Kodune ilmaraamat. Maalehe Raamat. Ain Kallis

Чтение книги онлайн.

      Albeedo

      Aluspinnale jõudnud kiirgusest osa neeldub, teine osa aga peegeldub tagasi õhku. Pinna peegeldumise võimet iseloomustab albeedo (ld albus – valge), arv, mis näitab, kui suure osa moodustab tagasi peegeldunud kiirgusvoog pinnale langenud kiirgusest.

      Albeedo sõltub aluspinna iseloomust (rohi, muld, lumi, vesi jne), selle olukorrast (märg, kuiv, tasane), Päikese kõrgusest. Kuiva mulla albeedo on näiteks 20–24 %, niiskel aga 16–18 %. Värskelt sadanud lumelt peegeldub tagasi kuni 95 % kiirgusest, vana ja sula lume albeedo on aga vaid 30 % ümber. Seega võite aprillis särava Päikese ja värske lumevaibaga saada näole kahekordse doosi ultraviolettkiirgust!

      Rannas päevitades „võtab” Päike paremini, sest õhk on läbipaistvam, samuti on heledal liival peegelduskoefitsient 40 % lähedal.

      Lugu sellest, kuidas Barack Obama valget revolutsiooni tegi

      Kui USA esimene mustanahaline president Valgesse Majja jõudis, oli roheline revolutsioon riigis juba alanud. Keskkonnakaitsjate survel oli George W. Bush teinud esimesi samme üleilmse kliimasoojenemisega võitlemiseks. Osariikide palgal olevaid klimatolooge ähvardati isegi vallandamisega, kui nad jäävad ilmastiku muutuste põhjuste osas skeptikuiks.

      Ühendriikide uus president tõotas astuda veel tõhusamaid samme. Nimelt tegi vastne USA energeetikaminister (Secretary of Energy) Steven Chu ettepaneku värvida kogu maailma hoonete katused valgeks. Paljud inimesed sattusid hämmeldusse – kas tõesti on ameeriklased saanud uue veidriku riigi valitsusse?

      Seekord on aga tegemist tuntud teadlasega, sest Steven Chu on Nobeli preemia laureaat füüsikas (laserite rakenduse alal), töötanud mitmes ülikoolis professorina jne. Ta on soovitanud panustada tulevikuenergeetikas enam taastuvale energiale, nentides samuti, et tüüpilised söel töötavad elektrijaamad eraldavad atmosfääri 100 korda enam soojust võrreldes tuumaelektrijaamadega.

      Ühel 2012. a maikuus Londonis toimunud kliimanõupidamisel tegigi Chu ettepaneku värvida üleilmselt majade katused valgeks, sama soovitati teha ka linnatänavate ning väljakute, isegi autodega. Tema hinnangul oleks efekt samasugune, kui eemaldada liiklusest kõik autod üheteistkümneks aastaks!

      Igaüks on vast kogenud, et valgeis rõivais on suvel kergem olla, et tume plekk-katus kuumeneb heledais toonides peavarjust kiiremini. Suured linnad on soojemad kui külad, sest asfalt kogub päeva jooksul kõvasti soojust ning ergab seda öösel.

      Muide, sarnase soovituse andis paari aasta eest ka Briti tervishoiuministeerium, soovitades suveks varuda valgeid kardinaid, värvida hooneid heledaks, osta ventilaatoreid. Nimelt hoiatas sealne ilmateenistus sellal võimaliku kuumalaine eest.

      Kõik see on väga tore, ainult mida sarnased soovitused maksumaksjaile tähendavad? Kolossaalsed värvikogused ainuüksi New Yorgi suuruse linna võõpamiseks võtaks ära kena kopika riigi eelarvest. Pealegi eraldaks värvide tootmine omakorda atmosfääri tohutult süsihappe- ja muid kahjulikke gaase. USA lõunaosariikide elanikud teatasid aga, et nad on omi maju heledaks värvinud ammu enne sarnaseid soovitusi.

