Kodune ilmaraamat. Maalehe Raamat. Ain Kallis

Чтение книги онлайн.

      Stratosfäär. (strato – kr k kiht). See õhkkonna osa on kihiline, temperatuur üldiselt hakkab tõusma. Umbes stratopausi lähedal kasvab see pea 0 ºC! Temperatuuri kasv on tingitud Päikese ultraviolettkiirguse neeldumisest 15–30 km kõrgusel nn osoonikihis.

      Paar sõna osoonist.

      „Kui valite mind, muudan teie linna osoonirikkaks” – nii lubas kümmekond aastat tagasi ühe Eesti kuurordi linnapeakandidaat. Kuigi too mees võitis, pääsesid linnakodanikud elusalt. Nimelt on osoon terava lõhnaga kole kange mürk, vist sinihappestki kõvem. (Osoneeritakse ju joogivettki, tappes pahasid mikroobe.) Nii et vahel on kasugi, kui ei täideta valimiseelseid lubadusi!

      Kui stratosfääris paarikümne kilomeetri kõrgusel on too aine väga oluline, kaitstes meid liigse UV-kiirguse eest, on ta väga ohtlik maapinna lähedal (tekib näiteks autode heitgaasidest päikesekiirguse mõjul). Muide, hea õhk männimetsas ei tulevat sugugi osoonist, vaid eeterlike õlide aurudest, mida eritavad okkad.

      Osoonikihi paksust mõõdetakse nn dobsoni ühikutes (DU), mis väljendab atmosfääri vertikaalsest sambast maapinna (merepinna) tingimustele taandatud osoonikihi paksust tuhandikes sentimeetrites.

      Globaalselt keskmiseks osoonikihi paksuseks loetakse 300 DU (ehk kihi taandatud paksus 3 mm).

      Kujutage nüüd ette: vaid kolmemillimeetrine gaasikiht peab olema elusloodusele kilbiks kurikuulsa UV-kiirguse eest!

      Lehtedest on aeg-ajalt lugeda osooniaukudest, st kahanenud osooniga laikudest atmosfääris. Meile otseselt ohtlikke juhtub meie kanti õnneks harva. Kurikuulsad on aga tohutud augud osoonikilbis Antarktika kohal (kuni 97 DU). Hoolimata kõiksugu heitgaaside, eriti nn freoonide (külmutuskappides ning aerosooliballoonides kasutatud gaaside) atmosfääri paiskamise vähendamisest, on raske „lappida” neid kõige suuremaid aukusid. Osoonikihi kaitsmise rahvusvahelisel päeval 16. septembril 2008. aastal nentis ÜRO peasekretär Ban Ki-moon, et kulub veel pool sajandit, et taastada olukord, mis valitses enne freoonide kasutuselevõttu.

      Mesosfäär. See kiht algab 50–55 km kõrgusel, ulatub kuni 80 km. Temperatuur hakkab jälle langema kuni ligi –90 ºC. Ka mesosfääris võime jälgida pilvi – jääkristallidest koosnevaid helkivaid ööpilvi.

      Termosfäär. Algab kõrgusel umbes 85 km ja ulatub umbes kõrguseni 500 km. Nagu nimigi ütleb, on tegemist kuuma kihiga – see kasvab kuni väärtusteni 1500–2000 ºC! Ainult et need tulised õhumolekulid leegivad ringi üksteisest kilomeetrite kaugusel …

      Termosfäärist kõrgemal asub eksosfäär, mis läheb juba sujuvalt üle lähikosmoseks.

      Eeltoodud atmosfääri jaotamine kihtideks toimus temperatuuri muutuste järgi. Seda saab teha ka muude parameetrite alusel, näiteks gaaside ioniseerituse põhjal. Maapinnast umbes 80 km kõrgusel on piirkond, kus on rohkelt päikesekiirguse tõttu elektriliselt laetud osakesi – ioone ja elektrone, mis mõjutavad raadio kaugsidet. Seda kihti nimetatakse ionosfääriks. Viimase väga tugevate häirete korral katkeb raadioside, mida on ka Eestis juhtunud.

