Kuu ordu. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kasutu uunikum, ei tahetud asjata riskida. Alles palju aastaid hiljem, juba luures töötades oli ta ükskord tohutu hämmastusega tõdenud, et tõepoolest vist hellitati lootust teda Jaapani heaks vabatahtlikult tööle panna…

*

      „Signaalid kadusid praktiliselt kohe,” urises ühes seinaorvas virvendav Hideaki. „Sellest kuradi elukast, mis me talle sappa panime, polnud mitte midagi kasu. Tõenäoliselt topiti vangid kohe metroosse ja praegu on nad juba Tokyos. Akira Narahashi väidab sedasama.”

      „See sinu ülejooksik on minumeelest nii ebausaldatav kontakt, kui üldse saab olemas olla,” mühatas Tamako vastu.

      „Ma tean,” Hideaki vangutas pead ja Tamako leidis end tema kibedat muiet märgates mõtlemast, et mees on selle töö peal juba kaugelt liiga kaua olnud. „Ma tean, et kõige tõenäolisemalt on ta topeltagent, aga see on ainuke kontakt, mis mul on, ja inf, mis ma tema käes sain, on senini õige.”

      „Et nad kasutavad kurjategijaid, et kiipide väljaimbumine on kooskõlastatud väga kõrgel tasemel ja et suuremas plaanis on tegu teatud laadi puhastusoperatsiooniga – uutel territooriumitel külvatakse hirmu, tugevdades nii oma võimu, ja rahvusvahelisel yakuzal lastakse rahulikult orje võtta, kuna nii saadakse ühtlasi lahti ebameeldivatest tegelastest? Seda kõike teame me niigi.”

      „Meil on siin hea targutada, kuid iga tund, mis me siin ohutuse mööda saadame, võib maksta meie inimestele elu.”

      „Kuule,” rehmas Tamako kannatamatult käega, „sa oled piisavalt vana mõistmaks, et see võib olla kõige lihtsam lõks, et vaid sind kätte saad?”

      „Ma tean ka seda. Ja see haakub kaudselt teemaga, mida sa mitu korda oled üles tõstnud – ma tahan niikuinii lõpetada. Kui info on õige ja ma saan kätte Venturi koos mõnega teistest, on see kõige kiirem ja lihtsam lahendus. Kui see aga on lõks…” Ta kehitas õlgu. „Mina Venturi sinna saatsin ja nüüd võtan endale sama õiguse talle järele minna. Teie siin võiksite muidugi igaks juhuks rünnakuks valmistuda.”

      Tamako sulges viieks sekundiks silmad. „Kurat küll…” Ta raputas mornilt pead. „Ise tead. Sinu otsus.”

      Troopikataeva lämbe sina

      Ma olen Maal ja kõik on korras, seisis kui loosung Šunkto teadvuses, kui ta järgmine kord ärkas. Muiates uuris ta – ise mõnusas poolunes – ümbrust, sest nägi ta sõidukitki ju esimest korda valges. Osa sellest kõrvalelibisenud katusest oli muutunud läbipaistmatuks ja keeranud end päikesevarjuks, teine osa oli endiselt sõidusuunas tuult püüdmas. Ukse ja akende ühendused-mehhanismid, mis nähtaval, olid tumehallist massiivsest kuid kergest ja pealt pehmest plastikust, muu kaetud – ilmselt kunstliku – nahaga. Sobivas mõõdus madrats kattis kogu rõhtsa pinna ja Šunkto pidi tunnustavalt nentima, et voodiriiete materjal osutus uurimisel naturaalseks linaks. Mees ajas end istuli, ta oli üksi. Tumesinine, ainsagi pilveta taevas, pimestavvalge päikeseketas kõrgel, markeerides idasuunda. Palav, juba oma kolmkümmend kraadi. Masin liikus arvata paarkümmend meetrit sekundis, ilmselt kombineerides õhkpatja, rattaid ja tõukurvälja. Teed ei olnud, oli vaid umbes kord kolmekümne, kord saja meetri laiune rohtunud siht, mis ilmselt kunagi oli ka siledaks buldooserdatud. Seda katsid suhteliselt vabalt kulgevad rattajäljed, andes välja hiljuti liikunud sõidukite tee ja selline jäi ka nende taha, rohi ajas end arvatavasti poole päevaga uuesti üles.

      Šunkto kõhkles hetke, ent otsustas mugavuse kasuks ja, otsides oma modemilt bussi ajuga ühendust, tahtis teada, kus nad üldse asuvad. Ta teadvusse tekkisid koordinaadid ja lisaks möirgas keegi alt:

      „Oleme sadaviiskümmend kilti rannikust, umbes Antana varemete ja Lollidelinna vahel, kobi alla ja ära tehnitseeru!” Ja siis juba ilmselt kõigile: „Spaceman ärkas, peatume hommikusöögiks!”

