Kuukerijad. Marje Ernits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ polnud. Nii ei pidanud noormees Maal ringi hulkumisel aega raiskama, et oma unistuste projekti teostamiseks sobivat varustust tekitada. Sellest kokku hoitud aja pühendas ta aga Idale.

      Ida õppis samas ülikoolis, aga koolis kohtusid nad harva. Neiu veetis enamiku oma ajast idamaises kultuuriruumis ja otsis kellegi müstilise kuninganna Dido ja Kartaago väejuhtide jälgi. Teod võttis ta neile reisidele meelsasti kaasa. Nii veetsid nad koos kauneid kehalise koosolu öid, telkides keskvööndi mägedes ja muinaspoliste varemeil. Nende ühine elusajand oli õnneliku kihluse alguses ja neil polnud teineteise ees muud kohustust, kui see, mis hetkel tekkis.

      „Oota!” hüüdis Teo hingeldades. „Ma ei ole mägikits, ma ei suuda nii kiiresti nende kividega haakuda… sa vaata, missugused jalad mul on!”

      Ida vaatas Teo taeva poole tõstetud taldu, mis katkistest reisikingadest välja paistsid, ja naeris. Mäetippe puutuv õhk helises ta häälele kaasa ja neiu naer kordus kümnetes helivikerkaare värvides. Sinine laotus nende kohal tumenes kaugusse ja oligi nii lõputu, kui näis. Majesteetlikud kaljueendid olid selle kõrguse kõrval võrreldavad peost pudenenud liivakristallide kuhilikuga.

      „Jah! Sõraline sa pole. Ole siis tiivuline, kondor näiteks, kui sa kits olla ei suuda!” lausus neiu, tõmbas higirätist punutud võru juustepiirilt laubale ja ronis edasi.

      Naine teadis, et see mees järgneb talle ka paljajalu, sest tal lihtsalt puudusid teised valikud. Selles ürgkeskkonnas oli Ida ta parim ja ainus valik ning see meeldis naisolevusele väga. Kui Ida lõpuks oma unistuste Megaara üles leidis ja paikkonnale moodsate navigatsiooniseadmetega kaardistamiseks kohalikelt võimudelt loa sai, tundis Teo end tema kõrval lausa olematuna.

      Et aeg poleks kasutu, sõitis mees lõpuks kodukolkasse tagasi. Tal jäi vaid oodata, millal neiu oma töö lõpetab ja talle järgneb. Aga et Ida talle järgneb, selles oli Teo kindel, sest Maal lihtsalt polnud teist sellist meest, kes oleks talle kuldset Kuud pakkunud ja oma lubadust ka pidanud. Teo võttis pakutud lubadust üha tõsisemalt ning ei mõelnud Kuust vaid siis, kui Ida ta käte vahel oli.

      Teo oli koostanud ülitäpse tabeli Kuul leiduvatest ainetest ja leidnud vaid paar koostiselementi, mida Maal polnud. Nendele elementidele polnud vasteid ka üheski teises andmebaasis. Teole ei meeldinud mõistatused, sest need pidurdasid tegutsemist ega lasknud mehe ajuimpulsse enne vabaks, kui lahendus oli leitud. Istunud öid raalteleskoobi taga ning loonud hulga võrdlevaid süsteeme, sai mees targemaks vaid selle võrra, et Kuul leiduv tundmatu element muutis aina oma algahela pikkust ja oli tuvastatav vaid valgustatud pinna poolel. Kuidas Teo ka teoorias ei pingutanud, mõistis ta, et vajab analüüsimiseks mõistatusliku elemendi olemuslikku osakest. Selleks oli vaja Kuul ära käia ning see vajadus pani Teo sügavalt ohkama. Üksinda ei saanud ta seda teha. Ta vajas meeskonda ja seda vajadust näitasid teisedki projekti edukust tagavad märgid.

      „Oi! Tere, pojake!” rõõmustas Ed oma poega üle pika aja kuvaril silmates. „Mis mureks? Ega sa ju niisama Vanale signaliseeri, teadagi!”

      „No-ohh jah!” ohkas Teo, sest polnud isalt teistsugust reaktsiooni oodanudki.

      „Räägi! Panin just pausi…” sõnas Ed ja lükkas oma hõrehallid juuksed kätega kukklasse ning tõukas keha end sirutades lauast eemale.

      „Päikesepurjest tead midagi?” alustas Teo kompavalt.

      „Ja-ah! On proovitud. Pole seni suudetud kontrollida,” vastas isa ja tundis huvi, „ milleks sulle? See ju meeskonnatöö projekt. Sina oled meil ju Suur Üksiseisja!”

      „Enam mitte!” teatas Teo pisukese uhkushelinaga hääles.

