Kuu ordu. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ täpsem tõend tema olemuse kohta, kuigi neid lähemalt uurimata ei ole ka siin võimalik midagi kindlat väita. Me tegime ka ise mõned röntgenivõtted ja lisandid on nende järgi väga sarnased kosmoseinimeste omadega.”

      „No igatahes on ta nüüd siin ja sa saad teda uurida. Meie abilised täitsid seekord täpselt oma lubadused… Sa tahtsid midagi öelda?”

      Noorem kummardus peaaegu lauani, olles niimoodi palutud oma arvamust avaldama. „Nobuyuki-sama, nad hävitavad rahvastiku!”

      „Ei,” vastas vanem, ohkas siis ja mõõtis oma kaaslast arvustavalt. „Või kui sa soovid, siis teatud mõttes nad muidugi hävitavad mingi osa rahvastikust, aga kas see on see rahvastik, mille eest me peaksime seisma? Noh, me saime ju tagasi selle maa, saare, mida meie esiisad on saanud omaks pidada ka sajandeid tagasi, ja loomulikult oleme selle üle õnnelikud. Samas me ju teame, et inimesed, kes seal elavad… need ei ole meie inimesed, need on… võõrad. Need on kas nendesamade vene asunike järglased, kes meilt selle maa kord võtsid, või tulnud siia Hiinast, Koreast, kogu Aasiast. Täna on vaevalt seitsmendik tulnud Lõunast ja nii võime öelda, et saar on asustatud inimestega, kes ei ole mitte eriti truud Jaapani kroonile. Jah?”

      „Siis just see viimane, meie osa – yakuza ei tee mitte alati vahet.”

      „Ei, kuid suuremas osas toovad nad riigile kasu. Sa ju tead lisaks ka seda, et paljud sinnasaabunud jaapanlased on olnud rahulolematud senise elukorraldusega.”

      Ta pidas hetke pausi, kaaslast tähelepanelikult silmitsedes. „Akira-san, me panime koos selle lõksu üles ja sa tead, kui palju aega ja hoolikat planeerimist on see nõudnud. Ka paljudele meie inimestele ei ole kerge põhjendada, miks me kasutame kurjategijate abi, eriti veel aga seda, et väikesed ohvrid korralike jaapanlaste hulgas on paratamatus ja et kõik need inimesed, nii meie kaastöötajad kui kannatada saavad kodanikud, osutavad kroonile suurema teene, kui ette kujutada oskavad…”

      Ta toetas hetkeks pea kokkupandud käte sõrmeotstele. „Kuipalju on meie hulgas inimesi, kes sooviksid midagi muud? Sooviksid ära minna? Ning pane tähele, et on suur vahe, kas me kaotame inimesi surnutena või nad muutuvad meile vaenulikuks. Inimesed, kes on surnud, on jäänud Jaapani krooni ees ausaks ja kasulikuks, nad teenivad meid märtritena ka peale surma. Nendega, kes lähevad ja võivad ühel päeval tagasi tulla – vaat nendega oleme tõeliselt hädas. Meil ei ole kunagi olnud oma kosmosetehnikat, aga kas me peaksime seda kahetsema? On ju meie inimesi seal üleval, täiesti puhastverd inimesi, kes aga meist siin all ei taha mitte midagi teada… Mis veel?”

      „Ent me ei pruugi temalt mitte midagi teada saada. Inimene ei saa meie meetodite vastu, kuid nemad ei ole inimesed, neil on sees tehnika, mis neid aitab. Ma kardan, et ka teiste piinamine ei pane teda rääkima – me oleme ju seda näinud. Ja kui üritame teda lahti lõigata, siis ta lihtsalt sureb.”

      Vanem mees naeratas taas oma õhukest naeratust. „Ma ei loodagi sellele, kuigi proovida tuleb. Akira-san, sa ei saa ikka veel aru – mind huvitab palju rohkem see mees, kes peaks hiljemalt mõne tunni jooksul meie laboratooriumi uksest sisse astuma. See on see mees, keda me otsime. Ma ei tea, mis nägu ta on, ma ei tea, mida ta räägib. Aga selles, et tulija on see, keda otsime, võib täiesti kindel olla. Ma ei tea, kes on see mees, kes elab meie hulgas ja juba aastakümneid teadustab sinna üles meie kõigist tähtsamatest tegemistest. Ega isikuna polegi oluline tema või keegi teine, keda ta kasutab. Tegemist on reetmisega ja tähtis on, et me suudame selle lõpetada. Murelikuks peaks meid hoopis tegema, et me ei tea, milline on see haigus, mis on tunginud meie struktuuridesse.”

      „Kas sa tahad temaga kokku leppida?” küsis noorem abitult.

      Nobuyuki vangutas pead. „Ma kohtasin kunagi, palju aastaid tagasi, üht nende hulgast. See oli Malaisias. Mees oli jaapanlane, puhastverd jaapanlane. Ta mõlemad vanemad olid jaapanlased ja ta vanavanemad, niipalju kui ma otsustada suutsin. Ta kaugemaid sugulasi elab siiamaale Hokkaidol. See mees rääkis nii puhast jaapani keelt, et kui ta tuleks vastu kusagil Tokyo tänavatel ja ma vestleksin temaga, ei suudaks ma iial öelda, et ta on võõras. Ta tundis isegi selliseid nelja keele nüansse, mida tavalised inimesed ei tea. Ta teab meie kultuurist palju rohkem kui keskmine ülikoolilõpetaja, aga ometi on ta võõras, ta vihkab ja põlgab meid.”

