoülema kaasa. Teata Mitičile, et see jagu läheb varjuteatrisse,” käskisin veel.

      Leitnant Goran Mitič VII oli mu lahingutoetusrühma ülem. Tema prototüüp oli samuti võidelnud ühes neist 20. sajandi lõpu väikestest sõdadest, kus ühesuguste nimedega ja ühesugust keelt rääkivad mehed olid võidelnud üksteise vastu. Häbi tunnistada, aga ma ei mäletanud, kelle poolt ning kelle vastu tema prototüüp sõdinud oli. Tavaliselt jäid sellised seigad mulle hästi meelde.

      „Kas sa kavatsed neile anda näost näkku verbaalse lahingukäsu?” küsis lahinguarvuti.„Kardan, et meil ei ole selleks aega.”

      „Jah, seda ma teen. 38 %-lise õnnestumistõenäosusega operatsioonile ei saadeta mehi lihtsalt niisama. Paljudele neist jääb see viimaseks lahinguks.”

      „Valmis. Kõik ülesanded on täidetud,” kandis lahinguarvuti mõne hetke pärast ette. Oli läinud natuke üle üheksa sekundi. Ilma lahinguarvutita oleks selleks kõigeks kulunud halval juhul isegi mitu tundi.

      Kutsutud saabusid üksteise järel. Kõige kauem, üle kahe minuti, läks leitnant Mitičil. Nende allüksus paiknes kaugemal. Ta oli kaasa võtnud kolmanda jao ülema veebel Wang Peng VIII-nda.

      Erinevalt enamusest hiina nimedega föderaalarmee võitlejatest ei osalenud tema prototüüp Suurinvasiooni tõrjumisel, vaid Teises maailmasõjas.Hiinasvalitsessellaldünastiatevahelisesegaduseperiood.Jaapankasutas seda ära ning tungis Hiinale kallale. Teine maailmasõda sai läbi, kuid segaduste ja sotsiaalsete eksperimentide aeg kestis Keskriigis veel kaua. See lõppes alles 2072. aastal Teise Tangi dünastia võimuletulekuga.

      Minu arvates oli veebel Wang Peng lahingutoetusrühma parim jaoülem. Säärases olukorras võis rühmaülem käituda kahte moodi: määrata kas oma kõige tublima jaoülema, et raske ülesanne saaks võimalikult hästi täidetud, või siis kõige viletsama, et temast lahti saada. Leitnant Mitič oli teinud õige valiku.

      „Võtke kiivrid peast,” käskisin oma alluvaid lahinguarvuti kaudu. Kõik võtsid kiivrid ära, tegin ise sama. Puhas, hästi ventileeritud õhk lõi ninna, tundus nagu ma polekski kiivrit peast võtnud. Ruumis ei olnud toole ega mingit muud mööblit. Olin istunud, jalad risti, põrandal. Näitasin võitlejatele käega, et nad samuti istet võtaksid. Hetke pärast seadsid nad end minu ette poolringi.

      Ülemveebel Kawabata oli taskulambi põlema pannud ning sinakat valgust heitev kuulike hõljus meie silmade kõrgusel õhus. Valgus andis nägudele teravdatud tontliku ilme ning kui ma leitnant Schöttlile otsa vaatasin, ei paistnud tema holokujutis mitte millegi poolest erinev teistest, ruumis reaalselt viibivatest meestest.

      „Meie kompanii peamine lahinguülesanne on täitmata,” alustasin pikemalt keerutamata. „Kõrgendik 443,8 on vaenlase käes. Nagu te teate, on see kriitilise tähtsusega ruumipunkt kogu brigaadi invasiooni õnnestumiseks.

      Ründame kõrgendikku 443,8 kolmanda ja neljanda rühma jõududega meie lahingutoetusrühma ja laevastiku tule toetusel, hõivame selle ning asume ringkaitsesse. Ründame kolmel eri kõrgusel – maapinna lähedal, saja viiekümne ja kolmesaja meetri tasandil viivitamatult pärast kõigi üksuste jõudmist rünnaku lähtealale.

      Kolmas – ründate kagu suunast ning hõivate kõrgendiku lõunaja idanõlva.

      Neljas – ründate põhja suunast ning hõivate kõrgendiku põhja- ja läänenõlva.

      Lahingutoetusrühm – toetate ründavaid allüksusi tule ja pioneerivahenditega.

      Grupp Kawabata – tungite vaenlase peaühendustunnelisse, õhite selle ning ründate piki tunnelit vaenlast selja tagant.

      Grupp Wang – tekitate vaenlastes illusiooni, et kõrgendikku rünnatakse vähemalt pataljonisuuruse üksusega kõigist suundadest ja kõrgustelt.

      Esialgne H-hetk – kell 214800ST28NOV. Täpsustan lõpliku H-hetke pärast rünnaku lähtealale jõudmist.

      Ise paiknen neljanda rühma juures.

      Rännakut rünnaku lähtealale alustame viivitamatult pärast käsku.

      Detailsed lahingukäsud, analüüsitud ja süstematiseeritud luureinformatsioon vaenlase kohta, allüksuste liikumismarsruudid, tuletoetusplaan ning eksitamis- ja moondamisplaan on salvestatud teie lahinguarvutites.

      Kas on küsimusi? Kas jäi midagi arusaamatuks?” lõpetasin käsuandmise küsimustega.

      Loomulikult olin näidanud rünnakuplaani ka suurel ruumikaardil, mille holokujutise mu lahinguarvuti oli meie punkrisse tekitanud. Võitlejad võisid ise valida, kas kaardil toimuvat visuaalselt jälgida või lasta projitseerida see otse oma teadvusse.

      Kõik vaikisid tõsiste nägudega. Mida siin ikka küsida, see polnud mingi diviisi manööver, vaid kõigest väga suure miinusega jalaväekompanii rünnak.

      „Kontrollime veel kord üle võitlejate identifitseerimiskoodid ning tulekasutamise piirangud. Kuna allüksused jäävad üksteise laskesektoritesse, peab olema eriti hoolikas. Tulekasutamise piirangud peavad olema sisestatud iga võitleja lahinguarvutisse,” andsin viimased juhtnöörid.

      Kontrollimiseks kulus umbes viis sekundit. Leiti üks ohtlik viga, mis kohe parandati.

      „Võtke kogu varustus kaasa. Mitte midagi ei tohi maha jätta. Me ei pöördu siia enam tagasi,” tuletas ülemveebel Kawabata meelde.

      Tõusin püsti. „Otsustav hetk, milleks meid kogu elu on ette valmistatud, on lähedal.” Ka võitlejad olid tõusnud. Surusin neil kõigil järgemööda kätt.

      Meie kompanii ning energiaressursid võisid küll sulada nagu kevadine lumi, kuid mul oli veel üks ressurss, mida paljudel polnud.„Psiiimpulss teeb sõdurile surma kergeks,” oli isa mulle kunagi poisipõlves öelnud. Õigupoolest oli sellest kirjutanud juba ammu mu isa eelkäija kolonel Vo Nguen Giap VI.

      Lahinguarvuti võttis korraks kogu kompanii intraneti kontrolli alla ning andsin kõigile elus ja teadvusel olevatele võitlejatele keskmise tugevusega tahteimpulsi. Nägin, kuidas mu lähedal seisvad mehed korraks võpatasid. Nad ei öelnud nüüdki midagi, СКАЧАТЬ