Eesti rahvanali. Matthias Johann Eisen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kirikus.

      Korraga hüüdnud õpetaja jutluse ajal õieti valjusti: "Tuli lahti!"

      Tukkujad ärganud, karanud püsti, vaadanud kohkudes ümber.

      Õpetaja aga rääkinud edasi: "Tuli on tõesti lahti! Põrgu põleb!"

      87. Kõrtsmikud põrgus.

      J. Lilienbach Rakverest.

      Kaks kõrtsmiku saanud põrgus teine teisega kokku.

      Üks kohe teiselt küsima: "Mis pärast sina siin oled."

      Teine: "Mina andsin väga kuhjaga mõedud."

      Esimene: "Mina jätsin küll alati vaja, aga olen ka siin."

      88. Taevas ja põrgu.

      J. Kuuse Anijalt.

      Rannamehed läinud vanal ajal Tallinna. Päike tõusnud parajalt, kui mehed Lasnamäelt alla sõitnud.

      Üks ütelnud: "Linn särab ja hiilgab nagu taevariik!"

      Linnas saanud mees aga nahatäie peksa.

      Teisel päeval linnast välja sõites vaadanud mees Lasnamäelt veel tagasi ja ütelnud: "Juba nähikse põrgut maha jäävat."

      89. Rannamehe põrgu.

      J. Ploompuu Kuusalust.

      Rannamees kiitnud: "Ega seal põrgus niiväga palav olegi! Esite on vähe harjumata, aga pärast, kui inimene sellega ära õpib, võib julgesti hüüda: "Mats, viska veel leili!"

      VI. Vanapagan ja vandumine

      90. Eks sa mõista nalja.

      J. Neublau Jootmalt.

      Hiidlane tahtnud üle mere suurele maale minna jääd mööda.

      Merel kukunud mehikene sisse.

      Hiidlane hüüdma: "Piaks kurat mind veel välja aitama, kohe annaksin hinge temale!"

      Kohe kurat platsis. Aidanud hiidlase maale. Pärinud seal hiidlase hinge.

      Hiidlane vasta: "Noh, eks sa mõista ikka nalja!"

      91. Ära usu teo koeri.

      Vigalast.

      Vanapagan läinud pojaga üle mõisa välja. Teomehed künnud just.

      Üks teomees hüüdnud: "Kurat võtku!"

      Teine aga vasta: "Jumal hoidku!"

      Vanapagana poeg kohe ütlema: "Kuule isa, sulle lubati mees!"

      Vanapagan vastu: "Ära teokoeri usu! Ühe käega annavad, teisega võtavad jälle tagasi!"

      92. Anna kroonu kätte.

      J. Kukrus Pärnust.

      Karjapoiss õpetanud koera ja peksnud teist ise seal juures. Ütelnud: "Sinust ei saa küll vanatontki jagu."

      Vanatont kuulnud, ütelnud kohe: "Ei, anna aga kroonu kätte, küll siis asja saab! Mina olen korra katseks kroonut teeninud, tean nüüd väga hästi, et kroonust keegi üle ei käi!"

      93. Elus kurivaim.

      D. Pruhl Metsikust.

      Sel ajal kui meie maal veel tuletikkusid ei tuntud, saanud rannamees Soomest toosi tuletikkusid.

      Läinud maale silku müüma, jäänud kõrtsi ööseks.

      Toppinud piibu tubakat täis, pannud tikust tule peale.

      Kõrtsinaine seda nähes karjuma: "Näe, näe, see on elus kurivaim, võtab hambust tule üles!"

      94. Uus kurat.

      J. Prooses Orust.

      Mõisnik sõimab teomeest kuradiks.

      Hiidlane läheb sealt mööda. Hiidlane kohe ütlema: "Ja jah; herra, see on kut tõste tõse!"

      Herra ehmatab seda kuuldes ja küsib: "Kust sina seda tead?"

      Hiidlane vasta: "Ma usu, egas end herra ometi paergu valetand!"

      95. Kurja vandumine.

      A. Kivi Hõbedalt.

      Hiidlase poeg vandunud hirmsasti kurja. Teine hiidlane isale ütlema: "Eks sa õpeta poega paremini rääkima! Vannub nii hirmsasti kurja!"

      Hiidlane vasta: "Ega see veel kurja vandumine ole, kui paar korda kurja nimetab!"

      96. Kes teab.

      J. Meltsov Võru-Navist.

      Teise pere Tõnise poeg vandunud nii mis hull.

      Naaber ütelnud Tõnisele: "Miks sa poega paremini ei õpeta rääkima!"

      Tõnis vastu: "Mis ta rääkimisel siis viga?"

      Naaber jälle: "Miks ta nii hirmsasti vannub!"

      Tõnis vasta: "Kes k – teab, kust ta selle võtnud?"

      97. Kõige hirmsam vandumine.

      A. Kuldsaar Sõrvest.

      Korra küsinud õpetaja leeritüdrukult: "Missugune on kõige hirmsam vandumine?"

      Tüdruk harutama: "Pagan, vanapagan, tont, põrguline, saadan, kurat, tuline kurat, kureherra karvane kirikurat!"

      Õpetaja küsima: "Kas veel on?"

      Tüdruk vasta: "Ei ole!"

      Õpetaja õiendama: "Pailaps, kõige hirmsam vandumine on valevandumine."

      B. Inimene ja elu

      VII. Sündimine ja ristimine

      98. Hiidlase kätki küsimine.

      T. Viedemann Koselt.

      Hiidlane istunud pulmapäeva õhtul söömalaua taga. Küsinud: "Isa, kus meie va lapse kätki on?"

      Isa vasta: "Mis sa nüüd sellega teed? Seda ei ole kodugi! See on teises peres!"

      Peigmees vasta: "Olen nüüd naesemees. Eks maja asjad pea ikka kodu olema!"

      99. Kaksteistkümmend kätkit.

      J. Ekemann Tapalt.

      Mees kosinud enesele nooriku.

      Kuu pärast olnud noorikul laps.

      Mees läinud linna, ostnud sealt 12 kätkit. Arvanud, et naine igas СКАЧАТЬ