Gort Ashryn II osa. Sõda. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ maha kopeerinud ning jõudnud toota kümneid miljoneid enam-vähem nüüdisaegseid luure-sensorsüsteeme. Kuid see oli vaid üks paljudest tehnoloogilistest saavutustest, mida vaenlasel oli õnnestunud meilt varastada. Nende tankid olid näiteks kuuenda maailmasõja aegsete „pantrite” koopiad. Nad olid meie mudelit lihtsustanud, oma tankidega poleks nad kusagil gaasihiiglastel või asteroididel sõdida saanud. Vaenlane oli kõik ebavajaliku kõrvale jätnud. Need lahingumasinad olid mõeldud võitlemiseks Gort Ashrynil ja Calad Faelil, mitte kusagil mujal. Seda odavamalt ja rohkem suutsid tanke nad toota.

      Vaenlase jalavägi võitles jalgsi, soomukeid kasutasid nad ainult transpordivahendina. Jalaväge veeti ka suurte õhuautodega, kuhu mahtus terve rühm. Jalavägi liikus edasi põhiliselt mööda maa-aluseid ühendustunneleid ning vältis maapinnal manööverdamist. Nad olid muttide kombel kogu planeedi sääraseid tunneleid täis uuristanud. See polnud mingi uus taktika, samamoodi olid meie eelkäijad kuuenda maailmasõja ajal planeete kaitsnud.

      Neil puudusid ka antiainerelvad. Nad ei osanud antiainet tasakaalustada ega plahvatuslikult aineks muuta. Luureandmete kohaselt valdas vaenlane küll plasmarelvade valmistamise tehnoloogiat, kuid tootis neid väga väikestes kogustes. Gort Ashrynil ei pidanud plasmarelvi olema, nendega oli varustatud vaid kuninglik kaardivägi Calad Faelil. See oli ainuke vaenlase väeosa, mille sõdureid oli hakatud ette valmistama varasest lapsepõlvest peale nagu meidki, ning kus teeniti kogu elu. Tegu oli pisikese väekoondisega, kuhu kuulus kõigest kümme diviisi.

      Plasmarelvade asemel olid nad hoopiski laserrelvi edasi arendanud. Nende strateegilise kaugõhutõrje kontseptsioon rajanes sellel, et nad olid võimelised koondama sadade ja tuhandete laserkahurite tuld üheksainsaks võimsaks kiireks ning seda kiirgust omakorda võimendama. Säärane relv kujutas endast meie lahingulaevadele üsna suurt ohtu. Väiksematele alustele võis vaenlase kaugõhutõrje tule alla sattumine lõppeda saatuslike tagajärgedega. Kosmosehävitajad kõrbesid sellises kiirgusvoos nagu liblikad tules.

      Vaenlasel olid ka väga head pioneeriüksused ja tehnika. Tänu maaja veealuste kaitserajatiste ning ühendustunnelite ehitamisele oli see neil võimaldanud viia kogu energia- ja muu tööstusliku tootmise maa alla ning ehitada elamiskõlblikud varjendid tsiviilelanikele.

      Vaenlasel oli veel kaks eelist: esiteks oli Gort Ashryn nende koduplaneet, teiseks oli neil tohutu arvuline ülekaal. Luureandmete järgi oli Gort Ashrynil mobiliseeritud 418 miljonit inimest, sisuliselt kõik võitlusvõimelised elanikud, nii mehed kui ka naised. Kahtlemata oli üle kahe kuu kestnud orbitaalpommitamine vaenlasele kaotusi tekitanud. Kuid orbitaalpommitamise eesmärk ei olnud vaenlase elavjõu hävitamine. Orbitaalpommitamisel oli kampaania plaani järgi neli eesmärki: hävitada vaenlase juhtimissüsteemid, massihävitusrelvad ja õhukaitse ning murda võitlustahe.

      „Siin kolmas. Oleme jõudnud rünnaku lähtealale.”

      Leitnant Schöttli teatas, et nende üksus on kohale jõudnud. Nad pididki varem jõudma, sest neil oli palju lühem tee minna.

      „Hea. Oodake H-hetke. Alustage tuletoetusplaani elluviimist,” andsin korralduse.

      „Sain aru. Alustan tuletoetusplaani elluviimist.”

      Tuletoetusplaan nägi ette, et kuue minuti jooksul enne H-hetke annab lahingulaev BISMARCK kaheteistkümnest plasmakahurist kõrgendikul 443,8 paiknevate sihtmärkide pihta viis kolmekümne sekundi kuni ühe minuti pikkust tulelööki. See sunnib vaenlast päid maadligi või õigemini maa all hoidma ning loob illusiooni rünnaku varasemast algusest.

      Rünnaku muutis raskeks asjaolu, et kõrgendikku ümbritsev maastik oli peaasjalikult lauge, liigendamata ja lage. Kuid ma ei usu, et vaenlane oleks siin teadlikult maastikku kujundanud. Vastasel juhul ei oleks kaheksa geisriga orgu alles jäetud, samuti väiksemat, umbes kuuekümne meetri kõrgust küngast, mis jäi teisele poole orgu, kõrgendikust vaevalt kahe kilomeetri kaugusele. Just sealtkaudu, kagu suunast, oli leitnant Schöttli proovinud kõrgendikku hõivata. Peagi pidi ta sedasama uuesti üritama.

