Kuukerijad. Marje Ernits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Ootame siis!” nõustus Sue, aga tema silmis põles teistsuguse kire leek ja tema kahtles sõbranna võimalustes. „Ehk peaks ikka Lioni käest raha küsima?” lisas ta, sest Lionis ta ei kahelnud

      „Lion? Tema on sinu mees. Rikkur pealegi. Kes talle tagasi maksta jõuaks?” tõrkus Ida sõbranna mõtet. „Sina maksad või? Tollele mehele ei piisaks ka haaremist sinunäolistest!”

      „Vale! Talle piisaks ühest arstist, kes ta terveks lubaks teha,” vastas Sue mõtlikult.

      „Ah sellepärast sa siis arstiks õpidki!” tegi Ida avalduse, kuid taipas siis, et see põhimõte puudutas ka teda ennast.

      „Armastada võib teda ju ikkagi. Vahet pole, kui valid…” jätkas Sue ning Ida lõpetas ta lause kokkuvõttega, mis mõlemal noorikul ühine tundus olevat, „… valid selle, kes sinu valis, sest siis võid kindal olla!”

      „Just!” laususid sõbrannad kui ühest suust.

      Edu korraldatud ümarlaua äärde ilmusid kõik, keda ta kutsunud oli. Lobisev seltskond pruukis ohtralt jooke ja ootas, et lõpuks ilmuks ka keegi, kes selle kummalise kutse algatajaks oli. Teo viivitas, sest Ida oli ta kõne ootele pannud, kuid ise ekraanile ei ilmunud. Lõpuks pidi mees valima, kas oodata kõnet naiselt, kellega ta sajandiks oma saatuse sidunud oli, või alustada koosolekut, mille ta selle kooselu tagamiseks kokku kutsunud oli.„Mehed!” kostis Edu karm bassihääl kutsuvalt ja joogid pandi käest. „Mulle antud sajand hakkab läbi saama. Teie õpingud lõppevad pea ja te seisate reaalsete tegude alguses. Mul on veel üks asi teha jäänud – pisku Päikest purki ajada!”

      Kostis üksmeelne naer. Teo lülitas Ida kõneposti välja ja ühines laudkonnaga. Ta oli isale alati alt üles vaadanud, nüüd vaatas ta teda kõrvalt kui võrdset, küll palju kogenumat ja tarka meest, aga meest kes istus temaga sama laua taga. Kui isa oli pateetilise kihutuskõne lõpetanud, andis ta sõna Teole, mitte pojale, nii ta ütleski: Teo räägib projektist! Maa päästmine elementaarosade ikaldusest oli teema, mis painas paljusid, kuid Teo oli esimene, kes teema Kuud anastades lahendada kavatses.

      Meeste huvipuhang paisus peagi üle laua piirete ja nad hakkasid kohustusi võtma veel enne, kui Teo nad meeskonnaks oli suutnud vormistada.

      „Kuus kanti puhast vesinikku kuluks mulle ära! Ja mõnd raskemetalli läheks ka vaja,” arutles Ars valjult ja Aua leidis, et ta võtaks kõigele muule lisaks paar tonni valget kulda, sest seda olla Kuul lademes.

      „Meil läheb hõõrdevaba ülivedelikku vaja,” seletas Ed ja Ars väitis, et kui nad kavatsevad tõesti kuupinna kahandamiseks Päikese purje kasutada, ei saa nad tõesti üle ega ümber supervedelikust, mis gravitatsiooni pärsib ega kaota takistusvaba ülijuhina energiat.

      „Mina panustaks kristallidesse! Kõik teemandid ja ka poolkristallid sobivad…” kõlas hele lapsehäälne hüüd ja lauas olijate pilgud pöördusid kutsumata külalisele. See oli Lion.

      „Sue ütles mulle, et Ida oli talle öelnud, et te vajate finantsabi. Mina maksan!” teatas hingeldav pakspoiss ja potsatas Teo toolile, kes sõna võttes viisaka väitlejana seisma oli tõusnud.

      „Ongi nii?” imestas Aua ja oli valmis rõõmust uluma, sest tema oli oma südames vaesushirmu kandnud ja kartnud, et teda osamaksuta kampa ei võetagi.

      Ed muigas kavalalt. Ars näperdas ninaalust ja Teol oli pruudi lobisemise pärast pisut piinlik.

      „Mis arvate? Ilma finantsabita võime jutlema jäädagi…” sõnas Ed soostuvalt ja keegi ei väitnud vastupidist. Siis juhtis ta meeste tähelepanu sujuvalt üle Maailma Valitsuse lepingu sellele punktile, mis välistas väikeste huvigruppide võimaluse lähiplaneetidelt või nende kaaslastelt materiaalseid väärtusi tarnida.

