Mitmekülgne konservatism. Mart Laar
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Mitmekülgne konservatism - Mart Laar страница 21
Название: Mitmekülgne konservatism
Автор: Mart Laar
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная публицистика
isbn: 9789949486427
isbn:
29
See võib tähendada integrismi (traditsioonide tingimusteta säilitamine muutuste aegadel) või restauratsiooni (traditsiooni taaskehtestamine pärast muutusi).
30
Nt nn Weimari Vabariigi (1918–1933) Konservative Revolution, milles osalesid teiste hulgas Oswald Spengler, Arthur Möller van den Bruck, Ernst Jünger ja Carl Schmitt, või Ameerika revolutsiooni kui sisuliselt konservatiivse revolutsiooni kirjeldus teoses P. Viereck, Conservatism Revisited, 1959, lk 16–17.
31
Scrutoni jaoks tuleneb see eeldus tähtsusest, mida ta omistab ideede arenguloole. R. Scruton, The Meaning of Conservartism, 2001, lk 83: „Doktriin vajab konkreetsust. Kuid selleks, et rääkida konkreetsest, tuleb minna ajalukku.”
32
Ibid., lk 34–35: „[…] doktriini ülesanne on ületada lõhe filosoofia ja praktika vahel ning üksnes praktikas on mõistetavad meie traditsioonide kogusumma.”
33
Ibid., lk 34–35: „[…] doktriini ülesanne on ületada lõhe filosoofia ja praktika vahel ning üksnes praktikas on mõistetavad meie traditsioonide kogusumma.”
34
Ibid., lk 8: „Vabadus ilma institutsioonideta on pime […]. […] konservatiivi jaoks pole isikliku vabaduse väärtus absoluutne, vaid allub teisele, kõrgemale väärtusele, valitsuse autoriteedile.”
35
Ibid., lk 24: „Ühiskonna seisundi määrab ära lojaalsus; see teeb ühiskonnast midagi suuremat kui „üksikisikute kogumi”, nagu seda näevad liberaalid.”
36
Ibid., lk 48: „Kui demokraatialt eeldada mõistlikkust, peab see toimuma institutsioonide ja protseduuride kaudu, mis annavad hääle puuduvatele sugupõlvedele.” (Autori kursiiv.)
37
Ibid., lk 176: „Peaks olema ilmne, et ses olukorras pole konservatiivsel poliitikal väljavaateid.”
38
Ibid., lk 167: „ Konservatiiv peab uskuma, et klassierinevusi võib pidada kas hädavajalikuks kurjuseks või ühiskondlikuks hüveks.”
39
Ibid., lk 172: „Heaoluriigi eesmärk pole kaotada rikaste ja vaeste erinevused, vaid julgustada inimesi seda olukorda aktsepteerima.”
40
Ibid., lk 31.
41
Ibid., lk 124: „[…] traditsioon on konservatiivse poliitika lahutamatu osa, sest see esindab mitte ajalugu kui sellist, vaid olevikku toodud ja tajutavat ajalugu […].”
42
Ibid., lk 87: „Konservatismi ja kapitalismi vahel pole loogilist ühisnimetajat […].”
43
Ibid., lk 95: „[…] majapidamise ja perekonna loomuomast seost ei saa eitada. Sellest järeldub, et konservatiivid peavad mõtlema jõukuse jaotamisele ja mitte ainult seoses jõukuse akumuleerumisega. Arvestades seda, kuidas konservatiivid tähtsustavad perekonda ja tuginevad peresidemetele olemasoleva poliitilise korralduse vastu usalduse loomisel, peavad nad soovima jõukuse jaotumist kõigi ühiskonnaklasside vahel, sõltuvalt sellest, missugune majapidamise mõiste on ühes või teises loomuomane.”
44
Ibid., lk 2: „[…] ei ole suuremat kitsarinnalisust […] kui liberalismi kitsarinnalisus […]”.
