Mitmekülgne konservatism. Mart Laar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on, et piisavalt suur hulk elanikkonnast pidi lootma paremale elule just kommunistliku režiimi kujul. Need lootused ei pruukinud hiljem realiseeruda, kuid pidid olema reaalsed lootused just režiimi tekkimise ajal. Üldreeglina inimesed eelistavad ebavõrdsusel põhinevat ühiskonda – ka liberaaldemokraatlikud ühiskonnad on võimalustelt ja staatustelt ebavõrdsed, traditsiooniliste ühiskondadega võrreldes on erinev vaid ebavõrdseks saamise viis ja õigustus – nii kaua, kuni neil endil säilib realistlik lootus jõuda piisavalt soodsale ühiskondlikule positsioonile või halvenenud tervisest ja kõrgemast vanusest tingituna madal sotsiaalne staatus enam enesehinnangulist hingevalu ei põhjusta. Kristlik demokraatia tekkis katoliku kiriku ja poliitilise katoliikluse (pean silmas katoliiklikke erakondi XIX sajandi teisest poolest alates, mis olid küll suures osas seotud katoliku kiriku ideeliste ja institutsiooniliste huvidega, kuid polnud kiriku otseses alluvuses ega kiriku käepikenduseks5) kompromissina kaasajaga ja leppimisega demokraatiaga. Teise maailmasõja lõppedes katoliku kirik redigeeris oluliselt oma varasemat vastuseisu liberalismile ja demokraatiale, sotsialismile ja ka kapitalismile. Vastav muutus toimus osalt ka tänu fašistlike riikide militaarsele kaotusele, mitmete katoliiklike ühiskondade langemisele kommunistlike režiimide alla või ka tänu sellele, et 1940ndate teisel poolel ei mõtestatud demokraatiat veel mitte niivõrd üksikisiku moraalsetest valikuvabadustest lähtuvalt (ehk liberaaldemokraatlikult). Näiteks abordiõigus aastal 1948, mil avaldati ÜRO inimõiguste deklaratsioon, ei olnud veel enesestmõistetav indiviidi valik ja inimõigus –, vaid pigem lähtuvalt enamusest ja vähemusest ning ühiskondlikest klassidest. Igatahes ei toonitanud katoliku kirik enam varasemal kombel ainuõiget nägemust riigi ja kiriku suhetest, vaid üldisi põhimõtteid, mida tema sotsiaalõpetuse kohaselt ühiskonnad majanduse korraldamisel ja võimu teostamisel arvestama peaksid.

      Huvitava näitena võib tuua käsitluse õiglasest palgast. Kuna katoliku kirik väärtustab nii eraomandit, loomuõigust kui ka perekonda, siis pakkusid paavstid oma entsüklikates „õiglaseks palgaks” sellist palka, millest piisab perekonna ülalpidamiseks nii, et mõlemad vanemad ei peaks töötama väljaspool kodu ning lisaks jääks veel üle (tootva) eraomandi soetamiseks. Et eraomand on inimõigus (st kõikide inimeste õigus), siis on selle võimalikult lai jaotuvus Jumala soov ja tahe ning samas ka hea meede nii kapitalismi haiguste kui ka kommunismi (halbade) ravimite vastu.

      Käsitletud ideoloogiad tekkisid kõik Lääne ühiskondades, kujunesid ja arenesid vastastikku üksteist mõjutades ning on kõik omal moel kujundanud Euroopa ühiskondliku mõtte arengut.

      Ei saa me ilma sotsialismita…

      Vladimir Bukovsky

      Sotsialismiidee on viimane iidsete fantaasiate seas, mis on inspireerinud filosoofe sajandeid, kui mitte aastatuhandeid: perpetuum mobile, tarkade kivi, surematus ja ideaalne ühiskond. Alates Platoni „Riigist” kuni More’i „Utoopiani” ja sealt edasi, on inimkond olnud selle illusiooni kütkes. Meie esivanemad mõtlesid sellele palju – tükk maad rohkem, kui tänapäeva sotsialistid sellele eales on mõelnud. Võib-olla just seepärast ei püüdnud nad seda kunagi tõeliselt teoks teha. Nad mõistsid lihtsat tõde, et üldiselt on ühiskond täpselt nii hea, kui on selle liikmed. Nad teadsid, et patt on inimloomuse pärisosa. Seega mõistsid nad ka seda, et enne täiusliku ühiskonna loomist tuleb luua täiuslik inimene.

      Täiusliku inimese loomise võimalikkus, ja veelgi rohkem selle saavutamiseks vajalikud vahendid, tekitasid aga suuri vaidlusi. Seega käsitlevad pooled Platoni dialoogid küsimust, kas voorust on võimalik õpetada või on see inimloomuse lahutamatu osa. Kõige targemad keskenduksid oma hinge täiustamisele, ja veidral kombel oleks üks esimestest pahedest, millest nad vabaneda sooviksid, ühiskonna reformimise tahe.

