Kuukerijad. Marje Ernits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sest Teo oli ta kõne tühja kasti suunanud. Nüüd, kus noor naine oleks hädasti meespoole abi vajanud, polnud seda abi kusagilt võtta. Ida oli nördinud. Tal oli vaja otsekohe ja igal juhul tagasi oma ülikooli laborisse jõuda, kuid kõik lennud olid juba läinud. Marsa lennuväli oli tühi. Tuli järgmist Skylonit oodata, aga see kosmoselennuk pidi saabuma alles järgmisel päeval. Idal tuli üksi telgis ööbida, sest ka Sue oli läinud. Lion oli ta oma erasüstikuga mingile järjekordsele ülitähtsale finantskohtumisele kaasa võtnud.

      Ida pidi end ise lohutama ja ta suutis seda, sest kiirustamise põhjuseks oli tegelikult rõõm erakordsest leiust. Väljakaevamised olid Marsa linnas ja kogu muistse Kartaago kultuuriruumi alal keelatud, aga kui asuti uut hotelli rajama, lubati ka arheoloogid platsile. Nii juhtuski, et Ida, kes seda ala kogu aeg silmas pidas, ainsa eksperdina Moigi hotelli ehituse turvatugede maasse puurimise juurde sattus. Kõige muu sodi seas, mis kolmekümne jala sügavustest puuraukudest välja rullus, oli peaaegu tervena tunduv koturn, mille sisu kivistunud vulkaanituhka täis oli. Sarnaseid antiikseid jalanõusid oli ka varem leitud, kuid mitte Megaarast. See võis kuuluda nii Rooma kui ka Kreeka sõdalasele ning pärineda isegi esimese Puunia sõja ajast. Neid eksponaate võis aga isegi Maailma Muuseumis vaid näppudel lugeda. Ida oli selle leiu suutnud suhteliselt ükskõiksel imel teistest eraldada ja kohalik töödejuhataja oli lubanud neiul mõttetu kivistise lahkelt oma koduülikooli laborisse kaasa võtta.

      Ida süda rõkkas rõõmust ning ta ei mallanud kuidagi järgmist päeva ära oodata, et Põhja, oma kodupaika naasta. Ta mässis koturni kivistise turult ostetud räti sisse ja paigutas õlakotti. Vaevalt et keegi Skyloni meeskonnast oleks teema käekotis oleva isikliku pearätiku seest hakanud midagi sellist otsima. Ida poleks mingi hinna eest oma vastleitud aaret lennuki hoiuruumi usaldanud, sest sealne rõhk oleks võinud kerget kivistist kahjustada. See vulkaani tuhka kivistunud pronkssandaal oli esimene ja tõeline saavutus Ida ajaloolase karjääris ja sellest pidi algama tema reaalne teekond tagasi kollasetähnilisest Numiidia marmorist lossi Kartaago eeslinnas, linnas, mille kuninganna Dido rajas Põhja-Aafrika rannikule 800 aastat enne esimese messia sündi.

      „Ma olen nii õnnelik! See on jumalik aare! Minu leid! Mul on ikka vedanud. Ma saan sellega hakkama…” õhkas Ida ja uinus, õlakoti rihm ümber käevarre põimitud, teadmises, et ainult uni suutis järgmise päeva lendu kiiremini kohale meelitada.

      Ida ärkas kohaliku mošee kella kuminast. Oli varane hommik. Telgi kattevarju narmad loperdasid kerges tuules ja neiu mõtles unesegaselt, miks pidi ta nii vara ärkama? Samas meenus talle hinnaline leid, kuid seda polnud enam. Ümber ta käsivarre põimitud kotirihm oli küll alles, aga kotti ennast mitte. Ahastus viis une viimseni ja ta silmad täitusid pisaratega. Viha, valu ja abituse tunnet üheks võimsaks karjeks vormistades väljus Ida telgist ja asus oma kaduma läinud kotti otsima. Ta tuhnis läbi kõik nurgatagused ja vaatas võõrastesse telkidesse, kuid asjata. Ida oli valmis isegi selle päeva ainsast lennust maha jääma, kui oleks aimu saanud, kus ta hinnaline ese olla võis… kuid see võis ju ka lennukis olla, tekkis tal mõte ja see tundus nii tõene, et Ida otsustas siiski Põhja tagasi lennata.

      Ta silmitses hoolega kõigi kaasreisijaid ja nende käsipagasit, kuid ei märganud isegi ühtegi salakavalat silmapaari, mida oleks võinud varguses kahtlustada. Ainus lohutus oli see, et leitud ese ei saanud kunagi olla ainus. Kui oli leitud üks sandaal, tuli varem või hiljem kusagilt lagedale ka teine – selles oli Ida kindel. Kindlustunne kosus veelgi, kui neiu lennu ootajate seas oma kallimat silmas, aga ta poleks iial osanud arvata, et reageerib oma meespoolt kohates nii ennasthaletsevalt. Ida lausa kukkus Teole sülle. Ta sõimas Marsa hulguseid, halas ennast, nuttis ning süüdistas kõiges juhtunus talle vastu tulnud meest. Teol ei jäänud muud üle, kui tasakaalu kaotanud pool sülle tõsta ja rahvamassist välja kanda. Ida laskis sel meelsasti juhtuda, see oli hea võimalus juhtmed lahti tõmmata ja hoolivust nautida.

