Mitmekülgne konservatism. Mart Laar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lihtrahva spontaanse algatusena. Briti 1688. a võimu-vahetust pidas Burke vajalikuks ja tõi seda eeskujuks, kuidas on võimalik viia ühiskonnas läbi ümberkorraldusi ilma suuremate vapustusteta. Burke pidas ühiskonda koos hoidvaks jõuks eetikat ja moraali ning nägi hea arengumudelina Briti teed, kus ühiskond on järkjärgult suutnud vajalikud muutused läbi viia, säilitades paindliku monarhiavormi ja traditsioonid, kuid vältides vägivaldseid revolutsioonilisi vapustusi.

      Burke’ist alates on konservatismile õigustamatult hakatud külge kleepima mainet, et see on ideoloogia, mis on suunatud kõigi muutuste vastu ja seda mõistetavalt konservatismi ideeliste vastaste – algul liberaalide ning hiljem sotsialistide ja kommunistide – poolt. Kahtlemata on ajaloos alati eksisteerinud tagurlik ideoloogia. Nii oli XVIII – XIX sajandil ja nii on see ka tänapäeval, aga seda konservatismiga samastada on ekslik. Teisalt tekkis XIX sajandil ka taktikaline konservatiivsus: võimule tulnud poliitilised jõud (liberaalid, sotsialistid) hakkasid oma võimu kindlustamise nimel muutusi pelgama ja võtsid ette abinõusid vältimaks revolutsioonide teket.

      Kui XIX sajandi alguse konservatiive võis pidada demokraatia suhtes skeptilisemateks kui liberaale, siis olukord muutus sajandi hilisematel aastakümnetel. Klassikaliseks näiteks on Suurbritannia, kus konservatiivid kehtestasid 1830ndatel aastatel lühiajaliselt isegi naiste valimisõiguse (tõsi küll, väga kõrge varandusliku tsensuse alusel), mille aga liberaalid võimule saades tühistasid. Kuni XIX sajandi teise pooleni õigustasid konservatiivid aga valimistsensuste säilitamist põhjendusega, et sellekohase ettevalmistuseta ja piisava varata inimesed viivad ühiskonna võimule pääsedes kao-sesse. Inimene, kellel pole vara, hakkab omakasust lähtudes kasutama oma võimupositsiooni isiklikes huvides ja jätab ühiskonna kui terviku huvid taga-plaanile. Liberaalid seevastu nägid valijaskonna laiendamises endi potentsiaalsete toetajate suurendamise võimalust ja seetõttu seisid tsensuste alandamise eest. Paraku võttis praktilised sammud valimistsensuse alandamisel ette just konservatiivide valitsus 1880. aastatel.

      XVIII – XIX sajandi konservatismi ja liberalismi kõrvutades nähtub selgelt, et konservatiivide jaoks olid ühiskonna terviklikkus ja stabiilsus tähtsad, liberaalide tähelepanu keskpunktis aga üksikisik, tema õigused, vabadus ja huvide kaitse. Ühiskonna funktsioon oli üksikisikule need õigused ja vabadused tagada. Küsimuses, kas ühiskonnal peab olema võimalus ka kasutada võimu ja jõudu, et üksikisikuid korrale kutsuda, liberaalide seas üksmeelt ei olnud, kuid selle ajastu suurimaid mõtlejaid John Stuart Mill vastas sellele küsimusele „jah” ning sai hiljem seetõttu ka oluliseks konservatiivse mõtte edendajaks.

      Üks konservatiivide ja liberaalide filosoofilisi eriarvamusi on olnud suhtumine inimloomusesse. Konservatiivid on olnud seisukohal, et inimene on oma olemuselt halb ja egoistlik ning seetõttu teeb teistele inimestele pigem kurja kui head, kui tema käitumist ei ohjeldata. Selleks ohjeldajaks sai aga olla riik oma võimu, seaduste, kohtu, politsei ja sõjaväega. Selline suhtumine inimesse haakus Thomas Hobbesi „Leviathanis” kirjeldatud kaose seisundiga, kus inimesed pidasid kõikide sõda kõikide vastu ega suutnud vägivalda ületada muul moel, kui oma vabadust piirates anda riigile voli endi üle valitseda. Riik seevastu omab võimet edendada traditsioonile tuginedes ühishuvisid ja väärtusi. Liberaalide arvamus oli aga John Locke’il tuginev tõlgendus, et inimene on loomuselt hea ja ühiskond pigem rikub teda. Inimesele maksimaalse tegevusvabaduse võimaldamisega jõutakse paremasse ühiskonda. Seetõttu peab ka ühiskond kohtlema inimest „hellalt ja mõistvalt” ning karistamine pole kasvatamiseks hea vahend. Sotsialistid väitsid, et inimene on abitu ega saa iseseisvalt hakkama. Ta vajab eeskostet ja kaitset.

      Hilisemad kriitikud on konservatiivide seisukohta pidanud liiga võimukeskseks, liberaalide oma aga sinisilmseks ning praktiline ühiskond on valinud kesktee. Seega ei ole neil filosoofilistel vaatenurkadel inimesele olnud sedavõrd erinevat mõju, kui esmapilgul tundub. Sotsialistide arusaam on aga tootnud õpitud abitust ja viinud vastutustunde pideva vähenemiseni.

