Kuukerijad. Marje Ernits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ootas Teod veel tunnikese ja püüdis kaotsi minevat aega kuidagi oma kasuks pöörata. Ta näppis oma sideraali ja saatis laiali sõna oma kaduma läinud leiust. Ta kinnitas otsimissilte igale oma sõnumile, kuni taipas, et teda oli unustatud. Ja mitte ainult teda. Näis, et Teogi oli unustanud, milleks ta üldse tegi seda, mida ta tegi – projekt Kuldne Kuu oli väljunud ühe mehe ühele naisele kinkimise tsüklist ning muutunud ühe kamba kinnisideeks. Idat ei märgatudki enam ning tüdruk lõi käega ja läks oma ülikooli laborisse. Kui Sue kutsung ta sideraali kuvarile ilmus, tegi Ida kurja häält. Sue kinnitas, et oli vaid aidata soovinud, aga sellest sai Ida isegi aru.

      „Tule Marsasse tagasi!” soovitas Sue, „Moigi hotelli ehitajad leidsid veel ühe koturni, mis sulle meeldiks…”

      Seda polnud Idale vaja kaks korda öelda. Ta oli poole tunniga lennujaamas ja veel poole tunni möödudes istus juba Marsa poole startivas Skylonis. Kui Teo Ida kadumist märkas, oli naine juba Aafrika kohal ja valmistus maandumiseks. Lahkumissuudluse leidis mees oma kõnepostist aga siis, kui taipas sinna vaadata, kuid see juhtus alles hilisööl, kui Ed poja koju sõidutanud oli.

      „Sa võid siia jääda!” hüüdis Teo isale, kes juba lahkumas oli.

      Ed imestas, kuid taipas kohe, et noorpaari vahel taas kaugus haigutas ning et ta ise noorte meeste targutamisest surmväsinud oli, võttis Ed poja pakutud ööbimisvõimaluse kommentaarideta vastu ja uinus diivanil, tühjaks joodud kristallvee purk rinnal. Teo oli pisut mures, aga kuna Ida kõnele ei vastanud, laskis ka tema oma andekspalumise sõnumi kõneposti musta ussiauku.

      „Kallis, ma…” jäi lõputa lause uinuja suust rippu.

      Ida tormas Moigi hotelli ehitusplatsile nii, kui kosmoselennuki eskalaator ta maale sõidutanud oli. Sue töötas loengutest vabal ajal tõlgina ja kuna hotelli ehitasid erinevaid keeli rääkivad inimesed, vajati tema teeneid sagedasti. Idaga olid nad sõbrannad juba lasteaiast ja usaldus nende vahel talus ka kõrvalekaldeid. Kui Sue Idat tulemas märkas, vabandas ta end vabaks ja ruttas koos sõbrannaga ehitussüvendisse, kus töötasid pinnasepuurid.

      „Vaata!” lausus Sue ilma sissejuhatuseta ja viitas põlvekõrgusele hunnikule, mille peale ta omandi märgina oma helesinise pearäti oli laotanud.

      Ida võttis kattele tuule kaitseks asetatud kivikillu pihku ja küsis: „Kust see tuli?”

      „See?” imestas Sue. „Neid tuleb igalt poolt. Terve süvend on seda kivipuru täis.”

      Idat ei huvitanudki enam pronksist koturni tükid, mis Sue talle hunnikusse oli korjanud, sest ta hoidis käes kollasetähnilise Numiidia marmori tükki. See kivi võis olla killuke Hamilkar Barca lossist, mis Titus Liviuse järgi asus Kartaago südalinnast põhja pool Meagaaras, kohas, mida uues ajas Marsaks nimetati. Ida käed hakkasid värisema, sest Meagaara oli tema diplom ülikooli lõpetamiseks ja tulevane väitekiri magistriõppes. Ajaloo professori kraadi kaitsmiseks vajas ta aga juba tervet Kartaagot.

      „Ja siin see ongi! Vaid neljakümne jala sügavusel meie all… Skylon pole veel startinud! Ma pean tagasi Põhja lendama!” sõnas Ida. „Seda kivi on vaja analüüsida. Kohe!”

      „Tänan väga! Mis ma selle pronksihunnikuga siis teen?” laiutas Sue käsi.

      „Pane kasti ja vii telgi juurde!” hüüdis Ida ehitussüvendi kraatri kaldast üles ronides.

      Edasi sammus ta juba hoogsalt ja kivi käest kätte hüpitades. Ta oli viimasest kaotusest üht-teist õppinud, nimelt seda, et kui sul oli midagi, mida sa tahtsid võõra silma eest peita, siis ära peida seda kotti ega seo käe külge, vaid näita kõigile! Tagasi startiva Skyloni turvakontroll uuris pingsalt Ida õlakotti, pani imeks suurema pagasi puudumist ning ülikiiret soovi tagasi lennata, kuid kivikest, mida neiu käest kätte veeretas, ei märganud keegi.