45
Gray väide raamatus „The Undoing of Conservatism” on põhjustanud tuliseid vaidlusi Briti konservatismi ja Konservatiivse Partei lõpu teemadel. Vt näiteks R. Eccleshall, „The doping of Conservatism”, Journal of Political Ideologies, 5(3), 2000, lk 275–287; A. Danham ja M. Gartnett, „Sir Keith Joseph an the Undoing of British Conservatism”, Journal of Political Ideologies, 7(1), 2002, lk 57–75. Tähelepanuväärne on see, et Giddens pöörab selle mõttekäigu ümber ning väidab, et neoliberalism on kriisis, kuna selle kahe koostisosa – vabaturu ja konservatismi – vahel on pinge, ning kinnitab seega Gray kriitikat: A. Giddens, The Global Third Way Debate, 2001, lk 15.
46
J. Gray, Enlightment’s Wake. Politics and Culture at the Close of the Modern Age, 1995, lk 87: „Konservatiivses mõtlemises ja praktikas valitseva neoliberaalse ideoloogia ülemvõimu tulemus on konservatismi kui elujõulise poliitilise projekti hävitamine praeguseks ja ka lähemas tulevikus. Traditsiooniline konservatism ei ole enam realistlik poliitiline valik, kuna turujõud, mida neoliberaalne poliitika tekitab või kindlustab, on vanad institutsioonid ja tavad minema pühkinud.”
47
Von Hayek ise väidab, et ta ei ole (neo)konservatismi teoreetik: F. Von Hayek, „Why I Am Not a Conservative”, The Constitution of Liberty, 1976, lk 379–411.
48
R. Scruton, op. cit., 2001, lk 126: „[…] seega peab konservatiivsesse doktriini kuuluma maailma kirjeldamine mitte neutraalsete, vaid ideoloogiliste sõnadega.”
49
H. W. von der Dunk, op. cit, 1976, lk 21.
50
Selles mõttes langeb konservatism kokku postmodernismiga, kuid seda üksnes pealiskaudselt, nagu väidab Pilbeam. B. Pilbeam, „Conservatism and Postmodernism. Consanguineous Relations or ‘Different’ Voices?”, Journal of Political Ideologies, 6(1), 2001, lk 33: „[…] vaatamata sellele, et konservatiivsete ja postmodernistlike argumentide vahel on tuvastatud palju märkimisväärseid paralleele, muudab konservatiivide tegelik eesmärk seista vastu traditsioonilistele väärtustele ja institutsioonidele esitatavatele väljakutsetele lõppkokkuvõttes võimatuks postmodernismi nõuete laialdase heakskiidu.”
51
Nt Harold Macmillan, Ühendkuningriigi konservatiivist peaminister aastatel 1957–1963, oli meister leidma keskteed kuskil laissez-faire liberalismi ja sotsialistliku riigiplaneerimise vahel: A. Heywood, Political Ideologies. An Introduction, 1991, lk 74.
52
Konservatismi tõusud ja mõõnad (ja tõusude puhul on tegemist n-ö uue konservatismiga) annavad tunnistust sellest, et taassünd on suhteline nähtus. Sellest ka küsimärk pealkirjas. Ameerika Ühendriikides näiteks kerkis uue konservatismi mõiste esile 1940ndatel aastatel külma sõja kontekstis.
53
Ameerika Ühendriikides püüab nn kaastundliku konservatismi suund lepitada või ehk täpsemalt mahendada uusparempoolsete neoliberalismi sotsiaalse konservatismiga. Vähemalt kõlbluse osas säilitab see jäiga hoiaku. Raskepärase liberaalse konservatiivse hoiaku tasakaalustamine tuleb asetada Newt Gringrichi nn „Contract with America” (vabariiklaste mitte eriti edukas poliitika 1990ndate keskelt) konteksti. See omakorda määrab ära konservatismi taassünni ulatuse Ameerika Ühendriikides või vähemalt selle kandumise parteipoliitikasse.
54
Ch. Funderburk ja R. G. Thobaben, op. cit., 1994, lk 129: „Ebavõrdsuse üle ei tule kurvastada – see on lihtsalt osa loomulikust korrast.”
55
David Winston, Put Out the Fire! An Analysis of the 2010 Midterm Elections, http://winstongroup.net/2010/12/22/put-out-the-fire-an-analysis-of-the-2010-midterm-elections/
56
Partisan Trends – July 2, 2011, http://www.rasmussenreports.com/public_content/politics/ mood_of_america/partisan_trends
57
Vt Seymour Martin Lipset ja Gary Marks, It Didn’t Happen Here: Why Socialism Failed in the United States.