Mitmekülgne konservatism. Mart Laar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on pigem metoodiline kui sisuline, sest sisu on alati muutumises.

      Ses mõttes võib Burke’i – üsna paradoksaalselt – iseloomustada kui dünaamilist mõtlejat.

Konservatismi minevik

      Ilmselgelt oli konservatismi kui poliitilise ideoloogia koidik nii Prantsusmaal kui ka Inglimaal üsna hägune. Ainult tagantjärele on võimalik ära tunda uue ideoloogia tekkimise märke. Ent see, mida on öeldud konservatismi alguspäevade kohta, on veelgi paikapidavam tema edasise arengu kohta. Läbi XIX ja XX sajandi arenes konservatism erinevates suundades ja erineva kiirusega. Konservatismi ajalugu on seega kõike muud kui konservatiivne. Konservatismi tekkimisest ja arengust rääkides märkame eelkõige seda, kui tähtsaks peetakse selle ajaloolist alust või täpsemalt tekkepõhjust. Konservatiivsed poliitikud, teoreetikud ja intellektuaalid viitavad ikka ja jälle selle varaseimatele allikatele, konservatismi põhimõtetele ning eriti Burke’i teosele „Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist”. See, millist tähendust omistatakse jätkuvalt konservatismi juurtele, näitab ühelt poolt, kui oluline oli see periood konservatismi kui ideoloogia arenguloos. Teiselt poolt rõhutab see, kui suhteliselt ebaolulise panuse on andnud selle arenguloo muud osad.

      Konservatismi edasine ajalugu siiski mõnevõrra kahandab selle varasemate joonte tähtsust. Lõpuks seadis algne konservatism sihikule ju valgustuse ja Prantsuse revolutsiooni. Filosoofiliselt väitis ta, et valgustus rõhutas ülearu inimese mõistust; et aga inimese kognitiivsed võimed on piiratud, on traditsioonid ja institutsioonid asendamatud. Poliitiliselt vastandus algne konservatism Prantsuse revolutsiooni tulemustele: monarhia kukutamisele ning aristokraatide ja vaimulike privileegide kaotamisele. Ent põhimõtted, nagu kiriku ja riigi lahutamine, inimõigused, rahva suveräänsus ja demokraatia oleks lõpuks siiski võitnud feodaalsed traditsioonid, absolutistliku monarhia ning ühiskonna jagatuse privilegeeritud ja privilegeerimata klassideks. Alates XIX sajandi teisest poolest oli konservatism sunnitud loobuma Ancien Régime’i taastamise eesmärgist. Teisisõnu, konservatism kohandas end ning võttis omaks valgustuse ja Prantsuse revolutsiooni tähtsaimad saavutused ja/või asjaolu, et konservatismi põhivool polnud enam doktriinne, vaid pigem reformistlik. Ses mõttes on konservatism omaenda juurte ja mineviku suhtes olnud valiv ja ebaustav ning need omadused on viinud neokonservatismi tekkimiseni.18

      Samas pangem tähele, et XIX ja XX sajandi konservatismi iseloomustab suur varieeruvus. Konservatiivideks nimetavad end väga erinevad isikud, inimrühmad ja erakonnad sama erinevate riikide reast. Ajalooliselt on konservatism Inglise-Prantsuse päritolu poliitiline liikumine ja ideoloogia. Just Inglismaalt ja Prantsusmaalt levis konservatism mujale Euroopasse.

      Alates XIX sajandi keskpaigast juurdus konservatism ka teistes Euroopa riikides. Kõiki konservatismi erinevaid versioone ühendab traditsionalism. Näiteks Saksamaal leidis konservatism tuge romantismist ja selle vastupanust Aufklärung’i ratsionalismile ja XIX sajandil üha süvenevale usule progressi kõikvõimsusse.

      Kuid täheldatud mitmekesisus ei ole üksnes ruumilise ja ajalise arengu ja leviku tagajärg, nagu see kehtib muude poliitiliste ideoloogiate puhul. See tuleneb eeskätt konservatismi enda loomusest. Siinkohal erineb konservatism liberalismist ja marksismist/sotsialismist. Konservatism oma vastumeelsuses ühiskonna ideaalse-ratsionaalse muutumise abstraktsete kavade suhtes on sageli anti-ideoloogiline. Konservatiivid on ideoloogia vastu, sest ideoloogia nõuab sageli traditsioonide, kommete, inimkogemuse eiramist. Samas, need tavad ja kombed eksisteerivad üksnes mingil kindlal ajal ja kindlas kohas ning on ses mõttes konkreetsed. Seega iga liikumine, mis mingeid tavasid ja kombeid kaitseb, on teisest samasugusest erinev. Minevik, olevik ja tulevik on igal ajahetkel isesugused, mistõttu konservatism manifesteerib end mingis konkreetses ajaloolises vormis, mis on tingitud konkreetsest ajaloolisest kontekstist.19 Seepärast ei saa konservatismil kunagi olla ühtainsat „nägu”. Konservatism on olemuslikult ajalooline ja konkreetne.

