Kuu ordu. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Andrew Blake’i5 reinkarnatsioon. Aita teda.” Käsi tegi veel ühe ebamäärase viipe maja poole, riistapuu venitas end ägiseva kohinaga maast lahti ja kolistas mööda tänavat minema, ohutuled vilkumas.

      Šunkto pöördus ja avastas end tõtt vahtimas pikka kasvu ebamäärases eas naisterahvaga. „Ebamäärases” sellepärast, et kuigi ta nägi välja – nagu ka Šunkto ise – esimesel hetkel umbkaudu kolmekümnene, andsid pisikesed teisejärgulised detailid sellele, kes vaadata oskas, eaks hoopis teise ja suurema tulemuse. Naine kandis kerget õhukest ja avarat kleiti, ta oli suurepärase figuuriga, kuigi ehk vast liiga kõhn, ta pikad heledad lokkis juuksed olid kuklasse hobusesabasse kogutud ja ta hele nahk õhkas kuumusest.

      „Juba kahel jalal,” naeratas naine. „Kuigi ma oleks kordki tahtnud moondumist näha.”

      „Palun…” ohkas Šunkto ja üritas taas seletada, mis juhtunud oli. Naine muigas, haigutas ja – silmnähtavalt viitsimata teda kuulata – lükkas ta selle asemel pikema jututa arvuti juurde ja teatas veel lahkudes üle õla, et kui ta midagi vajab, kasutagu automaate vabalt. Šunkto sai minuti jooksul teada, et ta asjad olla juba rannast ta korterisse läkitatud ja vetelpääste oli ta kõne üle ülimalt rõõmus, sest kuigi polnud nagu põhjust teda uppumises süüdistada, tahtsid nad juhtumi sulgeda; Celii oli jätnud videolõigu, kus teatas, et tahaks mõne sõbraga paariks päevaks linnast välja sõita ja kuna neid olevat momendil paaritu arv, sobiks Šunkto ütlemata hästi ja et kella kaheksani saab neid kätte Valdenbergi garaažist, edasi juba teelt.

      Šunkto muigas ja uuris arvutist, kuidas ta võiks enne kaheksat sinna garaaži jõuda.

      „Nii lihtne see minek sul ongi?” kostus selja tagant. Naine oli tagasi tulnud ja ulatas talle klaasi roosaka vedelikuga. Šunkto noogutas tänutäheks ja võttis lonksu. Jook osutus kerge alkoholisisaldusega, muus osas aga täiesti kirjeldamatu maitsega kokteiliks.

      „Minu retsept. Testin neid teinekord ettevalmistamata inimeste peal. Muidu pean baari Richhillis.” Ta viipas käega. „Siit poolteist kilti.”

      „Olen puhkusel ja kuradi hea, kui keegi minu eest mõtleb. Ja ma ei oska – päris ausalt – selle joogi kohta midagi öelda. Halb ta ei ole, aga ma ei pane maitset küll millegagi kokku.”

      „Kuult?” naine osutas nimetissõrmega taevale.

      Šunkto noogutas.

      „Siis on selge. Eks nendest nüanssidest saavadki vaid asjatundjad aru, nii kaugele on see juba läinud loomulikest maitsetest. Aga mood selline. Astu teinekord läbi. Allteele saab siit.”

      Šunkto lõpetas joogi, noogutas veelkord tänutäheks ja laskus alla tunnelitesse. Ta istus tugitooli kookonis ja peale mõneminutist tuhisemist linnaalustes käikudes kuulutas vaikne hääl, et nad on Valdenbergi all. Ta jõudis vaevalt eskalaatorile ronida, kui ta nimi seintel vilkuma hakkas ja tulenooled ta õigesse kohta juhtisid – oli ilmne, et vaid teda oli oodatud, sest Celii tervitas teda kiire suudlusega, tiris masinasse ja samal hetkel lõi roolis istuv kutt riistapuule hääled sisse.

      Nad libisesid tähisesse pimedusse, mis vahepeal oli maa enda võimusesse võtnud.

      Mäetippudesse takerduvad rünkpilved

      Väike, vast kahemeetrise küljepikkusega Buddha templi ruut oli peaaegu märkamatu sajandivanuste nulgude hiiglaslike tüvede varjus, kuigi see künkatipule kasvama jäetud tutt ei varjanud oluliselt vaadet Korsaki tasandikule, mis kolletavatest põllulappidest ruutkirjalisena sirutus kolmes küljes silmapiirini kui lõbusroheline kortsus lapitekk. Hele valgus langes kaskaadidena valgete rünkpilvede vahelt, muutes niiskust õhkava kõiksuse hiiglasliku katedraali sarnaseks. Korraks heiastus päikeses vikerkaar, siis aga kadus see kuldsesse helendusse, kui taamal veel tumeda kardinana langev vihm kuhugi kaugete mägede poole taandus. Naine libistas sõrmed üle veest tilkuvate tugipostide ja poolsuletud silmil tõmbas kopsud ikka ja jälle lõhkemiseni täis joovastavat värskust, endal kerge muie suunurgas. Kui õhk võiks laulda, oleks see äikesejärgne kopsekosutav selgus talle hümniks. Soovimata pöörduda saatis ta pilguga pilvelambaid, mis mäsleva kirju karjana kaugenesid…

