Gort Ashryn II osa. Sõda. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

      „Esimene, teine, neljas, viies. Kõik mehed viivitamatult sügavamatesse varjenditesse. Ärge nina enne välja pistke, kui vaenlane on jõudnud käsirelvade tule ulatusse,” käskisin lihtsate sõnadega.

      Vähe puudus,et oleksin hiljaks jäänud.Umbes neljakümne sekundi pärast tabas meie positsioone vaenlase tulelöök. Kineetiliste relvade projektiile sadas nagu vihma. Vaenlane laskemoona ei säästnud. Kui ikka sajad tankid tuld annavad, pole kolmekümnest teravatt-tunnist energiast erilist abi. Peagi lõi tulesurve kaitseväljadest läbi.

      Minutid kulusid, kuid vaenlase kaartule intensiivsus ei raugenud. Enamik meie niigi poolpurustatud laskepesadest tehti maatasa ning paar ülemist varjendit varises kokku. Õnneks polnud seal võitlejaid.

      Vaenlane mängis meie närvidel. Ootasime rünnakut, aga seda ei tulnud ega tulnud. Pean tunnistama, et kui vaenlase tankid lõpuks edasi sööstsid ning lahinguarvuti nad mu vaimusilma ette manas, tekkis hetkeks tunne, nagu oleks kivi südamelt langenud.

      Võtsin rahulikult kompaniijagu lahingumasinaid sihikule, kuid hetkel, mil fikseerisin sihtmärgid, muutus pilt mu silme ees äkki ähmaseks ning hakkas värelema. Midagi sellist polnud minuga kunagi varem juhtunud. Esiti mõtlesin, et mul on närvid läbi ning ma lihtsalt ei suuda keskenduda. Proovisin uuesti, aga sama lugu kordus. Midagi pidi olema väga valesti.

      „Laevastiku luure saatis sõnumi, et vaenlasel on õnnestunud meie tulejuhtimissüsteem maha suruda. Nende segajad viivad sensorpildi fookusest välja,” jõudis karm tõde mu teadvusse.

      „Kas laevastik ei saa vaenlase segajaid maha suruda või hävitada?” küsisin.

      „Ei. Need on strateegilise kaugõhutõrje kaitse all. Enne on vaja see hävitada,” vastas lahinguarvuti.

      See oli nagu kaotusseisus malemäng. Etturit ei saa lüüa, kuna seda kaitseb oda. Oda ei tohi ka puutuda, kuna see on omakorda ratsu kaitse all. Aega pole, et mõni hea kombinatsioon välja mõelda. Ning kohe teeb vastane otsustava käigu lipuga, mille vastu ei saa mitte midagi ette võtta, sest sinu malelaud on tühi.

      Kuid need polnud etturid või vigurid, kes siin langesid. Need olid minu võitlejad.„Kompanii väljaspool põhipositsioone paiknevad tulejuhtimisgrupid on hävitatud. Andmed ellujäänute kohta puuduvad. Vaenlase tankid jõuavad kolme minuti pärast käsirelvade laskeulatusse,” kandis lahinguarvuti ette.

      Ei olnud mõtet meeleheitesse sattuda. Ammugi polnud mõtet, käed rüpes oodata. Kui esmapilgul paistab, et ei saa enam mitte midagi teha, siis midagi ikka saab. „Kui ei saa vaenlase suuremaid üksusi hävitada, eks proovime siis väiksemaid. Kui muidu ei saa, siis kas või ühe tanki kaupa,” otsustasin endamisi.

      Keskendusin uuesti ning võtsin kolm tanki sihikule. Lasin oma mõtetel olla justnagu hajevil ning fikseerisin siis järsult sihtmärgid. Umbes poole sekundi pärast tabasid vaenlase tanke plasmalaengud. Nende kaitseväljad ja moondekate ütlesid samal hetkel üles ning pihtasaanud masinad hakkasid kividena kukkuma umbes kahe ja poole kilomeetri kõrguselt maapinna suunas.

      Nagu selgus, polnud laevastiku luure saadetud informatsioon päris täpne. Vaenlasel ei õnnestunud meie tulejuhtimissüsteemi täielikult maha suruda. Nad olid võimelised seda vaid häirima.

      „Esimene, teine, neljas. Meie tulejuhtimissüsteem ei ole täielikult maha surutud. Vaenlane vaid häirib seda. Tanke on võimalik hävitada paari- või kolmekaupa. Kui see ei õnnestu, siis hävitage neid ühekaupa,” tegin oma alluvatele teatavaks ning lahinguarvuti edastas tulejuhtidele salvestise minu äsjase sooritusega.