      Konservatismi seisukohalt on märkimisväärne tähtsus John Stuart Millil. Tema teost „Vabadusest” peetakse klassikalise liberalismi üheks peateoseks. Kuid Mill, kes XIX sajandil kandis liberaalseid ideid, oleks tänapäeva kontekstis kindlasti konservatiiv. Milli üks keskseid tõdemusi oli, et vabadus kui printsiip ei saa rakenduda enne, kui inimkond on selleks valmis. See väide seab kahtluse alla liberaalide postulaadi, et inimene on loomult hea, vaid pigem viitab vajadusele inimest kasvatada. Samuti väidab Mill, et inimest võib sundida tegema positiivseid tegusid, kuna inimene võib tegemata jät-misega teha samuti kurja. Liberalismi hilisema klassiku Ludwig von Mises’e positsioonilt ei ole sellisel seisukohal liberalismiga mitte midagi ühist. Lisaks õigustas Mill türanni tapmist kui kodanikualgatuse väljendust, mis pälvis teravat kriitikat just liberaalide hulgas. Jättes türanni tapmise kui kahtlase väärtusega ettevõtmise kõrvale, kannab Milli ideid just XX sajandi konservatism ja neile on selja keeranud liberalism.

      Konservatiivid kujunesid erinevate nimede all alates XVII sajandi lõpust Suurbritannias, XVIII sajandi lõpust USA-s ja Prantsusmaal ning XIX sajandil enamike õhtumaiste demokraatiate üheks ideeliseks põhivooluks ning poliitiliseks jõuks, kus püsivad tänini. Kui XVIII ja XIX sajandil olid nende põhioponentideks liberaalid, siis XX sajandi alguses hakkasid viimaseid järkjärgult kõrvale tõrjuma sotsialistid. Konservatiivid olid selleks ajaks võtnud üle enamuse klassikalise liberalismi loosungitest, kuid säilitanud oma väärtuspõhise ühiskonnakäsitluse, mistõttu mitmel maal (eeskätt Suurbritannias) jäid liberaalid nende varju. Sotsialistid, kes rõhutasid ühiskonna suurt täht-sust ja riigi aktiivset rolli majanduselu, rahanduse ja sotsiaalpoliitika korraldamisel ning võrdsuse tagamisel, surusid omakorda konservatiive isikukesksemale positsioonile. Konservatiivid kritiseerisid eriti sotsialistide „sundvõrdsustamispoliitikat” progresseeruvate maksude ja inimeste kunstlikule võrdsustamisele suunatud seaduste abil. Konservatiivid kajastasid kartust, et sotsialistide poliitika suurendab vägivalda ja ebakindlust ning võib tuua võimule selle liikumise diktaatorlikud voolud – fašismi, kommunismi ja natsionaalsotsialismi, nagu mitmetes riikides juhtuski.

      Pärast Teist maailmasõda muutus maailmakorraldus päris põhjalikult. Natsionaalsotsialism purustati ja keelustati. Mõned fašismi sugemetega autoritaarsed režiimid säilisid, kuid kaotasid globaalses plaanis ligitõmbavuse. Küll mitmekordistas oma võimsust kommunism, haarates enda alla lisaks NSV Liidule ka Ida-Euroopa, Hiina ja osa Indo-Hiinast, lisaks veel mõned väiksemad saarekesed Ladina-Ameerikast, Aasiast ja Aafrikast. Kujunes bipolaarne maailm, mis seadis demokraatliku maailma ette hoopis teistsugused koostöönõuded. Selle koostöö väljenduseks olid NATO ja Euroopa Majandusühendus. Toimunud protsessid eeldasid koostöö tõhustamist ka poliitilisel kaardil. Konservatiivid, liberaalid ja sotsialistid jäid edaspidigi konkurentideks, kuid üha enam tekkis parempoolsete ja vasakpoolsete koalitsioonivalitsusi, et kaitsta demokraatiat ja tõrjuda tagasi kommunismi. Konservatiivide panus liberaalsele majanduspoliitikale ja inimõiguste kaitsele tugevnes veelgi, eriti seeläbi, et inimõiguste küsimus muutus külma sõja lõppfaasis keskseks ideoloogiliseks vaidlusteemaks demokraatliku lääne ja kommunistliku ida vahel. Ideoloogilises propagandasõjas jäi konservatismile liigse vanameelsuse maik jätkuvalt külge ka läänes. Seda renomeed kartsid isegi kolm ehk kõige suuremat XX sajandi parempoolset filosoofi Karl Popper, Hannah Arendt ja Friedrich von Hayek, kes tajusid endi nimetamist konservatiivideks rünnakuna vabaduse ideoloogia vastu ja püüdsid sellist mainet igati tagasi tõrjuda. Ometi on kaasajal neid raske ka kellekski muuks pidada kui konservatiivideks.

      1970ndate lõpul ja 1980ndatel kujunes välja konservatismis uus suund – neokonservatism ehk uusparempoolsus. Neokonservatism tõi konservatiivsete väärtuste ja liberaalse majanduse sümbioosi kui kaasaegse alalhoidliku poliitika nurgakivi juba jõuliselt välja. Majanduspoliitikat, moraaliküsimusi ja riigivalitsemist hakkasid neokonservatiivid vaatama lahus. Majanduses asusid neokonservatiivid täieliku vabaturumajanduse, rahanduses monetarismi ja maksupoliitikas madalate maksude positsioonile. Moraaliküsimustes toimus aga teatav tagasipöördumine varasemate väärtushinnangute juurde. Eriti tugevnes religiooni rõhutamine, tugeva perekonna väärtustamine ja abortide keelustamise nõue. Riikluses tõusis uuesti päevakorda väärtuste ja demokraatia СКАЧАТЬ