Hanumani teekond Lollandile. Andrei Ivanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli rohkem, kuid mulle jäi meelde ainult kolm. Esimene puudutas maailmas ülemvõimu saavutamist vasakäärmusliku maitse ja esteetika terrori absolutiseerimise kaudu. Mis asi on vasakäärmuslik maitse, mõikasin ma väga ähmaselt, et mitte öelda rohkem: ei mõiganud üldse. Esteetika terrorist ma isegi ei üritanud mõelda. Teise mõtte, mis olevat teda tabanud mere ääres, ütles ta välja järjekordsel popsuringil, vist mister Skov’ lossis: „Seda tahaks küll teada,” lausus ta suitsupahvakate vahele, „kas Jeesusel said jalad märjaks, kui ta vee peal kõndis? Euge, mida piibel selle kohta ütleb? Ega sa ei mäleta? See mõte tuli mulle pähe mere ääres, just siis, kui sina neelasid solgi ja asülandisita haisu, aga mina puhkasin rannaliival… Hahahaa!” Ning kolmas, kolmas mõte oli seotud Lollandiga: ta ütles, et sai mere ääres aru, et tahab sõita Lollandile. Õigemini oli ta sellest juba ammu rääkinud, kuid varem ujus Lolland tema monoloogides välja nagu mingi miraaž või pelk unelm, ei rohkemat. Kuid pärast üht oma põgenemist väljakannatamatu väetisehaisu eest mere äärde oli ta sellest mõttest haaratud. Ta muud ei teinudki kui rääkis Lollandist, sellest, et tuleb otsekohe sinna sõita. „Lollandile! Sellesse Skandinaavia eedenisse!” karjus ta, ületades pikkade agronoomisammudega jalgpalliväljakut. „Edasi! Lollandile!” karjus ta kui väepealik. „Kohe praegu! Sinna, kus poolpaljad tüdrukud siuglevad basseinides kui viigrid… Sinna, kus ecstasy kukub suhu nagu meteoorid ookeani lõugade vahele. Sinna, kus on muusika ja möll. Taani Ibizale, Lollandile!”

      Kuid miks ta tahtis Lollandile sõita, seda ma paraku ei mäleta. Ma mäletan, et ta rääkis, kuidas teda olla mere ääres tabanud suurepärane idee; ta olevat isegi astunud põlvini jäisesse vette, nii tugevasti peibutas teda vahusesse lainesse joonistunud unistus. Ma mäletan, et ta oli tookord naastes üleni närvis, elektrit täis, meeletu. Ta astus meie pimedasse külma tuppa sõnadega „Euge, me sõidame Lollandile!”, aga kahe päeva möödudes jättis kõik jälle sinnapaika ja jooksis minema. Ja ma ei suutnud enam meelde tuletada, mispärast ta tahtis Lollandile sõita.

      Arvatavasti ei suutnud ma seda meenutada seepärast, et olin tol ajal kõige vastu tähelepanematu. Mul polnud mitte millestki sooja ega külma. Seda enam ei uskunud ma kõiki neid asülantide muinasjutte paradiisist. Ma hakkasin Lollandis kahtlema kohe, veel enne, kui kuulsin, et Mais, noor armeenlane, võiks justkui Lollandist midagi teada. See pläralõug olevat Lollandi kohta samuti palju seesugust kuulnud. Ta keris autoriteetselt sõrmedele palvehelmeid ja teatas mokaotsast, et Lollandile sõidetakse ainult selleks, et pidu panna, keppi saada, ja kui juba satud Lollandile, siis eideta kindlasti ei jää. Mina seda ei uskunud. See idioot ei osanud üldse varastada, kuid oli nii ahne, et ei saanud varastamata jätta. Ta varastas kõike, mis ette jäi, mingeid rinnahoidjaid, jäi vahele tühja-tühjaga (näiteks lihakäntsakaga, mis kukkus tal otse kassas põuest välja). Me küsisime temalt, milleks ta rinnahoidjaid varastab, ega ta ometi fetišist pole, naersime, kuid tema ütles surmtõsiselt, et müüb neid araabia naistele. Keegi loomulikult ei uskunud teda. Araabia naised ei ostnud üldse midagi, sest neil polnud raha, raha oli nende meeste käes. Mais ei teadnud isegi seda! Ta ei söönud peaaegu midagi. Ta ei kulutanud oma pocket-money18. Keerles alati köögis nende ümber, kes süüa tegid. Teda toideti haledusest. Ta rääkis, et ei osta toidukraami lihtsalt sellepärast, et ei oska süüa teha. Ta oli Ajaxi fänn, vehkis sisse palluripüksid, kandis neid nagu reliikviat. Särki tal ei õnnestunudki hankida. Unistas Saksamaale siirdumisest, seisis tundide viisi kaardi ees, vedas piki seda näpuga, näidates kõigile kohta piiril, kust ta üle läheb… Sinna tekkis koguni rada, tema määrdunud sõrme jälg, otsekui nälkjas oleks üle lehe roomanud. Kuid minna siiski ei julgenud: arvan, et kuna kuulu järgi maksti Saksamaal asülantidele vähem – see oli talle talumatu. Ta polnud suuteline otsust langetama. Ta võis vaid ees ja jalus tolgendada ja taga rääkida. Tagarääkimises oli ta kibe käsi. Tamilite kohta rääkis, et need on kõik pederastid. Ta olevat näinud, kuidas nad liisku tõmbavad. Meie hiinlase kohta, kui tollele sõbranna sigines, ütles Mais samuti põlglikult, et ta olevat aknast piilunud, kuidas too oli naise jalge vahele kaevunud ja matsutanud nagu siga! „Tervelt tund aega! Ja tema veel koristab teil siin,” viskas ta sapiselt nagu süljeliraka. Kes teab, mida ta meist võis kokku kedrata. Ei midagi head, see on küll kindel! Ta püüdis meile külje alla ujuda ainult sellepärast, et teda kihutati igalt poolt minema, ja seda tegid ennekõike omad, ta tegi neile häbi oma nürimeelsusega, räpakusega, lohaka lõuakaapimisega. Aga armeenlastele on see väga tähtis: pintsak seljas, viigid teravad. Kultuur! See kandilise peaga nolk käis määrdunud dressis, ronis kõikidest lahtistest akendest sisse ja varastas kõike, mis näppu sattus. Tõmbas ühtelugu omal püksid katki. Midagi asjalikku loomulikult ei leidnud, sest keegi ei hoidnud ammuilma tubades mitte midagi. Hanuman ütles talle kord, et kui ta püüab meie aknast sisse ronida ja midagi näpata või kui Hanuman kas või märkab millegi puudumist või paigalt nihkumist, siis tuleb ta joonelt tema juurde ja kütab tal, tattninal, tagumiku kuumaks. Seepeale küsis Mais debiilselt muheledes: „Aga kust sa teada saad, et see mina olin?”