      Lennuk oli pooltühi ja Ida võis privaatiste valida ning leitud kivikilluga omaette olla. Ta silmitses seepiaja umbravärvi tähnidega marmorkildu ja see manas ta pilgu ette lossi, mis laskuvate terrassidega kivilademe tipus kõrgus. Ida nägi lossi poole tõusmas musta eebenipuust treppi, punasest puust uksi ehitise seinas, ärtsist skorpionivõrke uste all ja kuldtrelle aknaavade ees. See kõik kangastus Idale vaimusilmas kui ehe reaalsus. Tema lapsepõlve unistustest oli saamas tõelus. Lood kaugest minevikust, ajast, mida vanaisa oli talle mällu jutustanud, hakkasid erksates värvides välja joonistuma. Ida ohkas ja surus marmorkillu pihku. Oli imelik tunne. Tunne, nagu oleks tal peos terve kadunud maailm, mis oli kunagi olnud ning vajas vaid õhku ja vett, et taas ärgata.

      Kosmoselennuki aknamulli taga oli selge sügavmust universum. Siis ilmus kaadrisse Kuu ja Idale meenus Teo. Noormees oli talle unesuudluse saatnud ja see tõstis neiu suunurki naeratuseks. Kus kulges Kuu, sinna kulges ka Ida mõte ja see oli alati seotud Teoga. See taevakeha oli nende kohtumise algus, kulgemine ja loodetavasti ka lõpp. Ida ajaloolaseusk algaski enamasti millegi lõpust, kuid oma sajandikaaslasele mõeldes polnud ta veel päris kindel, kas läheb selle mehega lõpuni või mitte. Nende kooskulgemine polnud veel kinnitatud vandega, mida nõudis tava. Teo polnud astunud oma otsustavat sammu ja Idale see meeldis. Neiu tahtis veel mõnda aega omapäi hulkuda, aga see ei tähendanud, et ta soovinuks kellegi teisega olla. Nende kehad liitusid igas puutepunktis ja see oli alati oodatud hetk, kuid tähendas vaid naudingute algust. Ida sulges silmad ja meenutas viimast Teoga veedetud ööd. Noormees oli teda magavana eriti õrnalt kohelnud ja see kogemus jäi Idale pikemalt meelde kui kõik eelmised puutepunktid.

      Maale jõudes ei mallanud Ida tavalist linnataksot oodata, vaid tellis kiirkulleri ja laskis end otse oma ülikooli sõidutada. Laborisse jõudes kamandas ta laborandid ruumist välja, lukustas ukse ja hõivas kogu kõrgtehnoloogilise varustuse marmori killu uurimiseks. Kohale kutsutud professor, Ida juhendaja, ilmus laborisse pisut pahuras olekus, kuid üllatus rõõmsalt, kui nägi, millega ta diplomand tegeles. Raal näitas kuvaril valemit elementidest, millest enamikku peeti juba ammu ärakasutatuiks või peidetuks allapoole Maal lubatud kaevandamispiiri.

      „See pole võimalik!” imestas professor Grig. „Kuidas te sellega turvakontrollist läbi saite? Kas teie pagas…”

      „Pagas läbis röntgenkontrolli,” selgitas Ida võidurõõmsalt, „aga mina kõndisin niisama kivi käes pillutades lennukisse!”

      „Aga kust te selle…” tahtis vana professor leiust oma arusaamistele vastuvõetavat selgust saada.

      „Uskumatu,” sõnas Grig, aga seda juba elektronmikroskoopi vaadates, „see on siis ikka veel alles!”

      Grig raputas pead, ent tema puhul tähendas see kaasaelemist. „Kuid selleks, et asja seaduslikult uurida, on teil vaja palju raha, palju mehi ja palju aega.”

      „Mul on terve sajand aega. Mehi saab ikka moosida… ja raha? Raha võib alati juurde trükkida,” naeris Ida, „aga nüüd teeks diplomitöö kava ära!”

      „Jah, muidugi,” nõustus professor, „aga teisel teemal! Meie stuudiumi kõrget komisjoni ei tasu selle materjaliga küll ärritada. Las järgmine põlvkond tegeleb Maas peituvaga.”

      Idal oli hea meel, et vana Grig teda mõistis. Ta oma isa poleks mõistnud, vaid pigem hukka mõistnud, et tütar kullale kive eelistas ja bakalaureusetööd tõsiselt ei võtnud. Ajaloolise tõe suhtes jäi Ida üldse paljudega eriarvamusele. Ta polnud ülikooli algusest peale oma vanematekodus käinud ning kui Teo ta ellu ilmus, ei tundnud neiu sellest enam ka puudust. Lapsepõlv oli tema jaoks lõppenud vanaisa surmaga ja sellele kaotusele polnud ta oma elus lohutust leidnud, kui, siis ehk just professor Grig oligi see mees, kes talle vanaisa meenutas.

      Teo ootas koosoleku algust. Mehed kogunesid kuidagi loiult. Õhus oli tunda väsimuse märke. See kevad oli alanud veidralt vaevaliselt. Ka СКАЧАТЬ