      Sest neljandas küljes tema selja taga oli linn justnagu hallikasvalge inetuid nurklikke kaste moodustav hallitus metsad ja põllud enda alla neelanud. Ta lasi pea kuklasse vajuda ning tõstis käe, piilus sõrmede vahelt päikest, siis sulges silmad ja mängis varjuga näol – nii nägu kui käed olid vaid siseruumides viibimisest idamaalase kohta väga kahvatud. Oli varasügis ja sel laiuskraadil võis keskpäevase päikese sõbralik paitus veel muutuda närvetavaks lõõsaks.

      „Kyoto?” kuulis ta vaikset küsimust.

      Ta võpatas ja vaatas tagasi, tema sundimatu lõbusus hajus, et hetk hiljem asenduda pinguldatud võltsi valvenaeratusega. Mees seisis temast viie sammu kaugusel ja püüdis oma mäkketõusust kiirenenud hingamist kontrolli alla saada – ta rind tõusis ja vajus märgatavalt, kuigi ta hingas läbi nina. Ka tema olekus oli lähemal vaatlusel võimatuseni palju rabedat õpitust.

      „Olen Kyoto. Kas sina oled Lu Wen Po?”

      „Olen. Mul on rõõm kohata kauneimat Mandžuuria õit.”

      „Oo, kas Singapuris õpetatakse sedasi meelitama…”

      Mees kõhkles hetke, siis noogutas. „Arvan, et ülejäänud totra sissejuhatuse võime ära jätta – siin pole pealtkuulamist. Veelkord, meeldiv kohtuda. Mu nimi on päriselt Venturi.”

      „Mina olen päriselt Kyoto. Ja muide, Mandžuuriaga pole mul kaugeimatki seost.” Naine noogutas ja pöördus, nad sammusid mööda templi juurde juhatavat kruusast rada eemale asfalteeritud platsile. Naine viipas seal seisvale ainsale autole, ootas vaid, kuni mees oma kerge seljakoti tagapingile viskas ja startis kiiresti. Asfaldilint laskus mõne järsu kurviga künkast alla, keerutas viletsate monteeritavate hüttide vahel ja suubus siis suurele neljarealisele maanteele. Masin rappus ja kõrises kergelt üleminekul ühelt teelt teisele, kogus pisut kiirust, siis hakkasid vilkuma suured kirjad armatuurlaual, andes märku, et tee automaatika tahab üle võtta. Kyoto lasi rooli lahti, lükkas sellel eemale, peaaegu armatuurlauda sisse ja pöördus seejärel põhjalikult oma kaaslast uurima. Mehel olid jalas hallikad khakivärvi pikad püksid, frentšilõikega kuub mantli all seevastu oli kõigis vikerkaarevärvides segadik, mantel ise aga taas valge ja eriliste ilustusteta. Riided olid silmnähtavalt tuliuued. Mees ise oli võõrapäraste näojoontega ja lähemal vaatlusel tundus ta nahk olevat kuidagi liiga ühtlaselt, kuidagi tehtult kollakas. Ent mitte seda ei uurinud naine.

      „Kui pikk sa õieti oled?”

      Mees mõõtis teda omakorda kergelt muiates. Kyoto oli nii näolt kui kehalt jaapanlanna – tal olid süsimustad juuksed ja kitsa viltuse lõikega silmad, ta oli suhteliselt väikest kasvu ja habras, niipalju kui seda heledate avarate riiete alt näha võis.

      „Peaksin vist ütlema „kuus ja pool jalga”.”

      Naine raputas pead. „Singapur ei ole ameerika, ja minu teada ka seal kasutavad ainult vanemad inimesed ja mõned countryside’i debiilikud toda keskaegset mõõdusüsteemi. Kaks meetrit.”

      „Legendi järgi olen ka aastaid Ameerikas elanud.”

      „Kui satud inimestega rääkima, siis üldiselt varja seda „fakti”. Ameeriklastest arvatakse halvasti – barbaarne paik, Euroopa sõnnikuhunnik.”

      „Ometi ta valitses maailma.”

      „Soojal sõnnikul kasvavad eriti rasvased ohakad.”

      „Oli СКАЧАТЬ