Konservatismi ühtsus ja mitmekesisus

      Eelöeldust järeldub, et konservatism seisneb usus, et midagi tuleb säilitada, kuid see, mida on vaja säilitada, jäetakse ütlemata. Traditsionalismi objekt on defineeritav ajalooliselt ja konkreetselt. See põhimõtteline piirang pole takistanud paljudel autoritel konservatismi määratlemast nii, nagu oleks tegemist üheainsa haruga. Silmas pidades konservatismi olemuslikku mitmekesisust, on ühese positiivse definitsiooni andmine siiski välistatud. Iga katse konservatismi kirjeldada saab seega olla vaid negatiivne ja põhineda konservatismi ühel konkreetsel harul.20

      Klassikaliselt on vahet tehtud konservatismil kui suhtumisel ja konservatismil kui hoiakul. Ühelt poolt on konservatism inimese hoiak, reageerimisviis, spontaanne refleks, mida võib seostada teatavate kalduvustega, mis on ühtaegu ajatud, ent ometi isikupärased. Selles mõttes uuritakse konservatismi kui antropoloogilist nähtust vastandina teistele, nt progressiivsetele hoiakutele. Teiselt poolt tähendab konservatism mõttesüsteemi, poliitilist liikumist, kõrvu liberalismi ja sotsialismiga. Selles kontekstis räägime konservatismist kui koha ja ajaga seotud ideoloogiast, selle paradoksaalse mööndusega, et konservatism on ise ideoloogiate vastane. Kristliku demokraatia käsitluses räägime hiljem aga konservatismist ainult kui ideoloogiast. Olgugi et konservatiivsus kui hoiak ja konservatism kui ideoloogia on olulisel määral ühte põimunud – näiteks ilmneb see arutelus konservatismi olulisuse üle tänapäeval –, on siiski oluline, et seda vahetegemist meeles peetaks.

      Saksa-ungari filosoof ja ühiskonnateadlane Karl Mannheim (1893–1947) polnud küll ise konservatiiv, kuid on kindlasti üks konservatismi tähtsamaid autoreid. Aastal 1927 avaldas ta teose „Das konservatieve Denken”21, kus ta tegi vahet konservatismi – kui teadliku, järjekindla hoiaku ning ühiskonna- ja maailmavaate – ning traditsionalismi – kui ebateadliku, loomupärase minevikuihaluse vahel.22 Ajaloolises mõttes on traditsionalism omane kõigile aegadele ja see oli olemas enne konservatismi, mis sündis XVIII sajandi lõpus. Ses mõttes seostub traditsionalism väga tihedalt konservatiivse hoiakuga. See tähendab, et erinevused konservatiivse hoiaku ja ideoloogia vahel ühelt poolt ning traditsionalismi ja konservatismi vahel teiselt poolt, on mingil määral paralleelsed. Paljud autorid, sh Mannheim, rõhutavad ka klassikalist vahet konservatismi kui asise ja anti-ratsionalistliku ning progres-sivismi kui abstraktse ratsionalistliku mõtteviisi vahel. Konservatism ja progressivism põhinevad seega täiesti erinevatel eeldustel. Nende vaated ühiskonnale on risti vastupidised. Lühidalt: konservatism pooldab säilitamist ja progressivism muutusi.

      Arvestades konservatismi paljutahulisust, pole ime, kuidas erinevad auto-rid eristavad konservatismi eri tüüpe. Nad kõik püüavad välja pakkuda ide-aalseid tüpoloogiaid, mis aga ei vasta ega saagi vastata mitmekesisele reaal-susele. Lisaks sellele kasutatakse ebakindlaid kriteeriume, mistõttu saadud tüpoloogiad on süsteemsed ainult osaliselt.

      Heywood eristab autoritaarset, patroneerivat ja libertaarset konservatismi.23 Autoritaarne konservatism on autokraatlik ja reaktsiooniline ning tema eesmärk on juhtida ühiskonda ülalt alla. See erineb pigem tagasihoidlikust ja pragmaatilisest anglo-saksi konservatismist, mis lähtub Burke’i ideedest. Patroneeriv konservatism eelistab samuti „ülalt alla reforme” „alt üles revolutsioonidele”, kuid vähem jõulisel viisil ning kooskõlas mõistlikkuse põhimõttega. See on ühiskonna parema osa kohustus või õigemini privileeg nõrgemate eest hoolitseda. Nimetatud traditsioon on tugevalt esindatud nn ühe rahva konservatismis, mis otsis keskteed majandusliku liberalismi ja etatismi vahel.24

      Libertaarne konservatism pooldab kombinatsiooni suurimast võimalikust majandusvabadusest ja vähimast võimalikust valitsuse regulatsioonist. Selle majandusliku laissez-faire’i paariline on ühiskondlik-kultuuriline traditsionalism.25

      Funderburk СКАЧАТЬ