Kodune ilmaraamat. Maalehe Raamat. Ain Kallis

Чтение книги онлайн.

      UV-kiirgusega kohastumine

      Riigi-, tsiviil- jms kaitses valitseb põhimõte: kõige tähtsam on õigeaegne hoiatus. Alates 1994. aastast hakati Lääne-Euroopas edastama ennustusi (õigemini hoiatusi) järgmise päeva UV-kiirguse kohta. Päikesepõletuse riski suurust on nii Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon (WMO) kui ka Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) soovitanud esitada laiemale üldsusele kiirgusdoosidest paremini mõistetava UV-indeksina.

      Hinnangud indeksitele ohu järgi on järgmised: madal (indeks 1–2), mõõdukas (3–5), kõrge (6–7), väga kõrge (8–10), ekstreemne (üle 11). Kuna troopikavööndis on osoonikiht hõredam ja päike käib kõrgelt, küündivad UV-indeksi väärtused seal 15–16ni (Austraalia põhjaosa, Uus-Meremaa). Veelgi kõrgemaid indeksi väärtusi on registreeritud Tiibeti ja Andide kõrgplatoodel.

      Eestis on ultraviolettkiirgust mõõdetud järjepidevalt alates 1998. aasta algusest. Suurimaks UV-indeksi väärtuseks on Tõraveres registreeritud 8,6 (6. juulil 2008 ja 29. juunil 2011). Need saadi kesksuvel ja keskpäeval, kui Päike on taevakaarel kõrgeimas asendis. Maksimaalsed näidud püsisid vaid paar minutit – kiirgust lisasid Päikese lähedal asunud heledad rünkpilved.

      Teine oluline tegur on naha tüüp (omadused). Üks nahatüüpide klassifikatsioon on selline:

      valge I – päikesepõletuse suhtes väga õrn nahk, esinevad tedretähnid, punakate juustega indiviidid, peaaegu ei pruunistu, valge II – õrna nahaga, sageli blondid, põletus tekib kergelt, valge III – enamik valge rassi esindajaid, päevitub helepruuniks, helepruun – hispaanlased, asiaadid, pigmenteeruvad hästi, pruun, must.

      Ohutu päevitusaeg sõltub UV-indeksist. Selle väärtusi leiab ilmateenistuse kodulehelt (www.ilmateenistus.ee). Kui UV-indeksi väärtused ületavad 5, soovitatakse päevitamisel kasutada nahka kaitsvaid vahendeid. Indeksi väärtuste korral üle 7 peetakse päevitamist juba kaunis ohtlikuks.

      Parajates kogustes on UV-kiirgus inimestele kasulik, kuna selle toimel sünteesitakse D-vitamiini. See vitamiin soodustab luude tugevnemist ning kaitseb luuhõrenemise eest. Maailmas on käibele läinud mõiste Liibanoni sündroom. See tähendab D-vitamiini puudust, mis esineb põhiliselt araabia maade naistel, kes käivad pidevalt ringi pealaest jalatallani rõivastega kaetult.

      7. Õhutemperatuur

      Tavaliselt kasutatakse sõna soojus kui temperatuuri sünonüümi. Teaduses tehakse aga neil vahet – soojus on tegur, mis muudab asjad soojemaks või külmemaks – molekulide jms korrapäratu liikumine, temperatuur on aga suurus, millega mõõdetakse soojusliikumise intensiivsust. Mida kiiremini liiguvad molekulid, seda kõrgem on keha temperatuur.

      Õhutemperatuuri mõõdetakse tavaliselt elavhõbetermomeetriga. Selle kaasaegne versioon on palju kenama väljanägemisega kui Galileo Galilei 1593. aastal leiutatu, ehkki põhimõte on sama. Kui termomeetri muguljat otsa ehk reservuaari soojendada, sunnitakse elavhõbedat mööda peenikest klaastoru ülespoole liikuma ja kui reservuaar jahtub, siis liigub elavhõbe endisesse asendisse tagasi.Nüüd on temperatuuri mõõtmiseks olemas keerulised elektrilised instrumendid, ent meteoroloogilistel vaatlustel on enamikus riikides kasutuses ikka elavhõbedat või piiritust sisaldavad klaastermomeetrid.