      Veel oli kuulda mingid madinat ja solvunud naisehäält: „See ei ole Lollidelinn, sa vana saabas, õpi ära – Morondava!”

      Buss pööras, toetudes ratastega maha ja jättes sinna tugevasti muljutud vöödi, nad libisesid ühes laiemas kohas lageda ala serva ja õhu vuhin lakkas.

      Kui Šunkto ennast alla, niiöelda bussi põhikorrusele libistas, oli uks juba avatud ja rahvas vedas igasugust koli lagendikule. Ei Celiid ega Marget polnud hetkel näha. Hea.

      „Kas pesta saab?” küsis ta otseselt kellegi poole pöördumata.

      Keegi noormees, kelle nime ta mäletas Henrik olevat, osutas vaikides ühele uksele, ise üsna mahukat pakki väljapääsu suunas vedides. See ei tahtnud mahtuda ja ta avas terve seinasegmendi, lastes sel liblikatiivana tõusta. Kuna nüüd oli lagendik, kuhu puudevarju laagrit üles pandi, vaatele avatud, leidis Šunkto pilk kohe mõlemad naised juba süüdatud lõkke ümber askeldamas, ent kasutades hetke, et keegi tema poole ei vaadanud, kobis ta näidatud ruumi.

      „Mis mul viga on?” pomises ta pestes peeglile, kust vaatas vastu pealtnäha kolmekümnene keskmisest pikem ja üsna lihaseline kahvatu mees, kelle juuksed ja habe olid sellised nädalased. „Lõpuks nende asi, kuidas nad mind jagavad, mis mul sellest?” Ta irvitas ja ähvardas näpuga kujutist. „Sa hakkad vanaks jääma, kui sulle lapsed meeldivad… Celii vastu pole vähimatki huvi, küll aga selle plikakese… Totter perversne vanamees. Kuid – fucking heaven! – ma naudin seda!”

      Ta hakkas ennast kuivatama, tõsines ja vangutas siis pead – niipea, kui naeratus kustus, omandasid ta silmad valvsa terava ilme, mis hoobilt andis aimu ta tõelisest east, muutes ta pea poole vanemaks. Ta harjutas oma paar minutit lõbusamat ja hajameelsemat ilmet, ei jäänud tulemusega eriti rahule, kuid lõi käega ja väljus.

      Kerged toolid ja lauad olid tohutu palisandri varju üles pandud, umbes kahemeetrilisele kivitabletist alusele tehtud lõkke peal soojenes kaks katelt veega ja naised üritasid avamisel külma auru levitavatest konteineritest jumal teab mida otsida. Šunkto tervitas kõiki ja asus uurima, mis meetodiga oli produtseeritud nii lõbusalt põlev lõke vähem kui minutiga. Ta ei oleks imestanud, leides kivi küljelt nupud kirjadega „süüde” või midagi taolist, kuid üks kutt – kelle nime ta mäletas Ivo olevat – taipas, mida ta seal otsib ja osutas varuks olevate puusületäite vahel vedelevale püssi ja kastekannu ristsugutist meenutavale asjandusele.

      „Leegiheitja. Vana USA sõjaväe mudel, ent korras ja üsna ohutu. Halud hunnikusse, kolm sekki tuld ja lõke olemas.” Piloot tundis ära hääle, mis enne all möiranud oli.

      „Ohutu… Mhh…” Šunkto otsustas oma arvamust mitte väljendada ja muud küsida. „Mis segu see kasutab? Grillida lahtisel tulel vist ei maksa?”

      „Noh… tegelikult on segu ja süütemehhanismid vahetatud. Võib.” Kutt irvitas. „Originaalmudelit ma tõele au andes selliselt kaasa vedada ei riskiks.”

      „On see vaid tulesüütaja?”

      Mees raputas pead, naeratades endiselt, kuid ta sõnadest aimus tõsidust:

      „Kas Celii ei rääkinud? Me oleme kaitsealal. Siin on soovitav olla relvastatud, kusjuures selliste relvadega, millel on kindel kasutusressurss. Leegiheitja segu on ülipuhas ja lisatud on mingeid õlisid, mille keemilist koostist ma ammu enam ei mäleta, aga iga teine segu ummistab düüsid ja riist on kasutamiskõlbmatu.”

      „Leegiheitja on ikkagi pisut kummaline valik. Minu teada ei ole siin saarel vaenulikke tüüpe juba viiskümmend aastat, nii et mis oht siin on? Loomad?”

      Ivo vaatas korraks ringi, et teda hetkel ei vajata, ja viipas siis Šunkto bussi juhiruumi. Ta sulges silmad ja mõne sekundi pärast ärkas ellu üks ekraan, näidates nimekirja, mis piloodi СКАЧАТЬ