      „Ei ole! On ka?” süttis isa huvileek poja tegemiste vastu särinal põlema. „Murdsid mõne naise maha või? Mis ta nimi on? Kahju, et meie ema seda ei kuule!”

      „Ida!” vastas Teo justkui hooletult, aga kindlalt.

      „Ida? Siis päeva tõus ju. See on alati väga ilus,” lausus Ed hetke uneledes ning küsis siis ärksalt: „Mis sa talle lubasid?”

      „Kuud,” vastas poeg.

      „Kas tähtedega või ilma tähtedeta? Ja läks õnge? Tubli poiss!” naeris isa ja jätkas juba asjalikumas toonis. „Siis sa ilma meeskonnata ei saa. Siis on sul tõesti head kampa vaja! Sul on kogenud logistikut vaja. On üks selline mees. Mäletad, kuuendast sektsioonist. Ars! Tema joonistab purjele teekonna valmis küll. Mina võin energia koondamisega tegelda. Ja Aua! See kutt sobiks ka. Ta on hea piloot ja Maal koordineeriks …”

      „… mina ise!” hüüdis Teo vahele, „aga kuidas ma nad nõusse saan?”

      „Ilmselt sa siis palka ei maksa,” oletas Ed, „aga ärata neis huvi. Alati on midagi, mis loeb! Kõigil on…”

      „Huvi? No näiteks!” takerdus Teo, sest suhtlemine ja emotsioonide eksponeerimine olid talle müstika. „Aga… aga alustame sinust. Miks sina nõustuksid. Ja ära ütle, et vaid selle pärast, et oled mu isa.”

      „Seda kõigepealt. Aga…” vastas Ed, „aga energia purki ajamine on mulle alati probleemiks olnud. Tahaksin selle probleemi enne lahendada, kui su ema juurde Toonela sügavikku sukeldun.”

      „Okei,” nõustus Teo, „aga Ars? Millest temaga rääkida?”

      „Ars kaotas juba lapsena oma jalad, mäletad?” meenutas Ed pojale.

      „Mäletan. Aga ta läheks kuhu tahes…” meenutas Teo.„Just!Läheksmaailma!Kuivaidteeoleks, sestratastoolis igale poole ei sõida. Ja seda teed ei tee talle keegi, kui ta ise ei tee. Paku võimalust! Ehk nõustub. Raha tal on!” oletas isa, andes samas aimu materiaalsuse tajust, sest raha probleemi polnud poeg veel üles tõstnudki.

      „Ja Aua… no tema on hull! Tema lendaks igale poole, kui vaid tiivad oleks,” arutles Teo juba ise edasi.

      „Jah,” arvas ka isa, „ehk ta siis lepib ka purjedega, kui tiibu ei pakuta. Tasu luba tulemuse pealt, ära seda unusta, poeg! Motivatsioon peab olema, muidu ei võta naine sult lilligi vastu!” lisas ta ja kadus kuvarilt.

      Teo istus veel viivu, tõstis siis käed, et juuksed kuklasse lükata. End lauast eemale tõugates lendas ta pilk kaugusesse ja mõte Megaara varemetele.

      „Huvitav, kas Ida tunneb, kui ma temast mõtlen?” küsis ta endalt.

      Ida tundis. Ta istus hetkeks tamrapani puu alla pingile, võttis puusakotist joogipudeli ja püüdis Marsa linna ajas tagasi Megaaraks mõelda. Tal oli kahju, et Teol puudus kujutlusvõime minevikku suhtes. Ida ise vaatas aina tagasi ja tegi seda sama ahnelt kui janu kustutades. Vesi nirises ta suunurkadest mööda põski kaelale ja kõditas rindu. Sama tunnet tundis noor naine ka siis, kui nägi vaimusilmas Erüksi tapluses võidu saavutanud sõdureid Kartaago agulis Hamilkari aedades pidutsemas. Ida silmas ajaudus isegi telkide kuldnarmalisi purpursõbasid meeste peade kohal lehvimas, haistis leivaküpsetamise ahjude lõhna ja tundis, kuidas maapind trampivate sõjaelevantide jalalöökidest vappus.

      „See on rohkem kui viiedimensiooniline panoraamvaade,” lausus Ida, „seda peaks üks mees ju ometi näha suutma!” lausus ta Teole mõeldes, aga seda lauset mõistis vaid tuul küpressidest puiestee lõpus.

      „Sa arvad, et see peab siin olema!” lausus Ida kõrvale istunud sõbranna Sue. „Ma tunnen ka! Aga see on kindlasti väga sügaval. Sa ei saa selleks kaevamisluba…”

      „Pole vajagi!” katkesta Ida. „Vaja on vaid kannatust. Ootame, Teo lubas mulle, et aitab! Me saame vahendid, et uurida СКАЧАТЬ