      Neljanda rühma rünnaku lähtealaks olin määranud kõrgustikust umbes kaheksa ja pool kilomeetrit põhja poole jääva künka taguse. See oli viimane koht, kus võis vaenlase otsetulerelvade eest varju leida. Olime liikunud hoolikalt künkanõlvade varju hoidudes ning hakkasime pärale jõudma.

      „Kõik üksused. Täpsustatud H-hetk kell 214720ST28NOV,” teatasin alluvatele.

      Tõstsin rünnaku algusmomendi neljakümne sekundi võrra ettepoole, sest lähtealale ei tasunud mitte sekundikski kauem passima jääda, kui just hädapärast vaja. Muidu võis vaenlase kaartuld kaela saada. Kineetilise energia relvade projektiilid võisid kaitseväljast läbi tungida, kui neid väga tihedalt alla sadas. Piisas kolmekümnest sekundist ja olidki sihtmärgina paika pandud.

      Mu lahinguarvuti salvestas allüksuste ülemate arvutite saadetud rutiinsed vastused. Nüüd ei olnud enam aega mõtteid vahetada. Nüüd tuli ainult tegutseda.

      Poolteist minutit kuni kolmkümmend sekundit enne H-hetke läksid rühmade kaupa petterünnakule libasõdurid ja neid juhendavad võitlejad. BISMARCKI plasmakahurid jäid nüüd korraks vait, et anda vaenlasele võimalus varjenditest välja ronida, positsioonid mehitada ning tuli avada.

      Meie halvaks üllatuseks oli vaenlase tuli hämmastavalt tihe.Teisest küljest oli see aga hea, sest meie tulejuhid said nüüd vaenlase laskepesad rahulikult sihikule võtta. Eriti oluline oli rivist välja lüüa vaenlase tankid, mis olid varjenditest laskepositsioonidele nihkunud.

      H-hetkel koondas BISMARCK kaheks minutiks kõrgendikule kahekümne nelja plasmakahuri tule. Seni hääletusse lahinguruumi tekkis esimene heli, kui lahingutoetusrühm antiainegranaadiheitjatest vastase tankide ja laskepesade pihta tule avas.

      Kolmanda ja neljanda rühma sõdurid tungisid kõrgendiku suunas ning ma sööstsin edasi koos oma võitlejatega.

      Kompaniiülema igapäevane lahingujuhtimine ei seisne selles, et ta peaks kogu aeg olema eesliinil. Arukas ülem on tavaliselt oma võitlejate seas, nende keskel, just sellises kohas või positsioonil, kust on kõige parem alluvaid juhtida. Kompaniiülema ülesanne ei ole kõige ees tormata.

      Kuid on hetki, mil alluvad ootavad, et ülem oleks nende ees, juhiks neid oma isikliku eeskujuga. Ülem peab säärase momendi ära tabama. Nüüd oli see aeg kätte jõudnud.

      Õigupoolest rühma või kompanii rünnakus polegi esimesi ega tagumisi mehi, vaid kõik võitlejad ründavad ühel ja samal ajal. Selles kogu rünnaku mõte ongi.

      Kaitseväljad olid seatud maksimaalsele võimalikule tugevusele. Lasin viimase kümme teravatt-tundi energiat käiku ning väljageneraatorid töötasid piirvõimsusel. Mitte keegi ei juhi otsustava sööstu ajal oma gravimootorit ise. Inimene ei ole selleks võimeline, see tähendaks enesetappu. Kõik võitlejad, kes selleks vähegi suutelised olid, loovutasid kontrolli oma lihaste ja närvisüsteemi üle lahinguarvutile.

      Neljandal rühmal oli vaja söösta kaheksa ja pool kilomeetrit. Linnulennult võis gravimootori abil minutiga läbida umbes viis kilomeetrit. Kuid loomulikult ei liikunud me otsejoones. Lisaks vaenlase tulele ootas ees miiniväli. Õnneks oli see vaid hajus häiremiiniväli, sest vaenlane ei osanud siitpoolt rünnakut oodata. Kuid vaenlane oli väga leidlik ning kasutas miinide initsieerimisvahendina molekulaarkaablit. Distantsjuhitavad miinid oleksime juba kaugelt juhtimissüsteemi ülevõtmisega kahjutuks teinud. Selleks ei olnud vaja pioneere, sellega tuli toime iga jalaväeüksus.

      Molekulaarkaabel oli aga topelt ohtlik.Sel viisil lõhatavaid miine sai ainult käsitsi demineerida. Vaenlase tule all oli see võimatu. Vähimgi puudutus vastu ämblikuvõrguniidist mitukümmend korda peenemat kaablit pani miini kohe plahvatama. Kui aga suure kiirusega vastu molekulaarkaablit tormata, lõikas СКАЧАТЬ