Kuu ordu. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Liikumatult!” oli Franki korraldus; nad ise jätkasid edasiliikumist. Toimuv oli ju järgmise käänaku taga ja kui nad nurga juurde jõudsid, kummardus lisaks robotile nende masina kohale kaks sõdurit, kes siiski aupakliku kaugusesse hoides ja nende masinat sihikul hoides seda silmitsesid.

      „Teie võtke mehed, mina võtan roboti,” sisistas Frank, tõmmates lasernoa, ja juba nad tormasid edasi. Šunkto imestas küll, ent kuna hetkegi kaotada ei olnud, tegi nagu öeldud. Üks sõduritest jõudis relva tõsta, Athos tulistas ja mehe käsi eraldus kehast. Teine jäi hiljaks ja Seligi automaadipära tabas ta meelekohta. Veendunud, et ta kaaslased saavad vastastega hakkama ja olles silmanurgast fikseerinud, et robot üritas Franki rünnata, pöördus Šunkto esimesel võimalusel kaaslase tegemisi vaatama. Ent too oli juba paisanud roboti maha ja sisuliselt tükeldanud. Ta küljest voolas verd ja Šunktol kulus ta kätt vaadates hetk aega, enne kui ta taipas, mida näeb – peaaegu küünarnukini oli nahk ja lihased käe tagaküljelt minema pühitud ja haavades läikis metall. Ometi kasutas Frank kätt edasi.

      „Milleks sul oli vaja noakangelast mängida? Hea, et see sul protees oli,” mühatas ta teise käele osutades ja kummardus appi kontrollima, et robotil mõni saatja või muu funktsioon tööle ei ole jäänud.

      Frank heitis talle kiire pilgu ja muigas millegipärast veidralt.

      „Lootsin selle risu tervena kätte saada… Ma tunnen… arvasin tundvat seda tüüpi roboteid – üks sutsakas õigesse kohta, see oleks ilusti vagusi seisnud ja ma oleks saanud juhtimise üle võtta. Aga nad raisad on seda vist modifitseerinud… Igatahes… nägid ise.” Ta pöördus teiste poole. „Kas kumbki neist räägib midagi?”

      Athos oli sõduri otsast lastud käele spetsiaalselt selleks valmistatud žguti-koti paigaldanud ja püüdis tegelast šokist välja tuua, jagades talle kergeid kõrvakiile, Selig aga raputas enda oma kohalt üles vaadates pead:

      „Raske ajupõrutus. Ta on mitmeks tunniks rivist väljas.”

      Nende robot liikus jälle ettepoole, Selig järgnes talle ja Frank tegeles oma käe hädapärase sidumisega. Käeta sõdur oli ilmselt mingisuguse tasakaalu tagasi saanud ja nad Athosega vahetasid vaikselt jaapanikeelseid lauseid. Šunkto vaatas ringi ja otsustas neid katma jääda.

      Korraga ajas Athos end püsti, viipas Franki ja roboti tagasi ning seletas, kui nad lähemale jõudsid: „Ta ütleb, et suures hallis on sõdureid ja tehnikat, aga siin on avarii-kõrvalkäik, kus valvet ei ole enne kui üleval.” Ta aitas võõral sõduril tolle käe korralikult steriilsesse säilituskotti toppida.

      Mees ajas end istuli, siis jalgele, ta tuikus, kuid jäi püsti.

      „Anato o chika kara chijoo e modosu tedasuke o suru junbi wa dekite imasu, moshi anata ga ude o watashi ni kaeshite kureru to wakusoku shite kureruno nara.”

      „Hai, soo shimasu,”6 vastas Athos ja heitis peaga, et nad liikuma hakkaksid.

      „Mis te rääkisite?” tahtis Šunkto teada.

      „Ta lubas meid välja aidata, kui me talle ta käe otsa tagasi paneme ja mina ütlesin OK.”

      „Kuidas sa seda lubadust täita kavatsed?”

      „Võtame ta kaasa. Peaks õnnestuma, kui me käe kahe tunni jooksul vähemalt säilitajasse saame.”

      Šunkto vangutas pead, ent otsustas mitte rohkem küsida ja nad alustasid ronimist. Ühekäeline sõdur oli kaotanud verd, nii et teda tuli paar korda toetada. Ent lõpuks olid nad roninud oma kahekümne korruse kõrgusele ja jõudsid teise ukseni ning häiret ei olnud keegi andnud. Sõdur toetus raskelt vastu seina ja otsis taskust mingi magnetvõtme.

      „Watashi wa door o akeru koto ga dekimasu ga, door no ushiro ni wa sudeni kamera ga secchi sarete imasu.”

      „Kono ushiro ni, haba no hiroi renketsu-tunnel ga ari, sono tsukiatari wa hacchakuchi desu?”

      „So, watashi tachi wa jimusho no heya o toori nuketeiku no desu…” 7

      Athos andis talle käega märku uks avada ja selgitas sellal teistele: „Siit peaks algama suur vaba käik, ent me läheme sellega paralleelselt läbi väiksemate ruumide. Seal on küll kaamerad, ent kuni ta avab uksed, ei panda meid ehk tähele.”

      Sõdur oli diskiilt sisse löönud koodi, andis oma sõrmejälje ja avas siis võtit kasutades ukse. Nad leidsid end vast viis-kuus meetrit laia sisehoovi meenutava sopi lõpus, mille taga avardus kõrge ja heledasti valgustatud käik. Nad läksid selle poole, ent keerasid peaaegu kohe ühest väiksemast uksest sisse. Koridorides ja ruumides ei olnud kedagi, ent mehed piilusid kahtlustavalt laes rippuvate kaamerate poole, sellal kui sõdur samal viisil järgmise uksega jändas.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Inimene on inimesele hunt (lad. k.)

      2

      Geograafiast – Honshiu on see Jaapani saartest, millel asub Tokyo, ja Karafuto on venepäraselt Sahhalin.

      3

      Vana ahv (pr. k.)

      4

      Sa prantsuse pede (pr. k.)

      5

      Tegelane Clifford D. Simaki raamatust „The Werewolf Principle”, kes aeg-ajalt end mõnest teisest paigast leidis (kuhu ta näiteks hundi kujul oli rännanud).

      6

      „Ma olen nõus teid siit maapinnale aitama, kui te tõotate mu käe otsa tagasi panna.” – „Oleme kokku leppinud.”

      7

      „Ma saan selle ukse lahti, ent seal taga on juba kaamerad.” – „Ja siin taga on lai ühendustunnel, mis lõppeb maandumisplatsil?” – „Jah. Läheme läbi kontoriruumide…”

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBA СКАЧАТЬ