Kuu ordu. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et puldi juurde pääseda ja sisestas mingi kaardi. Vilgatasid kirjad ja nad hakkasid liikuma. Poolviltu ülespoole suunduv toru oli täis relsse ja trosse, käigud ristusid ja hargnesid, igaltpoolt vupsas välja samasuguseid puure, mida esimesel pilgul üsna kaootiliselt siia-sinna loksutati. Nad jõudsid kuhugi suuremasse saali ja puur sättis end kahe kerge jõnksatusega ringteele. Ukse juurest kostis närviline piiksumine, sellal kui seade aegamööda edasi nihkus. Oli ilmne, et siia sai neid puure mahtuda vaid piiratud arv ning nad peaksid sealt kadunud olema enne, kui poolring läbi saab ja koht vabastatakse. Venturi peatus hetkeks platvormil, uurides süsteemi ja püüdes mõistatada, mis siis juhtub, kui keegi õigel ajal välja ei saa.

      „Mis sa vaatad?” Kyoto olek meenutas millegipoolest jälle algajat näitlejat odavas seebiooperis.

      „Ma ei ole selliseid näinud. Huvitav.”

      „Kas Kuul siis pole lifte ja liikurteid?”

      „Ei, on küll. Aga me ei kasuta selliseid konveiereid. Ilmselt on see hea suure hulga inimeste ühte kohta kokkutoomiseks, aga ma kujutan ette, et tekivad suhteliselt ebameeldivad probleemid, kui seade rikki läheb või mõni muu õnnetus juhtub?”

      „Maa vanaraualadu…” suskas Kyoto.

      Venturi kibrutas kulme. „Vabandust?”

      Naine jäi vait ja nad sisenesid suurtest avatud ustest, mille kohal hiilgasid tulikirjas hieroglüüfid ja nende all ladina tähtedega „Oysiosaka Un. Campus Itera Lev 5”. Otse uste taga hargnes igas suunas koridore ja treppe, nad valisid ühe, tõusid korruse ja ilmselt hakkasid sealt lõpuks ühikatoad – koridor kahanes vaevalt kahemeetriseks ja lagi laskus kahe ja poole meetrini, nende ümber ei olnud enam kedagi ning mõlemal pool seinas olid võrdsete vahedega uksed.

      Kyoto valis neist ühe, vaatas korraks mehe poole, otsekui püüdes talt pilguga küsida, kas ta ikka jättis tee meelde ja jõudis lugeda viitasid-silte seinal ning numbrit uksel, siis surus peopesa uksetahvlile ja sekundi pärast andis uks järele, naine lükkas selle lahti ja sisenes. Ta ei astunud kaugemale, vaid jäi seisma, hoides ust avatuna. Mõne sekundi pärast kostus vaikne klõpsatus.

      „Proovi,” poetas Kyoto.

      Venturi asetas käe tahvlile, naine oli asetanud sõrme lukukeelele ja noogutas rahulolevalt, kui see mõne hetke pärast järele andis ja uksetahvlisse kadus. Naine lasi ukse lahti ja see sulgus vaikselt, ta astus varvastega maha sandaalide kannarihmad ja saatis jalatsid paarimeetrise täpse kaarega ukse kõrvale nurka. Ta osutas vaikides mehe kingadele ja siis nurgale, viskas jaki ühele kergele metalltoolile ja rohkem mehe poole vaatamata libistas lahti oma kleidi tõmbluku, astus rõivatükist välja, saatis selle jakile järele. Ta nahk oli kogu kehal ühtlase tõmmu varjundiga ja nagu jaapanlannadele või üldisemalt paljudele idamaa naistele omane, jättis ta esimesel pilgul varateismelise nukukese mulje.

      „Dušš on siin. Vesi on kallis, nii et ole kokkuhoidlik. Siin on ringluslüliti, ainult lõpus laseme uuesti puhtaga üle. Seega ei ole soovitav sinna ühtlasi ka põit tühjendada – see tuleb kohe uuesti pähe.”

      „Võtan arvesse,” muigas mees. Naine tõmbas kerge liugukse kinni ja mõned minutid kostis sealt tagant veesolinat. Venturi viskas sellal voodile oma käevarrel rippunud mantli ja kuue seljast võtnud, üritas samuti toa keskelt oma kingi kerge varbaliigutusega nurka läkitada – ja kuigi tulemus ei kannatanud võrdlust Kyoto täpsusega, otsustas ta, et esimese korra kohta hea küll – ning lasi pilgu tuba uurima. Kogu elamine võis olla kümmekond ruutmeetrit, ent vaba ruumi oli vaid kitsas koridorisoolikas keskel, ning kokkuvõttes meenutas ümbrus mehele kõige rohkem Kuu vanade linnade kitsikust. Aga ta oli hullemat oodanud. Toa liikuva sisustuse moodustasid kolm kerget metalltooli, mis jätsid väga ebamugava mulje. Kõik seinad olid täis kola, üks näiteks oli pea tervenisti kaetud lahtikäivate laudade ja terminalidega, teises oli WC-vannituba ja suur allalastav kaheinimesevoodi.

