Kuukerijad. Marje Ernits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli vanasti… kas mina olin siis juba… vanasti?” arendas ta isa öeldut oma moel.

      „Ei. Sina sündisid täpselt poolel sajandil, minu ja Fea poolel sajandil,” ohkas Ed, „juba siis õitsesid sarapuud vaid oranžerejades, kõrgete plastkuplite all.”

      Isa-poja hardushetke katkestas Aua, kes lärmakalt ruumi sisenes ja neid omamoodi üllatas.

      „Mul tuli üks mõte!” hüüdis siseneja veel enne, kui uks ta järel sulguda jõudis.

      „See üllataks küll kõiki, kui sul mõtted tuleksid…” tahtis Ed meest aasida, aga Aue ei jäänud teda kuulama.

      „Ma ei peagi ise lendama. Ma võin ju kogu logistilist süsteemi Maalt juhtida, kui me rajame nii-öelda hõõrdevaba trassi,” asus Aua innukalt oma mõtet selgitama.

      „Nohh!” jätkas Teo unest ärgates. „Sa oled mu projektist lõpuks õigesti aru saanud. Me rajamegi trassi! Aga korra pead sa seal ikkagi ära käima. Ma tahan omakäeliselt peotäit Kuu päiksepoolset pinnast. Analüüside tarbeks.”

      „Okei! Sa tahad seda elementi, mida Maal pole?” küsis Ars, kelle ratastool kuulmatul sahinal läbi turvauste oli sisenenud. „Ma ei soovita!”

      „Mille?” imestas Teo.

      „Selle, et!” vastas Ars, otsekui teadnuks midagi, mida teised mehed ruumis ei teadnud. „Siis on meil vaja konteinerit, mida pole veel loodud. Kõik proovid, mida selle elemendi uurimiseks Kuult on toodud, kaotavad Maal oma algoleku. Nii et, mees, sa pead sinna minema ja seal analüüsima.”

      See oli Teole tagasilöök. Ta ei talunud kiirendusi, ega barokambreid ja tema puhul oli veel palju asju, mida ta teha ei saanud, aga seda teadis vaid ta ise.

      „Siis tuleb mul Auat usaldada…” mõmises ta.

      „Tere, mehed!” kostis kaunis naishääl üle ruumi.

      Mehed muutusid. Nende olek tardus hetkeks, silmad liikusid subjektilt objektile ja haakusid ruumi sisenenud kauni olevuse külge. Ed muigas ja tutvustas tulijat.

      „Hei, tere! See on Vii, meie Tasakaalustaja,” lausus vanim meestest ja kummardus, et huultega naise rannet puudutada, „Vii aitab meid.”

      „Milles?” imestas Ars. „Meil on juba meeskond koos!”

      „Jah! Naine laevas – laev põhjas!” ironiseeris Aua.

      Ed viibutas sõrme ja sõnas kavalal ilmel: „Kuulake ta ära! Ja ma tuletan teile meelde, mehed, et teie meeskond pole veel vannet andnud ja see projekt on Maailma Valitsuse heakskiiduta!”

      Teo silmitses Viid, kui üht järjekordset võõrasema, kuigi teadis, et seda too polnud. Naine oli määramatus vanuses, kuid ikka veel kaunis. Seltskonnas poleks ta noortele meestele silma jäänud, Edile ilmselt küll. Viilt kandusid Teo mõtted Idale. Tema oleks Teo pilk eristanud hoobilt igast seltskonnast. Idas oli midagi, mida Teos polnud ja kui nad koos olid, tundis mees end täidetult. Viimasel ajal ei lahkunud see tunne ka siis, kui Ida ajutisel kusagil eemal viibis. Teo tundis ta keha enda keha sees ka siis, kui naist polnud ta kõrval, sest mõttes oli ta seal ometi. Teo oli mõelnud juba ka vande andmisele, mis oleks nad jäävalt ühendanud, kuid polnud veel selle sammu astumises kindel. Ida tuli ja läks, nagu ise õigeks pidas ja tema vande alla seadmine võis nende suhet väärata – võimalik oli ka Ida ei-sõna. Veel oli aega, veel kestis nende esimene veerand sajandist ja see tuli kulutada teineteise tundmaõppimisele ning üldse – igasugusele õppimisele.

      „Puudub Lion!” jõudis Edu hääl Teo mõtisklustesse ja talle meenus miski. „Lion tuleb hiljem. Unustasin öelda,” alustas Teo vabandavalt, „äriasjad! Raha…”

      „Raha rikub suhteid!” sõnas Ars mornilt ja nihutas ratastooli lauast eemale, et demonstreerida võõrale oma üleolekut.