      „Nii emotsionaalne!” kommenteeris noorte kohtumist autoroolis istuv vanem mees, lisades veel paar Idat tõsiselt üllatavat kommentaari: „Ja veel ilusam, kui arvata oskasin. See naine on nagu kuldvihma haloga koidik! Päriselt ka! Poeg, sa oled ikka loto peavõidu saanud. Palju õnne, Fea!”

      „Ma ei ole Fea!” vastas Ida totralt naeratades. „Miks see vanamees sinu autos istub ja sõna võtab?”

      „Fea oli mu ema,” parandas Teo kiirelt vea, „aga see on minu isa, Ed!”

      Ida suust vabanes pikk pettumusohe ja see tähendas, et ta oleks tahtnud autos teha kõike muud, kui tulevase äiaga kohtuda.

      „Miks sa siis mu kutsungit vastu ei võtnud,” jätkas Ida eneselegi vastikuks muutudes, „oleksin vähemalt…”

      „Tüüpiline!” kommenteeris Ed taas poja valikut. „Aga see-eest väga ilus.”

      „Sõidame!” lõpetas Teo mõttetu vestluse ja ta silme eest jooksid läbi kõik need võõrasemad, keda isa talle peale ema surma oli koju toonud.

      „Oki-doki! Ma viin teid hotelli. Tellige endale malta siidrit ja põletage mürri – miilustage,” muutus Ed sõitu alustades asjalikuks, „ma lähen lõpetan selle koosoleku ise ära. See Lion tuleb meile kasuks. Aga teda on vaja õiges suunas arendada…”

      „Lion!” hüüdis Ida kohkudes. „Mida see Lion siin teeb?”

      „Lionist saab meie projektile sponsor… kas su sõbranna siis sulle ei rääkinud?” lisas Ed tagasi vaadates.

      Teo tegi isale vakatamist nõudvat nägu ja Ed jättiski sõnavõtu pooleli.

      „Reetur!” sisistas Ida, kuid pisut mõelnud pööras öeldu enda vastu. „Sa ju ei arva, et mina…” küsis ta Teo otsa vaadates.

      „Ei! Ma arvan samuti, et see oli sul hea mõte!” teatas noormees.

      Teo surus kallima õrnalt enda keha ligi. Ta oleks pugenud veel sügavamale neiu sisemusse, kui auto roolis poleks istunud ta isa. Kui nad hotelli jõudsid, oli Ida kirg jahtunud. Ta vatras aina oma kadunud pronkssandaalist, jõi ohtralt siidrit ning ahmis mürri ja jäi lõpuks magama kui mängust väsinud laps. Teo heitis ta kõrvale ja silitas magaja pronkspruuni jumega nahka. See oli võrreldamatult sile, voolavalt pehme ning hõõrdevaba – see oli superfluidne.

      „Sina oledki minu päikesepuri, minu ülijõu allikas…” sosistas Teo ja armastas oma magavat naist, „… sina oled minu supernoova. Koos võime me ringelda igavesti… koos ei kaota me iial energiat…”

      „Ma tean, mida meil vaja läheb!” teatas Teo, kui Ed oli järjekordse Kuu kodustamise meeskonna koosoleku kokku kutsunud.

      Ida istus laudkonnast eemal ja kuulas algul, mida arutati. Teo sõnavõtt paelus teda puht visuaalselt, sest ta polnud oma kallimat kunagi juhi rollis märganud. Ovaalse laua ääres, vaevu kuvari suure ekraani tagant silma paistes, ei tulnud Idal isegi mõttesse, et mees rääkides püsti seisis.

      „Meil on vaja radarile saada üks vastne supernoova,” kõneles Teo, „meil on Kuule trassi rajamiseks vaja neutrontähe tuuma. Neutriinod tuleb ritta seada ja anda neile subatomaarsetele osakestele tegevust. Nii saame panna tuuma ülivedeliku voolama mööda kahe tsentrumiga ellipsit – Maa ja Kuu! Kuu tarnimine Maale peaks toimuma koorimise teel, et mitte tekitada järsku tasakaalu muutust. Samas annab transpordi selline maht meie võimaluse Maale saabuvat Kuu pinnast kontrollida ja sorteerida. Ja siis…”

      Mehed lauas kuulasid Teo ettekannet tõsimeelselt. Neid näis huvitavat see, mis tuli siis…

      Ida jaoks oli meeste jutt igav. Kõik tulevikku puudutav oli tema meelest teoreetiline ja ta isegi ei vaevunud kaaluma võimalust, et mõni selline projekt võiks õnnestuda. Ida oli veendunud, et ainus õnnestumine oli see, mida võis ajas toimunuks nimetada. Tüdruk СКАЧАТЬ