      „Mida põrgut!” tõstis Ars häält, küsides: „Kui väike on väike?”

      „Vaja on vähemalt viit meest!” teatas Teo.

      „Siis teeme lepingu ära!” rahmas Lion otsustavalt kätega ja tõstis oma diplomaatraali lauale. „Anna oma nimekiri siia,” sõnas ta tarmukal pilgul Teo poole vaadates, „jagame ülesanded ära!”

      Teo oli kahevahel. Ta polnud selliseks mölluks valmis. Oli ta ju meeskonnatööks planeerinud vaid paari Kuu reidi, et pinna valgusanalüüsi võtta, ent seisis korraga keset tõelust, et pidi kogu projekti meeskonnatööna võtma.

      „Möhh!”osatasEd. „Ikkagimehed!Janooredmehed, aga käituvad, nagu oleks mingid parlamendikõbid.”

      „Noh! Mis mõtlete veel… ise ju kutsusite?” muutus Aua kärsituks.

      „Oleks see vaid nii lihtne!” tõmbas Ed noori ja äkilisi mehi ohjest, jätkates: „See Kuu oleks ammu Maale tassitud! Aga seni pole – järelikult pole võimalik olnud.”

      „Ähh! Ja miks siis meid vaja oli, kui pole võimalik…” lõi Ars käega ja valmistus lahkuma.

      „Mehed!” ei andnud Lion järele. „Sellepärast, et kõik on loobujad – teiegi! Ma juba arvasin, et leidsin! Aga Suel oli õigus – ei midagi erilist! Mehed nii kui taevamannapuder. Kõht täis ja minek! Kohe, kui idataevas roosatab, tõmbavad minema. Päike tõuseb jälle ning vaatab Maast läbi kui sõelapõhjast – auk augus kinni. Keegi võiks selle planeedi juba ükskord ära lappida. Milleks ma seda raha siis korjan. Ah? Olen ma siis Jumala armust oligarh või on sel asjal mõtet ka?”

      „Ise tahtsid teemante!” mökitas Aua solvunult ja Ars veeretas oma ratastooli laua äärde tagasi.

      „Muidugi teemante,” selgitas Lion, „sest neid on Maa aukudes kõige parem kasvatada. Kristalli struktuur on parim plomm, mida tahta. Ja ärge te, mehed, arvake, et valitsus annab teile selle projekti teostamiseks nõusoleku, kui te selle toel Maailma päästa ei kavatse. 51 % loodetud kasumist peab kuuluma heategevusele, alles siis saate selle kuldse kaaslase oma tüdrukute vahel ära jagada! Nimekiri, palun!” lõpetas Lion hingeldades, haaras Teo käest elektronketta Kuul leiduvate elementide nimekirjaga ning pistis selle oma diplomaadi kohvrit meenutavasse raali.

      „Miks mulle tundub, et ma tunnen siin ikkagi raha lõhna… kas sina, Lion, haised?” ironiseeris Ars, ent jäi siiski kohale.

      „Ah nii? Ja mina arvasin, et see hais on minu sokkidel! Pean siis oma haistmisharjumusi muutma…” ei jäänud Aua kommentaariga võlgu.

      Lioni meeste ilkumine ei heidutanud. Tema naha all oli paks kaitsekiht rasva ja see säästis teda nii vaimult kui ka kehalt haiget saamast. Lioni haige süda oli selle kaitsevalli rajanud, et oma nõrkust varjata, aga seda saladust teadis vaid Sue.

      Tööülesannete jagamine ei läinud sugugi vaidlusteta ja kohati tõusis lärmi tase ruumis üle lubatu. Ed nõudis vaheaega ja tasakaalustajat. Mehed nõustusid, sest olid mõistusega olendid, pealegi veel selle geenipoole kandjad, kes kiiremini üle kuumenesid ja seetõttu tasakaalustavat turgutamist loomuliku vajadusena võtsid.

      „Naisi on vaja!” teatas Ars ning Aua soovitas talle kohe oma pruute.

      „Kuule mees, nii loll ma ka pole, et sinu kausist söön. Naisi on muuks ka vaja, kui…” rühmas Ars punastades.

      „Jaa,” venitas Ed, „see meeskond ei hakka ilma tasakaalustajata korralikult tööle – liiga suured egod kõigil. Vaja on kõva motivatsiooni, et meeskonda meeskonnaks liita. Alles siis saab tööle hakata.”

      „Mehed! Vennad!” СКАЧАТЬ