      Seejärel jätsin kõik muu kõrvale ning keskendusin vaid tulejuhtimisele. Tihti ei õnnestunud sihtmärke fikseerida, kuid tasapisi ja kannatlikult nokitsedes õnnestus mul umbes kahe ja poole minuti jooksul siiski kolmkümmend kuus tanki sihikule võtta ning BISMARCK sai neile kenasti pihta.

      Järsku juhtis lahinguarvuti mu tähelepanu millelegi erakordsele. See oli jäme, otsekui helendavast ainest koosnev sammas, mis sirutus taamal kõrgele taeva poole. Pealtnäha ei tundunud see üldse kiirena. Selline võiks välja näha lahingulaeva pearelva tuli, kui alus on vaenlase laeva sihikule võtnud.

      Jälgisin mõne hetke otsekui lummatult seda kohutavat vaatepilti, mille luure-sensorsüsteem mu vaimusilma ette manas. Niiviisi võiks väike hiirepoeg jälgida madu, kes valmistub teda alla neelama.

      „Vaenlase strateegilise kaugõhutõrje diviis „Sarrendë” astus tulevõitlusse meie lahingulaevaga BISMARCK. BISMARCK ei saa oma pearelva kasutada, sest lahingureeglite järgi on see keelatud. Vaenlasel on õnnestunud BISMARCK sihtmärgina lukustada,” kuulsin hääletut sosinat oma peas.

      Sekundid kulusid piinava aeglusega. „Laserikiir läbistas BISMARCKI kaitsevälja. Esimese ja teise sektsiooni kaitsekilbid sulavad. Esimene sektsioon dehermetiseerus. Kvasarreaktor langes rivist välja. BISMARCK ei suuda ennast enam remontida,” teatas lahinguarvuti lakooniliste lühilausetega.

      „Kurat, kas nad tõesti lasevadki lahingulaeva alla?” See mõte tundus täiesti uskumatu.

      Mõne hetke pärast hiigelkiir kadus. Korraks tundus mulle, et olin näinud kõigest hallutsinatsiooni.

      „Mis juhtus?” küsisin lahinguarvutilt.

      „BISMARCK plahvatas ja lagunes kaheks tükiks. Tükid kaugenevad suure kiirusega üksteisest.” Uskumatu oli teoks saanud. Istusin tummalt varjendi põrandal. Meil ei olnud enam tuletoetust. Viimane ähmane lootuskiir kustus.

      „Vaata! Taevasse on ilmunud veel kaks tähte. Langevad hommikutähed on nii kaunid,” näitas lahinguarvuti mulle vaimusilmas Gort Ashryni lähikosmoses laialihajuvaid lahingulaeva jäänuseid. Väga kaugelt vaadatuna näisid need tõesti langevate tähtedena.

      Ma ei reageerinud.

      „Sa olid väike poiss, kui minust sai sinu lahinguarvuti. Sa nägid siis maailma hoopis teisiti. Sinu maailm oli siis väga ilus. Ma õppisin sinult maailma nägema. Sa oled nii palju muutunud, et sa ei märka enam maailma enda ümber ega tunne ära, kui selles on midagi kaunist.”

      „Raske on leida maailmas midagi ilusat, kui käib sõda ning inimesed surevad ümberringi nagu kärbsed,” vastasin lahinguarvutile.

      „Ei, see ei ole nii. Just siis on õige aeg ümbritsevat maailma märgata,” ei jäänud lahinguarvuti minuga nõusse.

      Edasi läks kõik nagu minema pidi. Kõigepealt astus lähenevate tankidega võitlusse ning hävitati vaenlase poolt meie lahingutoetusrühm. Kui tankid olid jõudnud kahekümne kilomeetri ehk kahe lennuminuti kaugusele, jõudis järjekord jalaväerühmade kätte. Jagu jao järel lakkasid allüksused või täpsemalt öeldes järelejäänud vähesed võitlejad olemast.

      Jõudis kätte hetk, mil värvilisest tabelist, mis näitas kompanii lahinguvõimet ja kaotusi, kadus viimane punane ruuduke ning tabel muutus üleni mustaks. Kakskümmend kuus minutit oli möödunud hetkest, mil minu juhitud tuli oli esimesed vaenlase tankid hävitanud. Olime ülesande täitnud ja vahetanud oma elud aja vastu.

      Olin oma kompanii viimane mees. Nüüd oli minu kord punkrist välja tulla. Tunnel oli sisse varisenud. Pidin endale rusude vahel teed tegema ning mul kulus paar minutit, enne kui suutsin ennast ühest kitsast kohast läbi kaevata.

      Kui ma künkanõlval püsti tõusin ja ringi vaatasin, näitas sensorpilt täiesti purustatud, sõna otseses mõttes rohkem kui maatasa tehtud positsioone. Vaenlase tankid sõitsid takistamatult meie positsioonidest üle ja mööda ida suunas. Ümberringi vedeles kümneid ja kümneid СКАЧАТЬ