      Kujutage ette maailma, kus valgete majade vahel valgetel tänavatel sõidavad vaid valged autod?!

      Teine vastuargument: põhjapoolsetel laiustel on energiasäästlikud hoopis majad, mis on tumedat värvi, kuna taolised pinnad külmemal poolaastal salvestavad niigi nappi päikeseenergiat. Valged hooned on talvisel ajal teatavasti külmemad. Või tuleks seal vahetada katusekatet aastaaja järgi?

      On teadusemehi, kes meenutavad mõnekümne aasta taguseid aegu, kui räägiti kliima jahenemisest ning soovitati Põhja-Jäämerele külvata tahma, mis vähendaks jää albeedot ning kiirendaks selle sulamist. (Jää ja lume peegeldumisvõime on ju veest tunduvalt suurem.)

      Ultraviolettkiirgusest

      Arenenud riikides on sõnad „ultraviolettkiirgus ja osoonikiht” kui mitte just iga päev, siis iga kuu tähelepanu all. Jälgitakse teateid nn osooniaukude võimaliku ilmumise kohta, määritakse igaks juhuks nahka kaitsekreemidega, mis ei lase seda liialt pruunistuda jne.

      Aastakümnete jooksul on aset leidnud suured muutused nii elukeskkonnas, üldises elulaadis kui moes. Kui saja aasta eest riietusid suplejad pikkadesse trikoodesse, siis 20.–30. aastail algas kampaania „aristokraatselt kahvatu naha” vastu, propageeriti päikesepruuni jumet. Oli ju avastatud, et päikese ultraviolettkiirgus (UV-kiirgus) tekitab nahas rahhiidivastast D-vitamiini ja teisi tähtsaid aineid. Miks me siis tänapäeval oleme hakanud päikest kartma?

      Aastakümneid oleme kuulnud, et „ultrad” on pahad, vähemalt poliitikas. Looduslik UV-kiirgus on teatavasti osa päikesekiirgusest, mis on lühema lainepikkusega kui nähtav kiirgus (avastati juba 1801. aastal). Mõõdukais annustes on UV-kiirgus tervistav, seda kasutatakse laialdaselt meditsiinis („kõrgustikupäike”, bakteritsiidkiirgus jne). Kiirgusel on väga tugev bioloogiline toime, mis on seletatav fotokeemiliste protsessidega. See bioloogiline toime sõltub oluliselt UV-kiirguse lainepikkusest.

      Ultraviolettkiirgus Maa atmosfääris jagatakse kolmeks alampiirkonnaks – A, B ja C. Kõige lühema lainepikkusega osa – UVC (100–280 nm), inimesele ja looduskeskkonnale kõige kahjulikum kiirgus õnneks neeldub pea täielikult 15–35 km kõrgusel stratosfääris (osoonikihis). See on kiirgus, mida haiglates kunstlikult tekitatakse ruumide desinfitseerimisel!

      UVB-kiirgus (280–315 nm) põhjustab naha punetust ja põletusi (nn erüteemne UV-kiirgus). Tema maapinnani jõudmine sõltub suurel määral osoonikihi paksusest.

      UVA-kiirgus (315–400 nm) on kõige mahedam osa UV-kiirgusest, soodustab nahas pruuni pigmendi teket ning D-vitamiini moodustumist.

      Ultraviolettkiirguse intensiivsus maapinnal sõltub:

      Päikese kõrgusest horisondil, stratosfääri osoonikihi paksusest, pilvede hulgast, kõrgusest ja liigist, atmosfääri läbipaistvusest (aerosooli – tolmu, tahma jne kogusest), aluspinna peegeldamisomadustest (albeedost), koha kõrgusest merepinna suhtes.

      Päike „võtab” paremini keskpäeval, kõrgel mägedes, puhta sinise taevaga ning värskelt sadanud lumega. Endale liiga võib aga teha, kui päevitada selge taeva ning õhema osoonikihiga (osooniauk!) päevadel.

      Heliograaf – seade päikesepaiste kestuse määramiseks

СКАЧАТЬ