Mitmekülgne konservatism. Mart Laar

Чтение книги онлайн.

      1970ndadel leidis aset usuliselt motiveeritud ja mõtestatud poliitika märkimisväärne tõus Lähis-Idas ja Ameerika Ühendriikides. Kuigi „usuline tee kaasaega” jäi siiski pigem erandlikuks reaktsiooniks ühiskonnas toimuvatele muutustele, lõppes suurte majanduslike tagasilöökidega ajalukku jääv kümnend oluliste konservatiivsete pööretega. 1979. aastal rajas rahva toetusel võimule tulnud usulis-poliitiline uuendaja ajatolla Khomeini Iraanis pärslaste ajaloos ja Šiiitide varasemas usutraditsioonis pretsedenditu kaas-aegse rahvusriigi, mille ülimaks autoriteediks oli vaimulike ja juristide nõukogu ning mis valitsusvormilt kujunes teokraatlikuks demokraatiaks. Samal aastal valiti Ameerika Ühendriikides presidendiks Ronald Reagan, Suurbritannias sai peaministriks Margaret Thatcher ning paavst Johannes Paulus II tegi kommunistlikkusse Poolasse esimese külaskäigu, mis algatas kommunismivastase protestilaine ja tõi kümnend hiljem kaasa külma sõja lõpu.

      1980ndad läksid ajalukku usulise enesetaputerrorismi jõulise ja efektiivse tulekuga kõigepealt Liibanonis (Hezbollah), hiljem ka paljudes teistes Lähis-Ida konfliktikolletes ja Sri Lankal.9 Kuni selle ajani ei õpetatud ei politoloogias ega sotsioloogias, et religioonil peaks kaasaja poliitikas olema suur kaal või et üksikud enesetapurünnakud võiksid edukalt survestada geopoliitilisi üliriike. Teadlased aga leidsid peagi seosed enesetapurünnakute efektiivsuse, kaasaegsete kommunikatsioonivahendite ja liberaaldemokraatia vahel. Reeglina oli enesetapurünnakute sihtmärgiks vaba meediaga demokraatlik riik (nt Iisrael, Ameerika Ühendriigid, Türgi, Venemaa, India, Sri Lanka), mis kajastab rünnakut ja edastab selle sõnumi rahvani. Demokraatlike ühiskondade elanikud on inimkaotuste suhtes tundlikud, saavad vägivaldse rünnaku kajastamisest esteetilise šoki ning seejärel survestavad oma valitsusi tegema järeleandmisi terroristide territoriaalsetele ja poliitilistele nõudmistele.

      1991. aastal lõppes külm sõda ja algas (6. augustil 1991) World Wide Web’i ehk interneti kui üldise suhtluse ja tarbekauba ajastu10. Euroopa kommunistlike režiimide ebaõnnestudes näis, et suured globaalsed ideelised vastasseisud on lõppenud. Taas kord oli põhjust mõelda „ideoloogiate lõpust” ning seekord näis, et uus ideeline konsensus on kujunemas mitte ühiskondlikul, vaid üleilmsel tasandil ning konsensuslikult jagatud väärtuseks on liberaaldemokraatia. Nii väitis Francis Fukuyama 1992. aastal ilmunud raamatus „Ajaloo lõpp ja viimane inimene”, et inimkonna ideoloogiline areng on lõppenud, läänelik liberaaldemokraatia on inimvalitsuse viimne vorm ning ehkki kõik ühiskonnad pole liberaaldemokraatlikud, on liberaaldemokraatia siiski võitnud kui ainus universaalselt tõsiselt võetav idee sellest, kuidas kõikide inimeste väärikus võiks olla parimal moel tagatud. Lisaks on maailm liikumas ühe tsivilisatsiooni ja läänelike moraaliväärtuste suunas, kuna kõik kultuurid länestuvad tänu Lääne kaupadele, meediale ja kultuurile.11

      Samuel P. Huntingtoni „tsivilisatsioonide kokkupõrke tees” aga täheldas vastupidist trendi – ühe üleilmse keele, religiooni või tsivilisatsiooni asemel rahvad, kultuurid ja tsivilisatsioonid hoopis tugevdavad oma identiteeti, kultuuride osakaal globaalses ja rahvuslikus poliitikas kasvab, globaalsete konfliktide ärahoidmiseks tuleb kultuuriliste erinevustega arvestada ning mitte eeldada varasemal kombel, et Lääs on parim (West is the best) ning läänelik arengumuster ainus mõõdupuu kõikidele ülejäänutele.12

      Võib-olla üks põhjus, miks Huntingtoni tees leidis oluliselt rohkem kriitikuid ja tõstatas rohkem poleemikat, oli inimestele igiomane soov uskuda, et lõpuks ometi võiks olla rahu maa peal (kõik kas juba on liberaalsed, mõistuspärased ja ettevõtlikud, tahavad sellisteks saada või kui ise ei taha, siis eelistavad ikkagi elada sellises ühiskonnas üsna sarnaselt inimestele, kes pooldavad ettevõtluse eraomandit võimaldavat ühiskonda, kuid ise ettevõtlusomandit ei oma), suured konfliktid on lahendatud (tekkivad erimeelsused on lahendatavad konstruktiivselt ja ratsionaalselt, kuna liberaaldemokraatiad ja vaba turumajandust järgivad riigid omavahel ju ei sõdi), maailm ongi lõpuks mõtestatud, korrastatud, turvaline ja ette ennustatav.