      Kui termomeeter asetseb päikesekiirte käes, siis neelab see kiirgust ja annab suurema näidu võrreldes olukorraga, kus päikest katab pilv. Samuti näitab maapinna lähedal asetsev termomeeter päeva ajal enamasti palju kõrgemat näitu kui maast kahe meetri kõrgusel asuv termomeeter. Nendel ja muudel põhjustel tuleb õhu temperatuuri mõõta rangelt standardsetes tingimustes.

      Ilmaonn

      Niisiis mõõdetakse seda ilmanäitajat erilistes meteoroloogilistes onnides tavaliselt kahe meetri kõrgusel maapinna kohal. Sellise puidust ribiliste seintega „ilmamajakese” mõtles välja 1864. aastal briti insener Thomas Stevenson, kirjanik Robert Louis Stevensoni („Aarete saar”!) isa. Laias maailmas ongi see tuntud kui Stevensoni onn, sajand tagasi nimetatud ka inglise onniks. Meteoroloogid kutsuvad seda samuti psühromeetriliseks onniks, sest seal asetsevad õhuniiskust mõõtvad psühro- ja hügromeetrid. Taolistes onnides lasevad ribilised seinad õhku vabalt läbi, kuid varjavad instrumente päikesekiirguse ja sademete eest.

      „Termomeetrinäitusid päikese käes” on mõõdetud musta reservuaariga termomeetritega, mis neelavad suure osa päikesekiirgusest. Kui kuumadel päevadel sellised termomeetrid päikese kätte asetada, annavad nad palju kõrgemaid näite kui raadios ja televiisoris välja kuulutatavad „ametlikud”, varjus mõõdetud temperatuurid. Näiteks Austraalias on päikese käes mõõdetud temperatuure, mis ületavad 80 ºC.

      Maksimum- ja miinimumtemperatuurid (kõrgeimad ja madalaimad näidud) pakuvad tavaliselt üldsusele suurt huvi, eriti kuumalainete ja pakaseliste hommikute puhul. Nende temperatuuride mõõtmiseks kasutatakse spetsiaalseid termomeetreid.

      Maksimumtermomeetril on otse reservuaari taga torus kitsas koht. Temperatuuri tõustes surutakse elavhõbe kitsast kohast mööda, ent kui temperatuur langema hakkab, siis ei pääse elavhõbe kitsuse kaudu tagasi; seega registreerib termomeeter kõrgeima temperatuuri näidu. Termomeeter viiakse nullseisu seda energiliselt raputades, nii et kitsuse kohal olev elavhõbe saaks ühineda reservuaaris oleva ülejäänud vedelikuga. Meditsiiniline termomeeter, mida kasutatakse keha temperatuuri mõõtmiseks, on samuti maksimumtermomeeter, mistõttu enne ja pärast selle kasutamist kraadijal seda raputada tuleb.

      Miinimumtermomeetrites kasutatakse piiritust, kuna selle külmumispunkt on madalam (–117 ºC) kui elavhõbedal ( –39 ºC). Need termomeetrid sisaldavad väikest metalltihvti (ujukit), mis meenutab kahe peaga nööpnõela. Temperatuuri langedes liigub tihvt koos taanduva piiritusega. Pärast madalaima temperatuurini jõudmist, kui temperatuur hakkab uuesti tõusma, tõuseb torus ka piiritus, ent voolab tihvtist mööda, jättes selle fikseeritult paigale. Miinimumtemperatuuri loetakse tihvti ülemiselt otsalt.

      Miinimumtermomeeter

      Miinimumtermomeetreid СКАЧАТЬ