      Ent meie aknasse ta ei roninud, vaatamata sellele, et Hannie hoidis seda alati pärani. Mais oli lihtsalt argpüks. Ta varastas triikraudu ja kalkulaatoreid odavatest poodidest, kus polnud turvaväravaid, kus kõigil oli kama kaks, kus triikraud maksis parimal juhul viiskümmend krooni. Seal oli ta lausa kunn. Võis korraga kolm triikrauda välja tuua. Temalt ei ostnud neid mitte keegi! Kuid tal oli vaja tulla tagasi saagiga, mitte tühjade kätega. Pungil kilekotiga, seljakotiga, mis oli täis midagi rasket, ükskõik mida, kas või kive, peaasi, et naised köögis näeksid, et Mais tarib miskit oma uberikku. Aga mida ta seal tassis ja kui kiiresti see konteinerisse lendas, sel polnud enam erilist tähtsust.

      Mida võis tema teada Lollandist, küsisin ma endalt. Mitte midagi! Ta võis heietada piletihindadest, rongidest ja praamidest, jah, ta teadis kuskilt või tegi näo, et teab, kui palju sõit Lollandile maksab…

      „Kõigest kolmsada krooni,” rääkis ta autoriteetselt. „Jah! Mul on vaja kolmsada krooni, et jõuda Lollandile!”

      Ta rääkis nii, justkui poleks tal rahapeidikut, justkui poleks seal kolmesadat krooni!

      „Palju vähem, kui Bornholmilt, ahper! Bornholmilt tuleb oma viissada kindlalt ära!”

      Ma ei suutnud seda kuulata. See oli täielik jama. Hanuman muigas samuti:

      „Viissada krooni Bornholmilt… Kuhu? Mais, miks sa peaksid Bornholmile sõitma? Et sõita Bornholmilt Lollandile?”

      „Miks ta minuga niiviisi räägib?” pahandas Mais, pöördudes minu poole. „Ütle talle, et ma saan aru küll, et Lollandile saab rongiga sõita… Kakssada kilomeetrit tunnis!”

      Hoides vägisi muiet tagasi, tõlkisin selle Hanumanile. Ta väljendas hämmeldust: kas tõesti sõidavad Lollandile rongid?

      „Muidugi sõidavad! Kuidas siis muidu?! Ilmtingimata! Neil sõidavad rongid igale poole… Nende rongid panevad kakssada kilomeetrit tunnis! Isegi Rootsi, isegi Saksamaale… Kakssada kilomeetrit! Viuh – ja oledki kohal! Täna siin, homme juba seal! Ainult passi on tarvis, sest nad kontrollivad…”

      „Mais, Rootsi ja Saksamaale rongid ei lähe, ei lähe!”

      „Kuidas ei lähe?! Ma ise nägin plaani!”

      „See oli plaan!” kisendas Hanuman. „Projekt, saad aru! Projekt! Tulevikuks… Euge, tõlgi talle…”

      „Pole vaja mulle tõlkida! Kas ma siis ei saa aru! Väga hästi saan! Projekt! Kust mina tean: projekt-mojekt… Ütle talle, et praamid ja rongid, kõik lähevad… Isegi buss käib! Millega tahad, sellega sõidadki… Kolmsada krooni! Maksab samapalju! Bornholmilt viissada!”

      „Kaks otsa – Kopenisse ja tagasi – on viissada krooni! Bornholmilt! Mis puutub siia Bornholm, Mais? Me räägime Lollandist! Lollandist, Mais!”

      „Tean, СКАЧАТЬ