      Kui Fukuyama nägemuses mitte-lääne ühiskonnad ise leiavad üles kaasajastumise (st läänestumise) õige tee, siis samasugune suhtumine domineeris ka Euroopa kultuuriliste vähemuste puhul. Veel 1990ndatel (ja ilmselt kuni Euroopa Liidu laienemiseni aastal 2004, mil veel pingsalt otsiti Euroopa identiteedile ja kultuurile ühiseid aluseid ehk ühist osa positiivselt mõtestatud keelelises, etnilises, usulises ja kultuurilises paljususes) oli multikultuursus enesestmõistetav „hea” iseeneses ning loodeti, et kultuurilised vähemused leiavad „õige tee” ise üles.

      „Ela ise ja lase teistel ka elada” suhtumine hakkas muutuma küsitavaks esmalt 11. septembri 2001 rünnakute järel – mitte paradoksaalselt, vaid paratamatult nõuab liberaalsete vabaduste kaitse illiberaalseid vahendeid ning kogusummas liberalismi langustrendi, vaid kriisiolukorra ja kriisitajude lõppedes saavad „vabadused” taas kasvada.

      XXI sajandi esimese kümnendi lõpuks oli ka multikultuursus ise juba tulise ideoloogilise võitluse objektiks. Multikultuursusest sai kõikidele tunnustele vastav ideoloogiline debatt, milles liberaalid ja konservatiivid nii omavahel kui tihti ka isekeskis, on eri meelt kultuuridevahelise õigluse ja võrdsuse, enamuskultuuri ja riigivõimu suhete ning vastutuse jaotumise üle riigi ning vähemuste endi algatuse ja initsiatiivi vahel. Jagatud konsensus puudutab vaid äärmuslike lähenemiste taunimist – Euroopa ühiskondadele ajalooliselt omane monokultuursus on samavõrd valikute hulgast väljas, kui seda on ka enamus- ja vähemuskultuure võrdselt kohtlev multikultuursus.

      Viimase poole sajandi jooksul, alates 1960ndate televisioonist kuni sotsiaalvõrgustikeni pool sajandit hiljem, on kommunikatsioonivahendite areng süsteemselt killustanud traditsioonilisi inimkooslusi (perekonda, naabruskonda, usuühendusi, kohalikku kogukonda, ühiskonda ja kultuuri). Iga uus suhtlusvahend on laiendanud inimeste võimalusi omandada informatsiooni iseseisvalt ning luua „nõrku sidemeid”13 sellisel arvul ja sellisel moel, mis varasemas inimühiskonnas pole kunagi võimalik olnud. Kui kujutada ette näiteks üht viieliikmelist perekonda, siis tänaste vahendite ja võimaluste juures suhtlevad pereliikmed keskmiselt kordades vähem näost-näkku (kui just elekter ära ei ole…), kui seda tehti ajal, mil majapidamises ei olnud ei internetti, mobiiltelefone, televisiooni, raadiot ega arvuteid. Sidemed pereliikmete vahel on paratamatult nõrgenenud, pereliikmete „ühine elu” killustunud. Samasuguse moraalse ja identiteedilise killustumise ohus on ka kogukonnad, kultuurid ja ühiskonnad, mille liikmed on täna „hajali” üha rohkemates suhtlusvõrgustikes ning on seetõttu omavahel nõrgalt – kui üldse – seotud.

      Sõltuvalt suhtumisest, võib killustumisele viidata ka sõnadega „paljusus” või „erinevus”. Üha kasvav paljusus on nii viimase poole sajandi kasvav trend kui ka individualismist ja vabast turust lähtuva liberalismi alusaade. Liberalism oma põhialustelt ei korrasta ega loo jagatud arusaamu heast, vaid vastupidi – ta kaitseb sõnavabadust, õigust teistsugusele arvamusele ja kriitikale, õigust ise kujundada oma arusaamu moraalist, tõest ja reaalsusest ning tunnustab seetõttu ka maailmavaatelist, usulist, kultuurilist ja informatiivset („toodete”) paljusust, ehk kõike sellist, mille järele inimeste seas on nõudlust. Kui selline ühiskondlik mentaliteet langeb kriisi, tullakse sellest reeglina välja mitte „rohkema”, vaid „vähema” liberalismiga, sest liberalism iseenesest ei tooda ühtsust, vaid paljusust. Liberaaldemokraatlikus süsteemis on loomuomane, et inimesed tegelevad igaüks oma huvide, väärtuste ja asjadega ning kodanikud kujunevad üksteisele loomupärasteks konkurentideks nii majanduses, käitumises kui ka elu mõtestamises. Sellelaadne konkurents on mõtestatud positiivselt, kuigi jagatud ühiseid tundeid, identiteeti ja taju jääb nii paratamatult vähemaks.

      Kui varem oli ühiskonnas – Euroopas oli valdavalt niiviisi tavaks – üks ja ühine religioon, siis kristlaste vastastikkuse sallimise tulemusena sai ühest mitu (mitu kristlust), maailmareligioonide vastastikkuse sallimise tulemusena СКАЧАТЬ