      Teised püüaksid siiski leida lühemat teed. Kõige äärmuslikum – ja kõige loogilisem – koolkond oli keskaja alkeemikud, kes püüdsid luua kunstliku inimese homunkuluse, segades vajalikud koostisosad kokku katseklaasis. Me oleme harjunud neid naeruvääristama, kuid tegelikult on selline esimene samm ideaalse ühiskonna loomiseks vajalik. Kui me ei suuda keemilistest koostisosadest luua inimest, siis kuidas on võimalik kogu ühiskonda ehk tuhandeid täiskasvanud inimesi ümber kujundada? Lõppkokkuvõttes nurjusid kõik katsed sotsialismi ellu viia just selle fundamentaalse probleemi tõttu: täiuslik kavand ei hakka tööle ebatäiusliku inimesega. Lihtsamalt öeldes, sotsialism ei sobi kokku inimloomusega.

      Selles mõttes oli natsionaalsotsialism, mis rõhutas rassi ja eugeenika olulisust, loogilisem kui „internatsionaalsed” variandid. Natsid mõistsid homunkuluse probleemi: täiusliku ühiskonna loomiseks oli vaja aretada täiuslike inimeste rass. Siit ka inimeste vivisektsioon, eugeenika, kõige edumeelsema rassi üleolek ja lootusetult alaarenenute genotsiid. See kõik tulenes loogiliselt tolle aja sotsialistlikust doktriinist: kõik selle kuulutajad, kaasa arvatud Marx, pidasid mahajäänud inimeste genotsiidi vajalikuks ja õigustatuks. Sotsialismi ülesehitamiseks on vaja selleks sobivaid inimesi ning kui on kavatsus selliseid inimesi „aretada”, siis on kõikidest rahvustest kõige parem valik sakslased.

      Ülejäänu on juba ajalugu: natsism sai lüüa ja see mõisteti hukka kui räigeim inimsusevastane kuritegu. Nende diskrediteeritud meetodid, alates eugeenikast kuni genotsiidini, kustutati sotsialismi „pühakirjadest” ja väideti, et need on alati olnud parempoolsed tagurlikud ideed. Tegemist oli sotsialistliku propaganda hämmastava trikiga: küllaltki suur osa nende doktriinist pandi kalevi alla, samas kui peamise sotsialistliku eksperimendi läbikukkumine ei diskrediteerinud mingil moel sotsialismi kui sellist.

      Tegelikult ei ole mingit põhjust seostada natsionaalsotsialiste poliitiliselt parempoolsetega. Nende tõlgendus sotsialismist erineb muudest tõlgendustest nii teoorias kui ka praktikas ainult vähesel määral. Seepärast pole ime, et selle väljundid olid tavapärased: ühe partei valitsus, füüreri kultus, maipühaparaadid, koonduslaagrid, võitlus rahu eest, maailma vallutamine jne. Siiski nähakse selles kõiges paremal juhul paradoksi, mis näitab ilmekalt, et äärmused tõmbuvad. Vähesed söandavad teha ilmselge järelduse, et sotsialism toob järjekindla elluviimise korral alati kaasa totalitaarse riigikorra.

      See ongi sotsialismi ümber käiva väitluse peamine viga: liiga vähe tähelepanu pööratakse selle doktriini alustõdedele ning liiga palju mudelite liigitamisele ja nendevahelistele pisierinevustele. Põhjus peitub selles, et pea kogu väitlus käib sotsialistide endi vahel. Loomulikult ei soovi nad analüüsida oma eelmisi ebaõnnestumisi ega võtta vastutust mineviku kuritegude eest. Seda eriti siis, kui nad on, nagu ikka, järgmiste globaalsete eksperimentidega poolel teel. Loosungi „kes valitseb minevikku, see valitseb tulevikku” põhjal võib öelda, et nad on vägagi valmis kaitsma enda tõlgendust ajaloost.

      Seega peetakse kommunistide ja sotsiaaldemokraatide, enamlaste ja vähemlaste vahelisi erinevusi tähtsaks. Järelikult ei võta Lääne sotsialistid kunagi vastutust oma idapoolsete mõttekaaslaste kohutavate eksperimentide eest. Vähesed mõistavad, et erinevused olid üksnes taktikalist laadi, samas kui eraomandivastase sallimatuse põhimõttele jäid truuks kõik sotsialistid – nii mõõdukad kui ka mittemõõdukad. Encyclopaedia Britannica sisaldab kõige mõõdukama Lääne mudeli pooldaja George Bernard Shaw kirjutatud artiklit sotsialismi kohta:

      Sotsialism – taandatuna oma kõige lihtsamale õiguslikule ja praktilisele väljendusele tähendab täielikku loobumist eraomandist, muutes selle avalikuks omandiks, ning sellest saadava avaliku tulu jagamist kogu elanikkonna vahel võrdselt ja vahet tegemata.

      Nagu näha, olid fabiaanide ja kommunistide vahelised lahknevused üksnes taktikalist laadi; lõplikes eesmärkides ei olnud mingeid erinevusi. Shaw toetab „eraomandi konfiskeerimist avalikes huvides ilma igasuguse võimaluseta nõuda hüvitamist”, „kõrgemaid makse, pankrotistunud tööstusharude kohustuslikku ümberkorraldamist või otsest natsionaliseerimist ning kõikide klasside kohustuslikku osalemist tsiviil- ja sõjalises teenistuses.” Ta ei loonud endale illusioone, et valijad toetaksid vabatahtlikult sellist helget tulevikku: СКАЧАТЬ