      „Vihkab ja põlgab, olles ise jaapanlane? Kuidas on see võimalik?”

      Vanem ohkas vaevumärgatavalt. „Ehk ei olegi korrektne nii öelda… Omal viisil ta austas ja armastas Jaapanit, kuid tema suhtumine oli veel palju hullem – meie soovid ja ideaalid olid talle täiesti ükskõik. Ta oli teise võimu teenistuses. Kui abstraktne Jaapan huvitas teda, siis praktiliselt ei olnud meie huvidel vähimatki kokkupuutepunkti. Minu jaoks oli see õõvastav kogemus. Ta tunnistas, et on jaapanlane ja tahab Jaapanile head. Kord sattusime pikemalt rääkima ja sondeerisin pinda, mida ja kui palju ta on valmis meie ühise tuleviku heaks tegema. Ta ei vaevunud õieti vastamagi ja ma adusin, kui teistmoodi ta mõtlemine käib. Ta peab meid parasiitideks, piiratud, omakasupüüdlikeks ussikesteks, kel ei ole tulevikku.

      Kui me oleksime suutnud selle mehe võita…”

      Vana luuraja vaikis nii kaua, et teine tema vastas ebamugavalt nihelema hakkas.

      „See mees on nüüd mingi kõrge vastutaja nende vastuluures. Ma ei pea häbiks tunnistada, et ma kardan teda… või täpsemalt jõudu, mida ta esindab. Nii igijaapanlik ja samas nii igivõõras… tema mõistab meid ja tema käsutada on kosmoserahva relvad. Ma ei tea, kas selle tarkusega on midagi peale hakata, kuid – pöördunud on need kõige hullemad…”

*

      Tamako, kes istus Dominika kindluse juhtimiskeskuses, mõtles nendele kohtumistele pea samal ajal. See oli pisut üle kaheksa aasta tagasi, kui üks Kuul maanduma pidanud kerge planetoplan oli miskipärast Maa atmosfääri kaldunud ja Malaisias alla kukkunud. Tavalist päästekomandot oli kiires korras täiendatud seda tüüpi ruumilaevu tundvate tegelastega ja Tamako, kes parasjagu juhtus Kuul olema, leidis end korraga Singapuri leitsestes ja haisvates baarides aega surnuks löömas, kuni teised mehed mööda džungleid traavisid või läbirääkimisi pidasid. Kuidagi oli Ordul läinud korda Jaapani luurele selgeks teha, et kui mootorid toimetatakse Jaapanisse, võivad need põhjustada katastroofi. See väide oli omalaadne tõe ja blufi segu – kui reaktorid ei plahvatanud kokkupõrkel, mis lennumasina rusud sadadele ruutkilomeetritele laiali paiskas, siis hiljem neid plahvatama panna oli praktiliselt võimatu. Teisalt aga olid jaapanlased sedalaadi ohu suhtes vastuvõtlikumad, sest kuigi maailmas oli tuumarelva kasutatud ka peale muistsete Hiroshima ja Nagasaki, olid nood linnad armistunud haavadena ikka selle rahva südames tallel. Kolmandaks aga olid kõik maalased korduvalt dokumentaalkaadritelt näinud, kuidas näeb välja hättasattunud tehnika või inimeste äratoomine Kuu Ordu poolt – piksekärgatusena prahvatamas orbiidilt allasööstnud xailonite lööklaine, kui rasked kolmnurksed sõjamasinad ikka veel mõni kilomeeter sekundis õhku lõhestavad, pardarelvade tuli maapinda piitsutamas, nii et kõigel elaval ja liikuval on targem end vastu maad lamedaks suruda ja mitte liigutada enne, kui deemonid ülevalt külmast kosmosest on taas läinud oma käsitamatusse ja arusaamatusse koju… Igatahes aitasid jaapanlased neil leida inimesi, kes esimesena praktiliselt terveksjäänud mootoriteni olid jõudnud.

      Tamako oli hämmastusega jälginud, milliseks rutiiniks oli sellega pidevalt tegelevale üksusele muutunud allakukkunud lennukite äratoomise keerukas ja riskantne üritus. Mängu läks hunnik kulda ja lisaks anti hea tahte avaldusena jaapanlastele üle üks nende luuraja, kes kohaliku yakuza käte oli langenud ja kelle Ordu üle lõi, päästes mehe nii surmast hirmsamast saatusest. Ta mäletas Nobuyuki Kojimat, Jaapani kaitsepolitsei ohvitseri, kes millegipärast oli soovinud, et just tema tuleks Ordu esindajana kaasa, kui oli vaja ühe Okinawal arestitud laeva kahtlasevõitu last üle vaadata. Mineku eel oligi ta esimest korda otse Hideakiga nõu pidanud. Kui ta oli küsinud, et miks just teda taheti, oli ta luuraja hooletult poetatud vastust, et ilmselt tahavad eksinud lambukest СКАЧАТЬ