      Naine astus duši alt välja ja viskas mehele peaga, et ruum on vaba. Kui Venturi vannitoast väljus, avastas ta, et Kyoto oli kustutanud enamiku valgusest, nii et tal kulus hetk aega silmade adapteerumiseks. Voodi oli alla lastud ja naine lamas seal, valge lina kurguni tõmmatud. Ta vaatas mehe poole, ent kui nende pilgud kohtusid, heitis ta vaid kiire pilgu kui märku andes enda kõrvale, siis aga pööras pilgu lakke.

      Venturi kuivatas end kiiresti, viskas rätiku ühe tooli leenile ja sirutas end naise kõrvale. Nagu ta arvanud oli, oli Kyoto lina all alasti. Naine vältis ikka ta pilku, ent veeretas end kohe lähemale. Kas meid jälgitakse? Venturi oleks küsimuse ilmselt naisele kõrva sosistanud, sest muusika mängis piisavalt valjult, kuid viimane oli pööranud end nii, et selleks ei olnud võimalust, tal jäi vaid sisse hingata lõua alla pugenud juuksepahmaka magusmõrkjat lõhna. Ah, hiljem… leidis ta järgmiseks. Kas ma suudaksin siin vaid vaikselt lamada või isegi teeselda keppimist, tundes tolle veidra neiu sooja hingust, tema rindade puudutust enda oma vastas ja teades, et ta jalgade sale siredus on siinsamas? Õnneks pole seda vist vaja teada saada… Ta sirutas käed silitama naise selga ja tagumikku, Kyoto lasi sel natuke aega sündida, siis korraga pööras end pisut ja mees tundis teatud lõbusa üllatusega, kuidas väike käsi ta varustuse seisukorda kontrollib. Sellega tundus vist korras olevalt, sest pikemalt viivitamata libistas naine ühe jala temast üle ja surus teda kergelt selili, Venturi andis järele, naine sättis otsa õigesse kohta ja vajutas end ise allapoole. Tal võis olla kergelt valus, sest ta ei olnud päris valmis, ent ta ei peatunud, surus end nii sügavale kui sai, ja paari liigutuse järel oli kõik korras, nad liikusid kergelt ja vabalt. Või täpsemalt liikus naine, sest Venturi pidi tunnistama, et ta ei ulatagi õieti – Kyoto lamas ta kõhul ja ta oli niipalju pisem, et ta pea puhkas mehe rinnal. Ta ei tõstnud pead, oli asetanud oma käed ette mehe küünarvartele justkui andeski märku, et ole paigal, ja liigutas vaid järjest kiiremini puusi.

      Venturi leidis, et tal nagu polegi muud teha kui lamada ja olukorda nautida, ta vaid proovis end valitseda ja rahulikuks sundida, kuni tundis, et tüdruku hingeõhk läheb aina kuumemaks, küüned tungivad talle käsivarde ja ta puusi embavad jalad tõmbuvad võpatades ja värisedes kui krambis kokku jõuga, mida sellest haprast kehast ei ootaks. Ajastus oli täpne, ja kui orgasmi mõnulaine oli vaibunud, lamasid nad veel tükk aega nii – naise pea endiselt mehe rinnal ja mehe riist ta pehmes märjas sisemuses.

      Lõpuks Kyoto tõusis ja kadus mehe poole vaatamata vannituppa.

*

      „Lähme välja.”

      Venturi ärkas võpatades ja tõstis pea. Naine istus lõuga toolileenile toetades ja silmitses teda arvustavalt. Ta oli lühikese valge yukata ilmselt otse palja ihu peale tõmmanud, sest kui ta seal toolil muistsete konventsioonide järgi üsna ebanaiselikult harkisjalu istus, nägi mees ta jalgevahe tumedat tutti. Venturi võttis teadvusest ajamäärangu ja tõdes, et on maganud oma kolm tundi. Ta ei olnud kavatsenud magama jääda, kuid ilmselt oli alateadvus selle otsuse tema eest teinud, sest kiiret kuhugi ei olnud ja vähemasti seal toas viibida oli ka suhteliselt ohutu.

      Kas see on minu provotseerimiseks? Ta kõhkles hetke, kas kutsuda Kyoto enda juurde voodisse, ent loobus siis, sest autos korraks väljailmunud kahekümneaastane uje neiu oli taas kadunud, tema ees toolil istus virilaks tardunud ilmega põrandaalune. Mees ajas end püsti ja loivas kergelt kõikudes vannituppa.

      „Süüa saab?” küsis ta teel.

      „Jah.”

      Tagasi tulles avastas ta, et naine oli nende mõlema riided kotist kappi pannud. Ta libistas käe kõheldes üle virnade, kuigi ei olnud ju mingit vajadust neid üle kontrollida, ja palus naiselt pilguga abi. Viimane kõhkles hetke, siis astus lähemale, sobras natuke virnades ja tõmbas mõned hilbud välja.

      „Relv?”

      Naine СКАЧАТЬ