      Atmosfääri kõrgemates kihtides tegutsevad virmalised – needsamad elektronid, prootonid jt Päikeselt pärit kiirguse osakesed, mis õhu koostises olevate ainete molekulidega kokku põrgates ergastavad neid. Rohelist värvi virmalised on pärit hapnikuaatomitest umbes 100–200 km kõrgusel, punast tooni annavad lämmastikuaatomid, viimased võivad ioniseeritult anda ka sinakat tooni. Nõrgemad virmalised näivad sageli aga lihtsalt valkjad.

      Atmosfääri koostis

      Õhkkond koosneb kolmest komponendist:

      1) gaasidest (puhtast ja kuivast õhust),

      2) veeaurust ning

      3) õhus hõljuvatest tahke ja vedela aine osakestest ehk aerosoolist.

      Puhas ja kuiv õhk koosneb lämmastiku (78 % ruumala järgi), hapniku (21 %) ja argooni (1 %) segust. Õhus leidub alati ka suuremal või väiksemal hulgal veeauru (0,1–1,4 %).

      Atmosfääri õhu kolmanda komponendi moodustavad igasugused maapinnalt tuulega õhku sattunud tolm, tahm, õietolm, fenoolid, vulkaaniline tuhk, aga samuti väikesed veepiisad, millest koosnevad pilved või udu.

      Inimtekkeliste saasteainete allikas on USA näitel põhiliselt transport (46 %), kütuse põletamine (29 %) ja tööstus (16 %). Ühe suhkrutüki suuruses õhukoguses võib tööstusriikides sisalduda kuni 200 000 tahket osakest! Kõige puhtam on õhk ookeaniavaruste kohal – umbes 10 tolmukübet cm³ kohta.

      Peale aerosoolide sisaldab õhk ka inimese tervist ja Maa kliimat mõjutavaid nn kasvuhoonegaase – peale nimetatud süsihappegaasi ja osooni veel metaani (CH₄), dilämmastikoksiidi (N₂O), süsinikoksiidi ehk vingugaasi (CO) ning kurikuulsaid klorofluorosüsinikke (freoone) jne.

      „Saastatud õhk kahandab looduse ilu. /…/ Ta toimib nagu läbipaistev ekraan, mille on langetanud õnnetu Jumal.” (Louis J. Battan, USA meteoroloog.)

      6. Päikesekiirgus Maa atmosfääris

      „Kust see tuleb, et ilmaruum päikese kui ka teiste taevakehade kiirevoolust hoolimata nii väga külm seisab?! Lihtsalt sellest, et ilmaruumi õhul ehk athmosphärel kiirte kinnipidamiseks tarvilik tihedus puudub: soojuskiir lendab läbi kui tulejutt – keegi ei takista teda tema teel. Kuid vaata, kuidas meie õhk päikese kiirte soojuse võimu kinni püüab: juba see, kas kiired püsti või liusku õhkkonnast läbi peavad käima, mõjub nii suurel mõõdul, et nad keskpäeval, täiesti püsti maakera pääle langedes ainult 2/10, hommikul ja õhtul aga pea kõik oma soojendamise võimu õhkkonda ära kaotavad,” kirjutas aastal 1901 ajalehes Postimees matemaatikatudeng J. Sarv.

      Tõepoolest, troopilistel laiustel, põhja- ja lõunapöörijoone vahel on keskpäeval Päike kõige kõrgemal – „täiesti püsti”, st seniidis ekvaatoril võrdpäevsuse ajal, pöörijoontel aga kas 22. juunil või 23. detsembril. Muidugi on see tingitud, nagu hästi teame, maakera telje kaldenurgast 23,5 kraadi. Tänu sellisele kaldenurgale on maakeral ka sellised astronoomilised aastaajad.

      Mida suurem on koha geograafiline laius, seda rohkem langevad Päikese kiired „liusku”, suurema nurga all. Kui Eesti keskmiseks laiuseks võtta 58º 30, (Puurmani–Virtsu laiuskraad), siis on jaanipäeva ajal Päikese kõrgeim asend 55º ja talvisel pööripäeval vaid 8º. Võrdluseks: kui Päike on horisondist 30 kaadi kõrgusel, siis on tema kiirte tee läbi atmosfääri kaks СКАЧАТЬ