      „Tänan!” lausus Vii ja võttis juhtohjad enda kätte. Ars jäi sõnaõigusest ilma, sest daam astus ise tahvelraali ette ja noormees sõitis vihaselt möhitades oma kohale tagasi.

      „Raha on kokkuleppe küsimus nagu kõik muugi. Kui me suudame üksteisega ausad olla, suudame üksmeelselt ka projekti kaitsta,” alustas Vii ja seda nii, nagu oleks ta juba ammu selles meeskonnas olnud, „muide! Kes teist läheb valitsuse komisjoni ette?”

      Ruumis jäi vaikseks ja Vii küsis edasi:

      „Kellel on kapis frakk? Must ülikond? Lips ikka mõnel on, mis?”

      Mehed vaikisid. Edil oli küll kapis smoking, aga see ei läinud talle juba ammu enam selga. Ars polnud sellisest rõivast isegi unistada osanud ning Aua kandis vaid kampsuneid. Teol oli vilistlaste ballist muud mälestused ning rõivastele mõtles ta vaid tänu Idale.

      „Nii ma arvasingi!” tegi Vii järelduse. „Ja te väidate, et teil on juba meeskond. See sünnib alles siis, kui te olete kaitsnud oma projekti, saanud valitsuskomisjonilt nõusoleku. Te olete vaieldamatult targad mehed. Aga! Te vajate esindajat. Tema ei pea tark olema, vaid esinduslik.”

      „Kuidas see välja näeks?” imestas Ars ja päris: „Kas peaksime palkama stilisti ja saatma mingi tibi oma projekti kaitsma, ah?”

      „See oleks üks võimalus,” ei hakanudki Vii talle vastu vaidlema, „kui te saate teada, kes istuvad komisjonis, kuhu projektide koordinaator teid saadab, siis valitegi endale sobiva esindaja. Ega stilist paha tee. Näiteks, kui teie projekti esitleb stiilne blondiin, kes ei tea küll projekti sisu, kuid…”

      „…siis on asi ühel pool! Koju, vennad! Aitab jamast, mul on kõht tühi ja see jutt ajab mind sööma… blondiin! Meeste projekti kaitsma! Mul hakkab paha…!”

      „… teil kõigil hakkab varsti paha!” lausus koosoleku ruumi astunud Ida ja toetas poole oma istmikust ümarlaua servale. „Miks keegi kõnet vastu ei võta? Saladuste vennaskonda asutate või? Mida see Esimene Viiul siin teeb?” turtsatas ta Vii suunas pilguga sähvates. „Kas te teate, et enamiku Okeaania saartes on tsunami ära uhtnud. Kuud jagate? Aga maailm vappub maavärinaist ja teie õpite siin mingil ülivedelikust trassil kõndimist… Kuu peale! Sina kah, Teo…”

      Ida oli maruvihane ja oleks veel rääkinud, kui Ed poleks talle jooki seganud ja rahunemisvõimalust pakkunud.

      „Ei-ei,” raputas Vii pead, mõistes Edu peanoogutust kui pakkumist, „selline blondiin kukutaks kogu ürituse läbi. Meil on vaja esindajat, kelle võimekusse ei usutaks. Komisjon annab üliõpilastele meeleldi välja tegevuslubasid, eriti nendele projektidele, mille teostumises nad potentsiaali ei näe, mis on praktiliselt teostamatud ja seega ohutud.”

      Meeskond vaikis. Noored mehed olid pettunud ja sellisest suhtumisest segaduses. Nemad olid oma projekti ikka teostatavana plaaninud ja ohtu kui sellist oli võimalik ette näha vaid teatud piirini. Ohule tuli alati ruumi jätta! Teo meelest oli palju olulisem oskus ohtlikest olukordadest mööda põiklemine. Ent Tasakaalustaja nägi asju hoopis teises valguses ja pakkus võimalust näida ohutu ning olla seeläbi aktsepteeritud. Mängimine ohu piiril oli Teole väga meelt mööda ja tema oli esimene, kes nõustumise märgiks käe tõstis.

      Ida jõi joogi ära, hüppas laualt maha ja teatas:

      „Siis on teil Sued vaja. Ta võib soovi korral täiesti blond välja näha. Pealegi valdab ta kolmekümmet keelt, oskab huultelt lugeda ja võib meelde jätta iga sõna, mida tajub. Omamoodi geniaalne blondiin, aga reaalainetest taipab ta sama vähe kui …”

      „… СКАЧАТЬ