Kodune ilmaraamat. Maalehe Raamat. Ain Kallis

Чтение книги онлайн.

      Temperatuuriskaalad

      Galileo Galileile (1564–1642) kuulub üldiselt au olla termomeetri leiutaja, ent temast ei jäänud maha ühtegi teadet oma „termoskoobiga” – nii nimetati algseid termomeetreid – tehtud vaatluste kohta. Termoskoopidel puudus mõõtmiste tegemiseks täpne temperatuuriskaala.

      Tänapäeval tundub elavhõbetermomeeter üsna lihtsat liiki instrumendina. Näib, et elavhõbeda kasutamine ja skaala kalibreerimine „fikseeritud punktidega”, nt keeva vee ja sulava jää temperatuuridega, on igati mõistlik. Ent renessansiajastu teadlastele polnud need asjad sugugi silmanähtavad.

      Varasemates termomeetrites kasutati tavaliselt vett või piiritust. Isaac Newton kasutas selles koguni linaseemneõli. Kuna puudus arusaam, et vee keemispunkt ja vähemal määral jää sulamispunkt kõiguvad sõltuvalt atmosfääri rõhust, viibis täpsete „fikseeritud punktide” ja temperatuuri skaalade väljatöötamine. Halley tegi ettepaneku mõõta temperatuuri Pariisi observatooriumi 28 m sügavuses keldris, mis oleks olnud nagu fikseeritud punktiks.

      1724. aastal töötas Saksa füüsik Daniel Gabriel Fahrenheit välja skaala, mida kasutatakse ka tänapäeval. See kalibreeriti kolme fikseeritud punkti järgi:

      lume ja salmiaagi segu temperatuuri järgi, jää sulamistemperatuuri järgi, mis skaalal fikseeriti 32 kraadi juures, inimese kehatemperatuuri järgi, mis eeldati Fahrenheiti skaalal olevat 96 kraadi.

      Fahrenheit ei kasutanud vee keemispunkti ja oli täiesti juhuslik, et see osutus olevat 212 kraadi ja 180 kraadi jää sulamispunktist ülalpool. Need kaks fikseeritud punkti on nüüd Fahrenheiti skaala aluseks. Seda skaalat kasutati Austraalias, Kanadas ja paljudes teistes maades kuni meetermõõdustiku ühikute juurutamiseni 1960. aastatel. Skaala on siiani kasutusel Ameerika Ühendriikides, Myanmaris, Libeerias ja paaris väikeriigis.

      1742. aastal töötas rootsi astronoom Anders Celsius välja skaala, jagades jää sulamispunkti ja vee keemispunkti vahe sajaks jaotuseks. Skaala kalibreerimisel võttis ta arvesse rõhu mõju keemispunktile. Veidral kombel oli skaala „pea peale pööratud”, kuna Celsius tähistas nulliga keemispunkti ja 100 kraadiga külmumispunkti, et talvel poleks vaja kasutada miinusmärki. Hiljem jäi Carl Linné soovitusel peale mõistlik seisukoht pöörata skaala ümber. Veel hiljem anti sellele autori auks nimeks Celsiuse skaala ja praegu kasutatakse seda enamikus maailma maades.